0

Juhtkiri: Kolm osalist

Andrus Karnau

Andrus Karnau

andrus.karnau@le.ee

Alles mõne kuu eest vapustas avalikkust Jaanikese kooli juhtum, kui tuli avalikuks jõhker tüdrukutevaheline vägivald. Nüüd arutab avalikkus Tõstamaa kooli juhtumit, kus õpilased kiusasid õpetajat.

Mõlema juhtumi kajastuses torkasid silma peaaegu et äravahetamiseni sarnased pealkirjad stiilis „Me ei saa teha muud, kui rääkida” ja „Viga on süsteemis”. Sisult tähendab see, et kool kui institutsioon on tõstnud käed püsti ja tunnistanud oma jõuetust.

Püüdkem hetkeks heita pilk nende pealkirjade taha. Mida muud siis? Kas koolides peaks hakatama lapsi füüsiliselt karistama? Kui seda tehtaks, kas see siis vähendaks koolivägivalda? (Õpetajate jõuetust kinnitav väide, et koolis ei tohi lapsele paigi teha, on Tõstamaa juhtumit illustreerimaks lihtsalt kohatu.)

Mingis mõttes on viga tõesti süsteemis. Õpetajaid (nagu kõiki teisi ametimehigi) on (ja on alati olnud) kolme sorti: head, keskmised ja kehvad. Kehv õpetaja üldjuhul teab, et ta on kehv, ja häbeneb seda. Sellepärast ei otsi ta enamasti ka abi, vaid katsub kuidagi hakkama ja päeva õhtusse saada. Aga koolitund ei ole ometi klassitäie jõnglaste ja täiskasvanu isiklik võimuvõitlus, vaid üks osa harimise ja kasvatamise protsessist. Selles protsessis on kolm osalist: kool (mitte pelgalt õpetaja), kodu ja laps. Üksi ei saagi hakkama.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz