0

Lend võluvaibal: iseennast laias maailmas otsimas

Riina Tobias

Riina Tobias

riina.tobias@gmail.com

Palverännaku lõpp Finisterres. Rõngas Kaia käes on oksaraost tehtud halbade unenägude püüdja. Fotod: erakogu
Palverännaku lõpp Finisterres. Rõngas Kaia käes on oksaraost tehtud halbade unenägude püüdja. Fotod: erakogu
Palverännaku lõpp Finisterres. Rõngas Kaia käes on oksaraost tehtud halbade unenägude püüdja. Fotod: erakogu

Laps süles, tulipunased juuksed sassi läinud rastapatsis, astus ühel suvepäeval toimetusse lapseohtu tüdruk ja küsis tööd. Muidugi võtsime ta suvereporteriks, sest kellel ei hakkaks hale nii noorest lapsega tüdrukust.

Nõnda räägitakse Lääne Elus tosinkond aastat tagasi juhtunud lugu Kaia Ansipist. Toona oli ta Lähte ühisgümnaasiumis 10. klassi lõpetanud, laps tema süles oli väike õde ja Kaia astus toimetusest läbi lootusega teenida suvel pisut taskuraha.

Suvereporteriks käis Kaia Lääne Elus veel paar korda. Aeg–ajalt trehvasime tänaval. Kord oli ta just naasnud Kreekast, siis oli kuulda, et ta õpib Tartus filosoofiat. Nõnda ta vilksatas ja kadus jälle.

Kaia, mis elu sa oled elanud ja mis on sinuga vahepeal juhtunud?

Olen teel olnud, rännanud ringi ja otsinud kohta, kus olla, aga kõik need rännakud on lõppenud ikka siin, Eestis.

Kõik algas Soome Rainbow’ kogunemisest 2010. aasta suvel. Mul oli unistus Indiasse minna. See tundus väga ebatõenäoline, sest mul polnud raha. Soomes kohtasin üht noormeest. Läksime mõni kuu hiljem pooleks aastaks Indiasse.

Hakkasime lõunarannikult pihta ja liikusime põhja poole. Mul oli natuke raha ja kodu aitas ka. Elu ei maksa seal palju, viie euroga sai päevas hakkama. Midagi mõistlikku me seal ei teinud, kirjutasime, mediteerisime, tegime ühes krišna külas riisipõllul vabatahtlikku tööd. See oli põnev — riisiga on nii palju tööd!

Indias on lihtne rännata, sul oleks justkui rada ees. Seal on palju rändureid, kes teevad kuskil pool aastat tööd ja ülejäänud aja rändavad. Alustatakse novembris lõunast, Goa ja Kokarna on populaarsed alguskohad. Elatakse kambakesi, jagatakse eluaset. Mina selle reisi ajal teistega eriti ei kontakteerunud, tahtsin üksi olla.

See reis muutis mu elu. Nägin seal elu kogu oma koleduses. Mediteerisin, tegelesin sisekaemusega. Kulgesin.

Mismoodi see kulgemine ja sisekaemusega tegelemine käib?

Seal tekkis tohutu avaruse tunne. Mind paneb muretsema inimkonna tulevik, aga Indias leidsin lootust. Inimesed tundusid seal nii lihtsad, isegi oma raskustes.

Inimesed kogevad Indiat väga mitmeti. Seda võib kogeda kui suurt kannatuste orgu ja sa ei suuda seal olla, sest inimesi on palju ja nad on sulle nii lähedal.

Sa võid Indiat ka kohaloluna kogeda: sa ei ole oma mõtete rägastikus, elad hetkes, su mõtted ei torma ringi. Sa oled ja kõik on täpselt nii, nagu on, ja sa aktsepteerid seda. Olin seal kogu aeg nagu lendaval vaibal.

Mida sellise seisundi saavutamiseks tuleb teha?

Vahel tuleb iseennast kuulata. Indias on palju vaimseid atraktsioone: võid reikit, toitumist või joogat õppida.

Minul oli idee, et teen seal endale trummi. Alustasin kohe, kui sinna jõudsin. Kogesin, et Indias ei ole loogikaga mitte midagi peale hakata, seal see ei toimi. Kui tahad, et asjad liiguksid, pead suhtlema. Käisin iga päev trummipoes, lihvisin ja värvisin oma trummi.

Natuke rumal oli kohe reisi alguses endale trumm teha, sest pidin seda kogu reisi kaasas kandma.

Mis trummist sai?

Tulin sellega Eestisse. Praegu on trumm Portugalis, aga küll ta minu juurde tagasi tuleb!

Olen temaga lõkke ääres mänginud. Mul tuleb mäng välja pigem loitsu kui loona, aga Indias on trummilood igaks elujuhtumiks. On rituaalsed rütmid, hommikuks ja lõunaks on oma rütmid.

Miks sa Indiast ära tulid, kas raha sai otsa?

Ei, viisa sai otsa, aga vahepeal tuleb ka igatsus tavaliste asjade järele. Seal on kogu su maailm pahupidi. Alguses oli šokk, see tabab kõiki. Maandud, istud taksosse, keegi inglise keelt ei räägi, sa ei tea, kas taksojuht sai sinust aru. Sa oled keset getot — Mumbais (endine Bombay — L.I), kus lennuk maandub, on slummid ümberringi. Seal sa siis värised vanas autos keset getot.

Indialased on alandlikud ja leebed, neid mahub ühte bussi väga palju, meid nii palju ei mahu. Meil on isekus nii suur. Hakkame jonnima.

Indias kaob ära inimese suur mina. Kui lähed hotellist välja asju ajama ja kui mõtled, et teed nii ja nii, siis läheb kõik sassi. Tunned kohe, et oled liiga palju mõelnud.

Kas eestlasi ka kohtasid?

Jalutasin jõe ääres ja kuulsin, et keegi naerab: „Ahhahaa, vaata, Sita hotell!”

Sita on seal tuntud nimi, hindu jumala Rama abikaasa. Eestlased olid Rainbow’ kogunemisel.

Mida Rainbow’ kogunemised tähendavad?

Neid on üle maailma ja neile tuleb igasugu inimesi, peamiselt selliseid, kes proovivad leida maailmale mingit uut teed. Seal saab paljusid asju õppida, aga on ka niisama olemist. Tegutsetakse ühe indiaani hõimu ettekuulutuse järgi, et kunagi saavad inimesed kokku ja päästavad maailma.

Euroopa kogunemistele tuleb kokku tuhat inimest. Juhte ei ole, kõik tehakse koos. Mingit eelarvet ei ole. Igaüks paneb raha maagilisse mütsi, see on toidu jaoks.

Tehakse töötubasid, ollakse koos ja ollakse natuke ära igapäevaelust. Inimesed jagavad oma kogemusi. Kui tunned, et tahad teistega oma oskusi jagada, kutsud kokku õpitoa. Näiteks tahad rääkida ravimtaimedest. Annad teada ja lähetegi metsa neid õppima. Mina ei tunne veel, et mul oleks midagi teistele öelda.

Mis sai pärast Indiat?

Euroopa tundus väga imelik koht, kuulasin mantraid ja läksin varsti järgmisele reisile. Portugali koos õe ja ta väikese Kreetalt pärit krantsiga. Õde pidi alguses minuga ka Indiasse tulema, aga koera pärast jäi tal tulemata. Nüüd läksime siis kõik koos Portugali.

Mida su ema ütles, kui ta kaks tütart tahtsid koos koeraga Indiasse minna?

India plaanist ma emale ei rääkinudki, see polnudki õieti plaan, see oli pigem unistus. Ema teadis, et me rändame ja et saame hakkama. Nüüd ta imestab, et ma hakkan vist inimeseks saama, aga mul endal on selles ikka veel kahtlusi. Mind ajab liikvele mingi sisemine konflikt, küsimus, kuhu ma kuulun.

Üks osa minust tahaks olla tavalises maailmas, teine tahaks olla selles uues unistavas maailmas, kus on Rainbow’ inimesed ja mis pole väga praktiline. Elad kambaga koos ja kellelgi midagi peaaegu et ei ole, aga kokku pannes midagi ikkagi on. Elame parajasti ära ja mõnus on olla.

Mis sa Portugalis tegid?

Seal oli ka suur Rainbow’ kogunemine. Pärast seda tekkis väike grupp, kes elas metsas jõe ääres. 20–30 inimest. See oli ilus koht, küla servas metsas. Külast allpool oli Atlandi ookean. Kaks kuud elasin seal. Külarahvas tõi viinamarju ja mandariine, tegime moosi.

Mingil hetkel hakkas külarahvas rääkima: mis neil viga on, miks nad ei käi tööl ja kus neil kodu on? Eks seal olnud meie seas ka imelikke inimesi, friike.

Sain teada, et meie laagri lähedalt kulgeb piki rannikut palverändurite rada Camino Santiagosse ehk Santiago de Compostelasse. Uitasin ringi ja nägingi kollaseid nooli. Tundsin, et pean minema.

Paljud meie kambast olid läinud viinamarju korjama, et raha teenida. Meie jõudsime sellele mõttele liiga hilja, kõik viinamarjad olid juba korjatud. Sõitsime oma kamba kahe autoga ringi, käisime kuumaveeallikail ja kõik oli ilus, aga mina tundsin, et aitab mulle inimestest. Olin leidnud ühe meditatsiooniraamatu. Et hingan sisse, olen siin ja praegu. Hingan välja, olen siin ja praegu. Võtsin raamatu ja läksin palverännakurajale. Õde jäi oma sõpradega maha.

Kuidas palverännakul hakkama said?

Algus väga tore ei olnud. Kaks nädalat kõndisin, esimestel päevadel mõtlesin — milleks. Iga päev 20 kilomeetrit kõndimist tundus mõttetu, aga mida edasi, seda erilisemaks läks.

Magasin metsas, mõnikord palverändureile mõeldud majades raja ääres. Sealt sai ränduripassi templi.

Kõndisin küll üksi, aga kohtasin igasugu inimesi. Kõige lahedam oli üks 80aastane saksa naine, kes rändas samuti üksi. Ta juuksed olid juba lumivalged. Kõndis kahe kepiga ja kui vaimustatud ta oli!

Kõndisin umbes 180 kilomeetrit. Santiagos sain passi, et olen teekonna läbinud, aga rada läks sealt veel edasi Finisterresse ookeani kaldal. Seda peeti keskajal maailma lõpuks. Finisterres on kaljuneem ja majakas. Seal saab palveränduripassi viimase templi.

See viimane osa oli nii ilus, jalgrada viis läbi vana tamme– ja kastanimetsa. Viinamarjad ja kastanid olid valmis.

Toitusidki siis viinamarjadest ja kastaneist?

Mett, šokolaadi ja kaerahelbeid ostsin ka, palverändurite juhises oli, et tuleb tugevalt toituda, muidu vastu ei pea.

Kas keetsid kaerahelbeputru?

Ei, toorestele kaerahelvestele vesi peale, mett ja kookoshelbeid ka. Imede toit! Vahel panin tumeda šokolaadi tükke ka sisse. Õppisin seda Rainbow’delt, seal on inimesi, kes söövad ainult toortoitu ja igaühel on oma nipid.

Jõudsid Finisterresse, mis edasi sai?

Tavaliselt põletatakse seal mõni vana asi ära, pluus või jalats. Selle märgiks, et vana elu on läbi. Mina ei põletanud midagi, leidsin hoopis uue ägeda särgi.

Seal elas rannas kamp inimesi ja ehitas mingit kommuuni. Jäin sinna.

Sul ei ole mingit tõrget, näed kampa inimesi ja oled kohe oma?

Eks koer tunne koera ikka ära. Paljud elavadki rännates. Koos on lihtsam rännata. Asjad hakkavad ise juhtuma. Seal rannas ka. Keegi ütles: ma pean ära lendama, kas sul on telki vaja? Nii võid endale saada magamiskoti ja muu vajaliku.

Kui palju asju sul palverännakul kaasas oli?

Seljakott ja Indiast ostetud õhukese tallaga jalatsid. Esimesel päeval lasin uued tallad alla panna. Paljud, kes minust mööda läksid, ütlesid, et nendega küll kuskile ei jõua. Neil endil oli korralik matkavarustus. Mina kõndisin viimase otsa paljajalu, nii hea oli.

See oli pöördepunkt, kui minu elus saabki üldse pöördepunkti olla. Ma ei olegi ju tavalist elu elanud, olen kogu aeg otsinud alternatiivi. Mul ei ole sellist lugu rääkida, nagu paljudelt kuulsin, et „elasin suures linnas, kogu aeg oli kiire, käisin tööl ja tööl ja tööl”.

Kumb rohkem mõjutas, kas India või Portugal?

Palveränd võib–olla. See oli täiesti üksi käidud tee. Indias lähed nende kultuuriga kaasa. Harjutad ka rahu ja armastust, aga see palverännakurada käib mingi teise energiavälja peal. Kristlikel radadel mõtled, kas sul on mingeid seoseid Jeesuse ja nende radadega. Midagi vist ikka on, ta ju rääkis ka armastusest.

Mis sai pärast palverännakut?

Oli 2011. aasta lõpp, olin kodust ära olnud suvest saadik. Ma ei teadnud, mida teha, aga koju ei tahtnud ka veel minna.

Lendasin Kanaaridele. Jälle see Rainbow! Kõik rääkisid La Palma saarest, milline koht ja kuidas seal hakkavad asjad juhtuma. Mu õde oli ka sinna lennanud.

Terve saar on seal rahvuspark, seal on meres hiidkilpkonnad, loorberimetsad, nii tugevad hoovused, et jahiga saab ainult ühte sadamasse. Hakkasin endale otsima kohta, kus elada.

Tuli välja, et ka La Palmal on jalutusrajad, mis teevad tervele saarele ringi peale. Hakkasin kõndima. Otsustasin, et kõnnin, kuni leian endale kodu. Nädal aega kõndisin, kuni jõudsin Punta Gordasse, kohta, kus igal laupäeval peetakse laata. La Palma saarel kasvavad banaanid ja avokaadod, aga ka kartul ja sibul. Seal kohtasin üht paari. Hakkasime rääkima ja selgus, et nad teevad sedasama ringi, ainult teisipidi. Nad rääkisid mulle koobastest, kus saab elada, ja et neid saab rentida.

Leidsingi selle koha üles. Luksuslikumad koopad näevad välja nagu paleed. Koobastes on dušš ja muud mugavused, aga mul ei olnud raha, et neid üürida. Lõpuks näitas perenaine mulle üht väikest koobast, kus polnud vett, vetsu ega kööki, aga hind oli odav. Süüa sain teha üleval bussis, kus elas perenaise ema, väike 80aastane Ecuadori naine Rosita, keda hakkasin vanaemaks kutsuma ja kes rääkis mulle hispaania keeles pikad jutud oma elust. Tegi õhtuti teed ja aina rääkis ja rääkis. Mina kuulasin. Mitu kuud rääkis. Mina hispaania keelest suurt aru ei saa.

La Palma on rändureile väike paradiisisaar ja tõmbab ammusest ajast ligi igasugu inimesi. Elu on odav. Teeääred on täis mandlipuid. Istud puu all, korjad mandleid, mis on korjamata jäänud, lööd kiviga katki ja sööd.

Sain seal väikese tööotsa ühe puuviljakasvataja juures. Aitasin sel mehel paar korda nädalas puuvilju korjata. Koristasin ka ta kööki, aga see oli nagu vanapagana juures töötamine. Ta oli hullult armastav ja hoolitsev meie vastu, aga tema kööki oli võimatu korras pidada.

La Palmal sain tuttavaks ühe nõelravitsejaga. Tegin temaga läbi kümnepäevase Vipassana vaikusemeditatsiooni.

Kuidas see käib?

Karmi päevaplaani järgi. Ärkad kell neli hommikul, tee ja hommikusöök, mediteerid kaks tundi, paus. Mediteerid kaks tundi, lõuna. Päevas tuli kokku 12 tundi meditatsiooni. Lõpuks on lihased tuimad. Sa ei räägi, sul ei ole mingit kontakti. Istud tundide kaupa rätsepaistes, silmad kinni. Meil oli ära jagatud, kes teeb hommikusöögi, kes lõuna. Koos sõime. Silmsidet meil ei olnud.

Pärast kümmet päeva vaikust tajud maailma hoopis teisiti. See puhastab ja korrastab su mõistust. Istud ja skaneerid oma keha. Buddha oli seda õpetanud, ta oli nõnda ka riigimehi rahustanud. Ta õpetas, et me ei ole kunagi kohal. Meie meel rändab kas minevikus või tulevikus. Püüdleme selle poole, mida tahame, ja võitleme selle vastu, mida me ei taha. Küsimus on, kuidas selline sõda iseendas lõpetada.

Kuulsin, et seda meditatsiooni on hakatud isegi vanglais praktiseerima.

Olin pärast meditatsiooni muutunud tundlikuks, maailm oli erksam. Nüüd tahan uuesti selle läbi teha mõnes keskuses Hispaanias või Kreekas.

Kas on võimalik see sõda iseendaga lõpetada?

Kindlasti on, aga mulle tundub, et see on pikk teekond.

Kui kauaks sa La Palma saarele jäid?

Pooleks aastaks. Sõiduraha teenimiseks hakkasin joonistama heade soovidega pilte. Müüsin neid sõpradele ja kõigile soovijaile.

Kuhu sa siis lendasid?

Itaaliasse. Sealt hääletasin Slovakkiasse Rainbow’le ja sealt tulin koju. Olin aasta aega ära olnud.

Olin Tallinnas Microsoftis klienditugi, võtsin vastu Inglismaalt tulevaid telefonikõnesid. Mul oli vaja ühendust saada ühiskonnaga, elada elu, mida inimesed elavad. See oli kahe kuu projekt, pärast seda läksin tagasi Kanaaridele. See oli aastal 2012 enne jõule.

Tagasi jõudsin augustis 2013 ja sellest ajast peale olen Eestis olnud. Haapsalus ja Noarootsis. Enne koju jõudmist käisin veel Portugalist läbi.

Portugal on praegu populaarne. Elasin seal ühes permakultuuri (loodust jäljendav eluviis — L.I ) viljelevas külas. Töötasin aias. Nad ei kaeva seal maad, sest ka mets kasvab kaevamata. Neljapäevaõhtuti näidati külas filme, kuidas näiteks vanasti elati ja kuidas nüüd toitu raisatakse.

Portugalis on praegu väga palju maju müügis, sest seal tehti seadus, et kes oma maja eest ei hoolitse, peab trahvi maksma. Seal on tavaline, et perel on maamaja ja linnamaja. Kes ei jõua maamaja eest hoolitseda, müüb selle nüüd maha. Seal on palju ilusaid külasid, kõik tühjad.

Oled nüüd 2013. aasta augustist Eestis. Mis saab edasi?

Tahaksin Brasiiliasse minna.

Jalgpalli MMile?

Kui oleksin 14, tahaksin võib–olla Ronaldot näha. Nüüd tahaksin õppida midagi praktilist, näiteks tervendamist.

Oled ülikoolis filosoofiat õppinud. Kas oled elu mõtte oma rännakuilt üles leidnud?

Minu küsimus on, kuidas elada nii, et oled õnnelik ja tunned, et oled tõeliselt elus. Sõnades on see lihtne: kuula iseennast ja ole endaga aus, aga millegipärast on see — olla kas või iseendaga aus — nii raske.

Ma olen siis õnnelik, kui saan olla inimestega, kes mõistavad üksteist. Ma olen iga päev natuke õnnelik. Olen siis õnnelik, kui saan aru, et elu ei ole nii tõsine, et kõik, mis juhtub, peabki juhtuma.

Vabadus on olnud mulle lapsest peale tähtis. Äkkmõtted toovad mu ellu toitu, mõtlemine võttis mu rajalt maha. Nüüd on mul jälle tekkinud huvi filosoofia vastu. Võib–olla ma lõpetan ülikooli ikkagi ära.

Mis saab edasi?

Ma küsin seda ka endalt, mis minust saab, kui ma samas vaimus jätkan. Püüan aru saada, mida tahan, ja teha valik. Ma soovin viie aasta pärast vallata mingit praktilist oskust, mis on seotud tervendamise, taimede, kunsti või millegi muu loomingulisega. Et mul oleks oma väike maailm ideaalmaastikuga. Väike talu näiteks. Kas see on Eestis või Brasiilias, ei tea, aga kindlasti on ta kuskil looduses ja inimeste keskel, kellega on hästi tore.

Epiloog
Juhuslik kohtumine Kaiaga lõppes sellega, et enne kui ta Brasiiliasse või kuskile mujale iseennast otsima läheb, töötab ta Lääne Elus reporterina.

Koopaelu La Palmas. Kaia hoiab naaberkoopas elanud sõbranna vastsündinud last.

Kaia Ansip

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz