Valge Daami laat algab meepurkide ja ehtekunstnik Keiu Kullese kihelkondlike hõbeehetega ning lõpeb Lossiplatsil Vabadussamba juures Järlepa ettevõtja rahvariidekanga rullidega.
Nende vahele jääb suitsulihast ja suitsukalast lookas lette — angerjas 32 eurot kilo. On kitsepiima– ja muud juustud, Setumaa hapukurk, Saaremaa leib ja õlu, Valtu ja Itaalia veini ning ehteid, ehteid, ehteid; seepi, seepi ja seepi.
Haapsalust pärit Keiu Kullese leti juures saab selgeks terve Eesti ja Euroopa ajalugu, sest tema hõberahad jm ehted on valmistatud ajalooliste rahade järgi. Näiteks Haapsalu toomkiriku roosakna motiiviga raha originaal on Läänemaa muuseumis.
Valget helmekeed nimetab kunstnik kurguhelmesteks ja räägib, et neid kingiti tütrele esimese hamba tuleku puhul.
Kõige uhkem ehe on Kullesel suur kuhiksõlg, originaalmuster käsitsi sisse graveeritud, sisaldab hulga hõbedat ja maksab 480 eurot.
Keiu Kulles nimetab kuhiksõlge ehete krooniks. Omal ajal pidi naisel olema ehteid üheksa lehma väärtuses. Siis oli kindel, et sellisel perel on ühiskonnas positsioon ja tütrel polnud karta ei vanapiigaks jäämist ega vaest kosilast.
Kullese kõige uuem töö on pisike hõberaha — tehtud Vormsi kiriku põranda alt leitud iidvana raha järgi.
„Meil on olnud uhke ehteaeg,” tuletab Keiu Kulles oma ehetega meelde. Ta on Eestis ainuke kunstnik, kes valdab veel vana ehtekunsti ja filigraani.
Päris laada teises otsas, Vabadussamba ees seisab Järlepa mehe Vladimir Mihhaljovi telk, telgi ümber Eesti rahvariidemustrilised kangarullid. Igaühel juures kihelkonna silt.
Villasest lõngast kangas maksab 27 eurot meeter, akrüüllõngast kangas on odavam.
Kangamustreid on tal paarsada ja tema kangaste eriti hoolsad ostjad on saarlased. Sellepärast, et ta koob kangasse niidid sisse, nii et niitidest tõmmates läheb seelik kurruliseks. Rahvariidekanga kudumine käib tal elektrooniliselt programmeeritava masinaga.
Mihhaljov müüs Haapsalus oma kangaid ka läinud aastal. Ta jäi müügiga rahule, aga ühte asja pani ta küll väga imeks.
„Imelikud inimesed olete te, eestlased,” imestas ta selges eesti keeles. Imestamise põhjus oli selles, et kuigi ta kirjutab end laadale registreerides alati, millega kaupleb, pannakse teda millegipärast ikka kuskile laada serva peale, kus inimesed eriti ei käi. See pole nii mitte ainult Haapsalus, vaid ka mujal. Käidavasse kohta aga pannakse leedukad–lätlased on kilina ja kulinaga.
„Eesti rahvuslik toodang võiks olla kõik kuskil koos, heas ja käidavad kohas,” arvas ta.
Marimirdi juhataja Sirje Pähn reedesele laadapäevale suuri lootusi ei pane, sest tema laadakogemus näitab, et laupäeval ja pühapäeval jalutatakse ja vaadatakse, laupäeval ostetakse.
Fotod: Arvo Tarmula
