Haigekassa lubatud ambulatoorse haiglaravi järjekord on 6 kuud. Seda ei ole Ida–Tallinna keskhaigla ületanud. Ei ole haigekassa süü, et raha on vähe, ega ka haigla süü, et erakorralisi patsiente on palju. Ka haigla töötaja on inimene, kes võib eksida, unustada elukohta küsida.
Seega ei ole haigla reeglite vastu eksinud. Vajakajäämised on suhtumises. Miks koheldakse inimest kui objekti? Miks teatatakse patsiendile vaid paar päeva ette, et ta ei saa ammu planeeritud ajal lõikust? Siis teatatakse ootamatult, et tegelikult saab selle lõikuse teha ikka peaaegu kohe.
Laurale ei olnud tähtis, miks on raha otsas, vaid miks talle sellest võimalusest varem ei räägitud. Ta oleks saanud plaane tehes sellega arvestada. Kui selgus, et haigla on teinud vea, miks seda patsiendile ei selgitatud? Miks väidab haigla pressiesindaja, et edasilükkamine ei mõjuta patsientide tervist, kui kirurgiakliiniku juhataja seletab, et just pikast plaaniliste operatsioonide järjekorrast on tihtipeale tingitud erakorraliste operatsioonide vajadus? Miks ei loeta haiguse all kannatamisest tulenevat kehva elukvaliteeti patsiendi tervisele halvasti mõjuvaks?
Miks ei soostu haigla ütlema, kui paljudele ta oma eksimusega meelehärmi valmistas ja kui tihti selliseid asju juhtub?
