Tänavu kevadest koosneb eesti keele riigieksam esimest korda kahest osast, milleks on tekstide mõistmine ja tekstiloome. Laias laastus on eksami eesmärk kontrollida funktsionaalset lugemis– ja kirjutamisoskust.
Uuest eksamist rääkides ei varja eesti keele õpetajad oma pelgu, et vahetus on tehtud kiirustades ja seetõttu ka natuke läbi mõtlemata. Mis on ka arusaadav. Mis kõrgelt ja kaugelt vaadates tundub selge ja lihtne, ei pruugi seda kohapeal olla. Lõppude lõpuks on just õpetaja see, kes peab klassi ees üksipulgi seletama, mida, kas ja kuidas õppida. Selles mõttes oleks võinud ettevalmistusperiood olla kas just pikem, aga parem. Kui ikka õpetaja päris täpselt ei tea, siis ei tea ka õpilane.
Sellest hoolimata tuleb uus eksam, küllap ta ka ära tehakse ja lõpuks temaga harjutakse. Mõne aasta pärast — tõenäoliselt — ei mäleta küpsuskirjandit enam keegi.
Praegu veel mäletatakse. Praegu ütlevad eesti keele õpetajad, kes on vaevunud asja üle ka süvitsi järele mõtlema, et isiklikult eelistaksid nad kirjandit.
Kirjandit kui printsiipi, KÜPSUSkirjandit, mis peale keeleoskuse ja funktsionaalsuse andis aimu ka sellest, millest, miks ja kuidas abituriendid mõtlevad. Ehk siis sellest, kas nad on ka küpsed, mitte ainult funktsionaalsed. Selles mõttes on kirjandist kahju. Aga loodetavasti ei ole ka praegu, aastal 2012, ega tulevikus küpsuse ainus mõõt funktsionaalsus.
