Neeme Suur: Läbirääkimiste laua taha peavad istuma võrdsed partnerid

Läänemaa omavalitsused on ette võtnud ajaloolise protsessi – mitte ainult maakonna, vaid ka Eesti mõistes. Nii suurel territooriumil, nii paljude omavalitsuste ja kaasatavate elanike arvuga liitumist pole Eestis veel seni ette võetud. Kui kõik vallad, kes läbirääkimiste laua taha istuvad, ka tegelikult liituvad, tekiks Eesti territoriaalselt suurim omavalitsus. Inimeste arvu poolest oleks tegemist suuruselt kuuenda omavalitsusega riigis.

Kõigepealt tahaksin liitumisprotsessi algatanud volikogudele tunnustust avaldada. On tõsiasi ja fakt, et omavalitsuslik elukorraldus on ammugi ühe valla piiridest välja valgunud. Kui identiteedi hoidmisega saavad väikesed vallad suurepäraselt hakkama, siis inimestele oluliste teenuste korraldamisega ning elu– ja majanduskeskkonna kujundamisega jäädakse paraku hätta. Siinkohal ei ole süüdi mitte pelgalt valdade halb rahastamine, vaid ikkagi otseselt valla elanike arv ja sellest tulenev nii administratiivne kui ka rahaline võimekus. Alla tuhande inimesega kogukonnas ühte iseseisvat, täielise voli ja vastutusega omavalitsust pidada on ikka väga keeruline. Kui identiteediga on asjad halvad, siis paneb see inimesed ohkama. Kui valla teenused on viletsad, siis paneb see inimesed kiruma. Kui aga elu– ja majanduskeskkond käest ära läheb, siis paneb see inimesed kolima.

Nii et ülesanne on võetud läänlaste poolt tõesti tõsine. Jääb üle vaid loota, et meestel-naistel, kes läbirääkimiste laua taha istusid, on ka tõesti tõsine tahtmine plaan ellu viia, mitte vaid tahtmine valimiste eel silma paista. Kui ikka tõesti plaan tõsiselt ette võtta, siis peab olema tahtmist ja oskust ka mitmete karide vältimiseks, mis nii ulatuslike muudatuste juures ees võivad oodata.

Kõigepealt peaks rõhutama, et läbirääkimiste laud ei tohiks olla koht oma isiklike või erakondlike ambitsioonide rahuldamiseks. Kui tahetakse kokku liita nii suurel hulgal praegu iseseisvatena toimivaid omavalitsusi, peab tähelepanu keskmesse jääma küsimus, kuidas tagada uue loodava süsteemi töövõime ja koostoimimine. Ilma usalduseta üksteise vastu läbirääkimised oma algfaasist kaugemale ei jõua. Kõik omavalitsused, nii suured kui ka väikesed, peavad ennast tundma laua taga võrdsete partneritena ja kõik otsused peavad olema langetatud ühise koostoime huvides. Näidata tuleb kainet mõistust ja avameelsust, erakonnapoliitikale selles protsessis kohta ei ole. Kogu protsess on alanud ikkagi murest oma inimeste pärast ja selle pärast, kui hästi omavalitsus suudab oma inimeste vajadusi rahuldada. Olgu see nii ka edaspidi.

Praegu on vajalike otsuste langetamiseks aega napp paar kuud. Selle ajaga tõenäoliselt ei ole võimalik lahendada kõiki küsimusi, mida seni pole suudetud pikkade aasate jooksul sirgeks rääkida. Ma ei ole siinkohal nõus Arno Peksariga, kes ütles 24. jaanuari Lääne Elus, ei jõua, sest kogu teenuste võrk tuleb üle käia. Üle käia tuleb, kuid läbirääkijad ei tohiks takerduda üksikasjadesse. Kujutage ette, lihtsalt näiteks, kui Taebla ütleks praegu, et „nui neljaks, aga meil peab gümnaasium jääma. Olgu see lepingus, või meie ei ole nõus“. See ei käi niimoodi. Samuti ei ole võimalik nüüd ja hoobilt otsustada, kus ja kuidas uues vallas bussiringid liiguvad või kui mitu kilomeetrit kuskil asfaldi alla pannakse.

Muidugi tuleb olulised vastused inimestele anda ja põhimõtted paika panna. On võimalik ja lausa kohustuslik võtta eesmärgiks, et inimestele osutatav teenus ei tohi halvemaks minna. See, et mitmed vältimatud muudatused puudutavad valdade ametnikke – nende hulka ja ülesandeid –, on arusaadav. See, et sotsiaaltöötajad jäävad inimesi teenindama kohapeal, on selge, nagu ka asjaolu, et ühes vallas on vaid üks vallasekretär, mitte kuus, seitse või kaheksa. Kuidas aga saab teenuste võrgustik täpselt välja nägema pikema aja jooksul, see selgubki pikema aja jooksul ja siin omavad kõige suuremat mõju eelkõige objektiivsed – demograafilised – muudatused. Palju sõltub ka riiklikust poliitikast ja omavalitsuste rahastamise põhimõtetest.

Uus, liitunud vald võiks südamerahuga kuulutada järgmise valimisperioodi ehk neli aastat üleminekuperioodiks, mille käigus töötatakse välja uus ühise valla arengukava ja langetatakse ka otsused, mida praegu kiirustades teha ei tohiks. Siinkohal võib kohe küsida, et miks siis üldse praegu liituda – koostame neli aastat seda ühist arengukava ja seejärel vaatame, kas liitume või ei. Vastus selle küsimusele peitub tõsiasjas, et ühise valla arengukava on võimalik koostada ainult ühise volikogu laua taga. Ükski koostöökogu ega liit ei võimalda niimoodi oma tulevikku kujundada, kui üks omavalitsus seda teha saab. Seda eriti veel olukorras, kus liituvad mitte kaks või kolm, vaid kuus, seitse või kaheksa omavalitsust. Niikaua, kuni laua taga istub iga vald omaette, sellist ühist arengukava ka ei sünni.

Üleminekuperioodi väljakuulutamine oleks hea veel nii mitmekski asjas. Väga oluliseks saab ka asjaolu, kuidas ühise valla valitsemine käima hakkab. Vähemalt esimeseks valimisperioodiks võiksid säilida osavallad endiste valdade territooriumidel. See jätaks inimestele teadmise, et kohapeal on iga päev tööl inimene, kes just selle kandi huvide eest iga päeva seisab, eriti veel olukorras, kus uued plaanid peetamas, uus arengukava koostamisel. Selle osavalla juures võiks ka halduskogu olla, näiteks nagu praegu Tallinna linnaosade juures – et inimestel oleks võimalus regulaarselt muudatuste planeerimises kaasa rääkida ja asjadega kursis olla. Nelja aasta jooksul saab selgemaks, kas need osavallad peavad jääma või ei ja kui palju neid peaks olema. Esialgu aga võimaldaks osavallad uue valla kokkukasvamist sujuvamalt korraldada.

Samuti peaks vähemalt esimestel ühistel valimistel olema iga vana valla territooriumil ka valimisringkond. See garanteeriks, et iga liitunud valla territooriumilt valitakse mõni inimene ka uude volikogusse. Ühe valimisringkonna korral ei pruugi väiksemast vallast üldse keegi volikogusse pääseda, eraldiseisvate valimisringkondade korral aga sellist viga juhtuda ei saa. Ja tõesti – juba järgmiste valimiste juures saame kaaluda, kas moodustada üks või mitu valimisringkonda ja kui mitu, siis kui suured.

Omavalitsuste liitumine ei ole pelgalt praktiline, vaid siiski ka emotsionaalne küsimus. Usun, et Haapsalu linna jaoks on päris keeruline muutuda vallasiseseks linnaks. Ei tahaks aga nõustuda Einar Pärnpuuga, kes arvas 24. jaanuari Lääne Elus, et linn ja vald päris omaette asju ajavad. Kasutab ju kogu maakond Haapsalu infrastruktuuri, kultuuri–, haridus– ja spordiobjekte, haiglat ja teenuskeskkonda. Samas jälle pakub kogu tagamaa Haapsalule vajaliku sügavuse, olulise tarbija– ja töötajaskonna. Maakonnalinna staatust ei võta Haapsalult miski.

Eks ta kõige õigem olekski, kui maakond tervikuna omavalitsuslikuks kuulutataks – jääks palju segadust ära. Igal juhul aga on ühise omavalitsuse loomine kasulik nii linnale kui ka maavaldadele. Ühine eelarve võimaldaks vajadusel pöörata tähelepanu mingile kindlale probleemile ja lahendada mitmed küsimused, mis seni linna kõhklema ja väiksema valla pikalt põdema panid. Väiksemate murude puhul saab see käia ilma suuremate piinadeta – laenamiseta või abitaotlemiseta ja kui juba läheb kas laenamiseks või taotluse kirjutamiseks, siis on ka selleks suutlikkus oluliselt (loe: kordades) kõrgem. Juba asjaolu, et ligipääs lasteaedadele, koolidele ja huvikoolidele ühtlustuks terves piirkonnas ja kaoks ära erinevate omavalitsuste vaheline arveldamine, oleks suur pluss.

Üks internetikommentaator lubas (lahjemat) mürki võtta, kui see liitumise algatus ka teoks peaks saama. Ehk ta ei mõelnud seda tõsiselt. Soovin kõigest hingest omavalitsusjuhtidele palju edu ja jõudu läbirääkimiste protsessis.


Neeme Suur,
riigikogu liige