Elekter meie kodudes on sedavõrd tavaline, et kipume unustama sellega seotud ohte. Päästeameti statistika on aga kõnekas. 2011. aastal süttis 35 hoonet elektriseadmete vale kasutamise tõttu, 130 hoonet elektriseadmete rikete tõttu ja 182 hoonet rikete tõttu elektrijuhtmetes. See teeb kokku pea 350 põlengut, mis on alguse saanud elektriseadmest või –süsteemist.
Koduste elektriohtude märkamiseks ei pea olema spetsialist. Enamiku ohuolukordade likvideerimine on jõukohane ka elektrikuhariduseta inimesele. Järgmised 9 levinuimat viga on heaks alguspunktiks oma kodu ohutumaks muutmisel.
1. Siseruumi elektriseadmed niisketes oludes
Elekter ja vesi ei ole sõbrad. Just seetõttu tuleb nii vannitoas kui ka õues kasutada niiskuskindlaid elektriseadmeid ja –tarvikuid, mis on maandatud ja varustatud rikkevoolukaitsmega. Ostuhinnalt on need kallimad kui kuivadesse ruumidesse mõeldud seadmed, kuid niisketes tingimustes on nende kasutusaeg kindlasti pikem. Kuivadesse ruumidesse mõeldud tehnika rikneb niiskusega kokku puutudes kiiresti, tekivad lühised ning on ka elektrilöögi oht. Vannitubades tuleb jälgida, et elektriseadmed ei puutuks kokku veega, kütteperioodil on suureks ohuallikaks avatud kütteseadmed, näiteks soojapuhurid. Nii vannitoas kui ka köögis tuleks käed alati kuivatada enne niisketesse tingimustesse mittesobivate elektriseadmete kasutamist.
2. Katkise isolatsiooniga elektrijuhtmed
Kõiki elektriseadmete juhtmeid ja pikendusjuhtmeid tuleb regulaarselt kontrollida. Ohumärgid on rebenenud isolatsioon, muljumised, ebatasasused isolatsioonis ja põletusjäljed.
Tavaliselt haaratakse siis kleeplindi järele, kuid tegelikult pole see ohutu. Vigastatud isolatsiooniga juhtme parandamine ei paranda juhtme elektri juhtivusomadusi. Paksu teibi või isoleerpaela kuhja all on vigastatud juhtme ühendus kehv ja juhtme kasutamisel tekib ülekuumenemine. Eriti ohtlik on asi siis, kui vigastatud koht juhtmes on isoleeritud süttiva materjaliga nagu näiteks paberteibiga.
Elektrijuhtmeid ei tohiks peita vaiba alla. Esiteks suurendab see juhtme muljumise või isolatsiooni rebenemise ohtu, teiseks ei ole nõnda võimalik ohumärke õigeaegselt tähele panna ning kolmandaks suureneb seeläbi ka juhtme ülekuumenemise risk.
3. Liiga suur koormus pikendusjuhtmetel
Kui pistikupesasid napib, on abimeheks pikendusjuhe. Sageli on ühe pistikupesa taha ühendatud koguni kolm või neli pikendusjuhet. Pikendusjuhtmeid võib muretult kasutada lambi või teleri toiteks. Küll aga tekib arvestatav oht, kui ühendada pikendusjuhtme taha võimsaid elektriseadmeid või kui ühendada omavahel mitu pikendusjuhet. Ohtlik on just pudelikael, mis tekib enamasti seinakontaktis või pikendusjuhtmete ühenduskohtades. Levinud ülekoormamise märgiks peamiselt vanade elektrisüsteemide puhul on põlenud pistikupesade augud.
4. Vanad pikendusjuhtmed ja juhtmestikud
Enamikus kodudes on endiselt kasutusel nõukogude ajast pärit pikendusjuhtmed või seinakontaktiga ühendatavad „vargapesad”. Neid võib kasutada ainult madala koormusega seadmete puhul nagu laualamp, raadio või äratuskell. Kohvimasina või veekeetja ühendamiseks elektrivõrku need ei sobi, sest nende läbilaskevõime ei ole enamasti kuigi suur ja sellega tekib ülekoormuse ja –kuumenemise oht.
Vanemate majade puhul on probleemiks ka amortiseerunud elektrisüsteemid, millega ei kannata üheaegselt kasutada mitut võimsamat seadet nagu veekeetja, elektripliit, pesumasin, elektrikeris või mõni elektritööriist. Parimal juhul tähendab see tüütut korkide väljalöömist, kuid halvimal juhul võib see kaasa tuua põlengu elektrikilbis. Lahenduseks saab siin olla vaid uue nõuetekohase toiteliini ehitamine ning need tööd tuleb tellida professionaalidelt.
5. Liiga tugevad lambipirnid valgustites
Lambipirni valimisel tuleks jälgida valgustile märgitud maksimaalset lubatud võimsuse ehk vattide hulka (näiteks 40 W, 60 W, 100 W). Valida tuleks lambipirn, mis on võrdne või väiksem tootja soovituslikust võimsusest. Võimsust on alati kirjeldatud lambipirnil ja selle pakendil. Liiga tugev lambipirn võib kahjustada valgusti juhtmestikku, lambisoklit ja ka valgusti kuplit. Keeratava sokli korral tuleb lambipirn soklisse korralikult kinni keerata. Lõtv kinnitus tekitab ülekuumenemisi ja rikub lõpuks sokli.
6. Katteta pistikupesad, logisevad lülitud
Katmata seinakontaktid kujutavad suurimat ohtu väikelastele, kuid võivad olla ohtlikud ka täiskasvanutele. Näiteks pimedas toas lülitit otsides ja mööda seina kombates võib näpp sattuda pistikupessa ning sel õnnetusel võivad olla kurvad tagajärjed. Veelgi ohtlikumad on seinast välja turritavad juhtmed, mis pole ühendatud pistikupesa või lülitiga. Selliste juhtmete otsad tuleb kindlasti isoleerida ja ka avaus seinas tuleb katta. Elektriohtu kujutavad ka kõiksugu logisevad pesad ja lülitid, mis ei ole seina küljes korrektselt kinni. Seda seetõttu, et pesa või lüliti kasutamisel liigub ka elektrijuhe, mis võib saada vigastatud või tulla ühendusest lahti. Lüliteid ja pesasid tuleks regulaarselt kontrollida ja vajadusel uute vastu välja vahetada.
7. Elektrisüsteemi puudulik maandus
Selle vea tuvastamine ja likvideerimine eeldab professionaali abi, kuid elektriohutuse tagamise seisukohalt on see ääretult oluline. Elektriseadmed on turvalised kasutada, kui neil on olemas korralik maandus ehk ühendus maaga.
Varasematel aastakümnetel maandati majade ja korterite elektrisüsteeme tihti torustike kaudu, sest torustikud olid alati maaga ühendatud. Täna on selline tegevus täiesti lubamatu. Paljudes majades on torustike uuendamisel kasutatud plastdetaile, mis on vana maaühenduse katkestanud. Samas on ühendused seadmete ja torustike vahel alles jäetud.
Millist ohtu see kujutab? Kui elektriseadme isolatsioon rikneb, tekib olukord, kus seadme korpus satub pinge alla ja läbi ühenduse torustikuga jõuab pinge maja teistesse osadesse. Rikkis elektriseadme kasutaja ei pruugi probleemi tunnetada, samas kui mõnes teises korteris saab näiteks valamut, vanni või radiaatorit puudutades elektrilöögi. Seda probleemi on võimalik lahendada ainult hoones tervikuna nii elektrisüsteemi uuendustöödel kui ka torustike vahetamisel.
8. Elektrijuhtmetele mittevastavad kaitseseadmed
Kui elektrijuhtmestik on vana, kuid soov on ikkagi kasutada tänapäevaseid võimsaid elektriseadmeid, kiputakse probleemi nägema vaid kaitseseadmes nagu näiteks elektrikilbis asuvad kaitsekorgid, mis suurema koormuse korral välja löövad.
Naabrist haltuuramees võib küll 10-amprise kaitsekorgi vahetada 16 ampri vastu ja esmapilgul võibki see probleemid lahendada, kuid elekter on kaval… Probleemid võivad avalduda hoopis teises kohas, kust seda oodata ei oska. Kui kaitseseade rakendub, ei ole enamasti probleem mitte “liiga väikeses” kaitseseadmes, vaid näiteks selles, et majapidamise juhtmestik pole ette nähtud soovitud võimsuse läbilaskmiseks. Elektrivool otsib sel juhul nõrgimat lüli, milleks võib olla pistikupesa, seina sees olev harukarp või kinnisõlmitud juhtmed. Halvimal juhul võib nendes tekkida süttimine.
9. Isetegevus elektrisüsteemis
Eestlased on leidlik rahvas ning seda on näha ka elektriseadmete ja juhtmete parandustööde puhul. Näiteks puuritakse aastakümneid vanade pistikupesade augud suuremaks, et ühendada sinna tänapäevaseid võimsamaid seadmeid. Isetehtud pikendusjuhtmeid leiab väga paljudest majapidamistest. Levinud on juhtmete parandamine kleeplindiga. Kuna elektritöödel tehtud vead võivad üsna kurvalt lõppeda, tuleb tööd usaldada alati asjatundja hoolde. Elukutselised elektrikud teavad, mida nad teevad ning ei paranda ainult sümptomeid, vaid näevad ka probleemi sümptomite taga.
Andrus Alas,
Eesti Energia Elektritööde osakonna juhataja