6

Andres Arrak: Eestlusega on võimalik säilitada rahvusriik

Riina Tobias

Riina Tobias

riina.tobias@gmail.com

Eestlase identiteet on lahja ja ta on nõus selle pahatihti silmagi pilgutamata vahetama ilusate asjade või soojema kliima vastu. Seepärast ei püsi eestlus rahvusriigita.

Väga esinduslikel foorumitel on kõlanud seisukohti eesti keele ja kultuuri säilitamise võimalustest ka ilma rahvusriiki absolutiseerimata, ilma viimast säilitamata. Oht on täiesti olemas. Vabaduse tuhinas ummisjalu lähemaid ja kaugemaid heaoluriike ummistavad eestlased on kodumaale jätmas põhiliselt vanu ja väeteid, kel laeva– või lennupileti ostmiseks raha ei jätku. Eesti külad ja maakonnad tühjenevad ja tööjõuline elanikkond kahaneb. Peale selle ähvardavad iseseisva rahvusriigi staatust süvenevad föderali-seerumistendentsid Euroopa Liidus.

Viimasel Postimehe arvamusliidrite lõunal väitis aga edukas väliseestlane Gunnar Okk otsesõnu, et ajaloole viidates võib uskuda eestluse säilimisse ka globaalse hajaasustatuse korral. Postimehe lõuna peateema oli nimelt eestlus. Tõsi, eestlased on rännanud aastasadu. Eesti kultuurikiht oli mingil hetkel Peterburis ilmselt paksem kui Tallinnas. Eesti kultuuri– ja vaimueliit on silmaringi laiendanud ja inspiratsiooni ammutanud üle kogu maailma ehk igas sadamas. Tänapäeva Kalevipojad ja välismaa meestele naiseks kibelejad ammutavad üle lahe ilmselt siiski mingeid muid väärtusi. Oma seisukohta põhjendas Okk sellega, et eesti kogukond on oma laulukoori või rahvakunstiansambli püsti pannud ka kõige kaugemais paikades.

Mõnda aega tagasi oli riigikogu konverentsisaalis järjekorras kümnes konverents „Euroopa ja Eesti tulevik”. Kohapeal oli kõrgesti austatud ning tunnustatud seltskond, alustades president Rüütlist ja lõpetades suur– ja rahvasaadikutega. Teema on kahtlemata aktuaalne. Järele mõeldes aga ei teagi enam, kumma pärast peaks rohkem muretsema, kas Euroopa või Eesti tuleviku pärast. Üks on selge — viimane sõltub esimesest. Nõukogude Liidust saime ennast välja eksportida, aga Euroopast ei õnnestu see ka parema tahtmise korral. Selles kontekstis omandab kadunud Lennart Meri rõõmurõkatus Euroopasse kuulumise kohta muidugi uusi ja huvitavaid värvivarjundeid.


Euroopa seisab pärast 60–aastast lõimumist kahtlemata teelahkmel. Edasi enam endist viisi ei saa, see on selge. Terase– ja söeliidust jõuti samm–sammult vabaturule ja rahaliitu. Kui esialgu oli integratsiooni põhistiimul rahu põlistamine, siis hiljem muutus selleks ellujäämine globaalseis tõmbetuultes. Aastasadu domineerinud ja impeeriume ülal pidanud kontinent tervikuna ja selle suuremad tegijad hakkasid ühel hetkel aduma, et konkurents Aasiast ja Ameerikast jätab marginaliseeruvale Euroopale vähe sõnaõigust rahvusvahelistes majandus–, poliitilistes, sõjalistes jm valdkondades.

Vana tõdemus kimpu seotud pajuvitste suuremast vastupidavusest ajendas rohkem liituma. Nüüd on ka selge, et poolik liitumine ei anna soovitud tulemust, ehk siis rahaliit ilma eelarveliiduta ei toimi. Viimane aga tähendab ka ühtset maksu– ja sotsiaalpoliitikat. Siit siis on tekkinud föderaliseerumise ehk riikide liidu asemele liitriigi (föderatsiooni) loomise idee. Föderatsioone on aga mitmesuguseid. Millise tee ja kas üldse peaks valima Euroopa?

Viimase küsimusega tegeleski konverents „Euroopa ja Eesti tulevik” — põhifookus oli föderatsiooni otstarbekusel ja selle vormidel. Võimalusi on mitu. Seda on näidanud eri riikide kogemus — Kanada, USA, Saksamaa, Belgia, Malaisia, Austraalia, Brasiilia, Argentina jt. Föderatsioonid võivad olla mitmerahvuselised ja katta suuri territooriume nagu India (kus muide on tänu Briti kolonisatsioonile üks riigikeel).

Eestis on mitmesuguseid seisukohti. Lennart Meri lõplikku seisukohta föderalismist me ei saanudki teada. Kahe elusoleva presidendi seisukohad on aga diametraalselt erinevad. Võimulolev Ilves on teatavasti veendunud föderalismi ühitatavuses rohkema kaitstuse ja kohaliku otsustamisõigusega föderatsiooni liikmetele. Taustaks ilmselt USA kogemus. Ilves aga ilmselgelt unustab tuhandeaastaste ajalooga rahvusriikide ja Põhja– Ameerika rahvuste sulatuskatla põhimõttelise erinevuse.

Riigikogus korraldatud konverentsil oli minu põhiüllataja president Rüütel, ja just positiivses mõttes. Rüütel ütles otse ja keerutamata: rahvusriiki on võimalik säilitada vaid iseseisvana. Nii nagu ka keelt ja kultuuri selles riigis. Ta hoiatas n–ö hiiliva ehk siis ühinejaile tihtilugu märkamatuks jääva integratsiooni eest, mis koondab samm–sammult tegeliku otsustusõiguse keskusesse.


Mina olen nõus president Rüütliga: eestlus, eesti keel ja kultuur kaovad ilma iseseisva rahvusriigita. Eestlastel puudub selleks vajalik intensiivne (näiteks juutidega võrreldav) keeleline, kultuuriline või usuline identiteet. Otsesõnu öeldes on eestlase identiteet lahja ja ta on nõus selle pahatihti silmagi pilgutamata vahetama ilusate asjade või soojema kliima vastu.

Tulgem tagasi Euroopa föderaliseerumise teema juurde. Mina küll ei taha kuuluda samasse riiki musta maffiaraha pesevate küproslastega, permanentset siestat pidavate ja korrumpeerunud kreeklaste või hispaanlastega, mõttetult laristavate prantslastega, multikulti sakslastega ega roosas sotsialismiudus sulpivate ning sookvoote rakendavate poliitkorrektsete skandinaavlastega. Muidugi tahan ma ikka ja jälle käia Pariisi, Rooma või Londoni õhku sisse hingamas ja miks mitte ka Küprose päikese käes akusid laadimas. Selleks aga ei ole vaja ja ma ei taha, et me oleksime üks riik. Lihtsalt sellepärast, et mulle meeldib mõelda ja istuda–astuda nagu eestlane. Seda ei saa mulle keegi pahaks panna.

Viimasel ajal tundubki, et kogu dispuut Euroopa Ühendriikide teemal on ammu väljunud reaalsest kontekstist ja elab oma iseseisvat poliittehnoloogilist elu. Keegi ei saa olla vaba kaubanduse ega vaba reisimise vastu. Selleks ei pea olema üks riik. On juba selge — euroala loojad olid lihtsameelsed ja kergeusklikud ning kogu idee vastandub tervele majanduslikule loogikale. Uute vigade tegemine ei paranda vanu. Ükskõik kui targad juhtimismudelid ei aita, kui algidee on vale. Ehk siis vale asja ei saa targaks juhtida.


Andres Arrak,
vabamees

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
Koljat
Koljat

Hea sidus artikkel!

Üks
Üks

näide kaupade vabast liikumisest-kusagil venemaal neegrite toodetud ja kottidesse pakitud puusüsi kallatakse eestimaal kottidest välja ja pakitakse neegrite poolt väiksematesse kottidesse ümber, edasi läheb rootsimaale.Kolm korda võite arvata kas neegrid-kui neil valge inimese pale välja rookida-saavad lubada endale pariisi, londoni,berliini jne kruiise?Need tarbimisühiskonna reliikvijad-vaba kaupade liikumine, õigus reisida jne,mille üheks apologeediks Arrak on kujunenud saavad laieneda ikka ainult väikesele osale rahvast.Aga eks selleks ongi arrakuid vaja,et ülejäänutele puru silma ajada.

Kodanik
Kodanik

Mulle väga meelib see artikkel. Arraku artikleid loen alati huviga.

kalevipoeg
kalevipoeg

Kuule vana ära aja jama keegi ei tea enam mis asi see identiteet ongi. Meie identiteet on see et me laseme naela püssiga varsti selle identiteedi viisnurga sulle viie naelaga otsa ette täpselt sama moodi nagu güprokit pannakse.

erinevus rikastab
erinevus rikastab

elagu pe.erastia, eesti rahva tulevik

Kella
Kella

kolme ajal päeval võiks ikka targemat juttu tulla! Õigekirjast me üldse ei räägi.

wpDiscuz