3

Raamatuarvustus: Liiga vähe lottasid

Riina Tobias

Riina Tobias

riina.tobias@gmail.com

Tarmo Õuemaa kirjutab Imbi Paju raamatust “Soome lahe õed. Vaadates teiste valu”.

Lottad, Soome patriootlik naisorganisatsioon, oli enne Teist maailmasõda oma aadete ja läbimõeldud korraldatusega eeskujuks Euroopa mitme riigi naisteühenduse loomisele. Eriti lähedane oli aga lottade ja Eesti naiskodukaitsjate läbisaamine.
1939. aastal pandi lottad proovile, kui Nõukogude Liit ründas Soomet. 1940. aasta suvel taastusid väikesed lottad sõjakoledustest Eestis Rannamõisa puhkekodus koos siinsete kodutütardega. Sel hetkel olid nemad need, kes võisid oma värskeid eesti sõpru kadestada. Kuid mitte kauaks — laager lõpeb poole peal Nõukogude sõjaväe nõudel, Eestis lavastatakse punane riigipööre, soomlased saadetakse tagasi koju.

Eks iga eestlane oska ette kujutada, mis naiskodukaitse aktiviste ees ootas — surm siin või Siberis.
Soome lottad, kes on näidanud oma vaprust, aidates venelastega sõdivaid Soome mehi, kuulutatakse pärast Teist maailmasõda Nõukogude Liidu survel fašistlikuks organisatsiooniks ja keelustatakse. Siiani on mitmel põlvkonnal soomlastest peas nõukogude pealesurutud ettekujutus oma emadest ja vanaemadest.

Imbi Paju, ennast Eesti ja Soome vahel jagav dokumentalist ja ajakirjanik, on oma „Soome lahe õdede” algpunktiks võtnudki omaaegsed sõbrannad Soome lottadest ja Eesti kodutütardest, keda diktatuurid ja poliitika lahutasid ja omal kombel mõlemaid muserdasid. Nende mõistapüüdmise katse on see raamat, lubab Paju.

Paju kirjutab heas ajakirjanduslikus stiilis, vanade naiste portreed hakkavad elama, jäädes õnneks kargeteks, nende lood lähevad hinge.

„Olen laenanud oma raamatule „Soome lahe õed” pealkirja teise poole „Vaadates teiste valu” Ameerika juudi filosoofilt Susan Sontagilt, kes uurib piltide kaudu, kus on meie kaastunde piir ja mõistmise kohustus. Mulle tundub, et teise valu vaatamine on praegu, 2011. aastal siin Soome lahe ääres asjakohane, sest ajuti on tunda hiilivat võõraviha,” kirjutab ta raamatus.

Paljulubavale algusele järgnev paneb mind veidi siiski pettuma. Imbi Paju lubab küll lottade–kodutütarde inimlikke lugusid, aga neid on vähem, kui lootsin. Selle asemel on peatükke Soome Talvesõjast ja sellest, kuidas Nõukogude Liit Eesti vabatahtliku liitumise sildi all okupeeris.

Seda on imelik lugeda, sest ma ei kujuta ette ühtegi raamatuid lugevat eestlast, kes meie lähiajaloo ametlikku ajalookäsitust ei tunneks. Nagu kuulaks osava jutuvestja head lugu, mida tead niigi juba peast. Võib–olla on see mõeldud välismaalastele?
Siiski muudab Imbi Paju inimlik, südamest tulev kaastunne iga tema teksti väärt lugemisvaraks. Ta ise sõnastab oma kreedo nii: „Olen püüdnud oma töödega muuta inimeste pilku empaatilisemaks, sest ajalugu pole muud kui inimese elu. Olen püüdnud oma töödes kaardistada inimelu haavatavust ja sõja patoloogiat, mitte sõda ülistavaid kaadreid ja lugusid.

Usun, et me peame tänapäeval oskama ajalugu seletada, ilma et tõstaksime ausse relvastatud võitluse, mis seob sõjavägivalla kogemise ainuüksi märterluse või kangelaseks olemisega, vaid arutlema ja tegutsema selle nimel, kuidas mõtestada ajalugu nii, et meie elu siin Läänemere piirkonnas ja mujal toetaks inimeseks olemise valgustatumat poolt, mis loob kohta kodanikujulgusele, empaatiale, loovusele — nüüd, kus meil on vähemalt võimalik moraalitu reaalpoliitika asemel ühte hoida.

Enam ei saa öelda, et me oleme üksinda, sest Euroopa Liidus, kuhu me kuulume, on pool miljardit inimest. Euroopa Liit pole Brüssel, vaid sina ja mina, meie tegemised, hoiakud, tegemata jätmised, loovus ja ideaalid.”

Kuidas sellist autorit mitte soovitada?

Artikkel ilmus Lääne Elu paberlehes 3. novembril.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
make money online
make money online

Really appreciate you sharing this blog article.Thanks Again. Great.

Imbi Paju
Imbi Paju

Lisasn siia, veel ühe Diplomaatia juhtkirja, mis mu eelmisele sõnumile annab justkui kinnitust. Ma olen ise selle teema sees ja mu raamatul on mitu kihti, üks lugu nö. lottadest kuid teine on kuidas me vaatame valu ja kuidas me saame haiget. http://www.diplomaatia.ee/index.php?id=242&tx_ttnews%5Btt_news%5D=1485&tx_ttnews%5BbackPid%5D=609&cHash=4f83b8a0f6

Imbi Paju
Imbi Paju
Aitäh hea arvustuse eest. Väike täpsustus, Talvesõjast ja Eesti okupeerimisest räägin ma nö. uue ajaloo narratiivi kontekstis, millel viimase 12 aasta jooksul on pannud aluse Ilmjärv- Turtola ja Tuomioja ja selle sõnumiks on, et Eesti oli ise oma okuptasioonis süüdi, kahtluse alla on pandud ka Eesti järjepidevuse idee, ma näitan oma teoses millises nö. psühholoogilises sõjas me mõnes mõttes oleme ja kuidas see on demoraliseerinud Eestit. Näiteks kui räägitakse Pätsist ja Laidonerist , siis ühmatakse tihti “ah need, kes Eesti maha müüsid!” Tänaseks olen ma Soome välisiministri Erkki Tuomiojaga ka neil teemadel avalikult väidelnud ja loodan, et lisaks raamatule on… Loe rohkem »
wpDiscuz