Heljo Pikhof: Eesti huvid nõuavad tegusid, mitte kõmisevaid sõnu

Juba mõned head päevad oleme elanud 2012. aasta riigieelarve alusel. Aastavahetus tõi meelde sügisesed eelarvedebatid, kus valitsusliidu poliitikud ei pidanud paljuks praalida Eesti tohutute edusammudega. Eesti olla musterriik, kellest ülejäänud Euroopal tuleb eeskuju võtta ja kes Brüsselilt lakkamatult kiita saab. Samal ajal käis meediast läbi teade, et väike Eesti on kõige tervema majandusega ning progressiivseim riik euroalas. Kas pole uhke, lausa kõrvust tõstev uudis! Kui peaministrit kuulata, siis näib tõesti, et me elame vähemasti statistilises paradiisis.

Koolipõlvest sain kaasa tähtsa tarkusega, et sa ei õpi mitte õpetajale ja mitte hinnete pärast, vaid iseendale. Ka eelarvet koostades või mis tahes sihte seades peaksime eelkõige lähtuma omaenese ühiskonna vajadustest, kestmisest ja inimestest, et tagada “eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade”, nagu ütleb pidulikult meie põhiseadus.

Tänased poliitikakujundajad kipuvad aga oma inimestele vilistama. Valitsuses “stabiilsuse eelarveks” ristitud 2012. aasta alusdokument teeb ennekõike kummarduse võõramaistele otsustajatele, ikka ootuses, et taas leiab ülistamist meie range ja konservatiivne eelarvepoliitika. Milleks siis pöörata tähelepanu veel säärastele “pisiasjadele”, et Eesti valitseb konkurentsitult euroliidu narkosuremuse pingerida või et meie laste vigastussurmade näitaja on Euroopa kõrgemaid! Eesti lastel on neurootilisi ja stressiga seotud häireid oluliselt rohkem kui veel viis aastat tagasi ning juba pooleteiseaastased põnnidki ei saa läbi psühhiaatrilise ravita: lapsed reageerivad vanemate stressile, mis kõige sagedamini on põhjustatud toimetulekuraskustest. Kõik need näited on toodud ühe ja sama päeva infovoost.

Kurvastav on ka see, et läinud aastal vähenes Eestis märkimisväärselt sündimus, mis juba lähitulevikus on veelgi kahanemas. Demograafiline vabalangus on möödapääsmatu juba sellegipärast, et laulva revolutsiooni aegse arvuka põlvkonna kannul tuleb kitsaste aegade väiksem põlvkond. Oludes, kus lapsi sünnib vähem, ei ole meil õigust ohverdada ainsatki hinge “autahvlialtarile”. Lõputult näilist tublidust taga ajades ei jätku kuigi kauaks ei meie rahvast ega Eesti riiki.

Keegi ei vaidle ju vastu, et kõigile – ka Eestile – on hea, kui euroala kenasti koos püsib. Ometi ei suuda me isegi oma parima tahtmise juures Euroopa arenguid kuigivõrd mõjutada, kui meist palju suuremad elavad üle jõu. Kas teate seda lugu, kuidas elevant ja hiir otsustasid kaalujälgijateks hakata? “Ma võtsin nädalaga kümme grammi alla!” uhkustab hiir. “Mina ka,” kostab seepeale elevant.

Sotsiaaldemokraadid seisid eelarvedebattide ajal ja seisavad vankumatult edasi õpetajate ja kultuuritöötajate, pääste- ja kiirabitöötajate palgatõusude eest: riik ei saa toimida, kui nende alade töötajad pühivad Maarjamaa tolmu jalgadelt.

Eesti tulevikku silmas pidades on võtmetähtsusega lastele ja noortele suunatud meetmete elluviimine. Taas tuleb käivitada lasteaiakohtade riiklik toetusprogramm ja taastada tudengite õppelaenude kustutamine. Samuti tuleb sisse seada tasuta koolilõunad gümnaasiumiõpilastele ja tõhusad õppetoetused üliõpilastele.

Tegelikult taandub valikutele ka sotsiaaldemokraatide ammune tahe kolmekordistada piinlikuks muutunud 19 euro suurune lapsetoetus. Riigi abita sulab rahvas lihtsalt kokku. Praegu sünnib perre keskmiselt 1,65 last, ehkki vanemad tahaksid kahte-kolme. Lasterikaste perede ausse tõstmine on igal juhul tähtsam kui kintsukaapimine võõrsil. Potentsiaalsed lapsevanemad vajavad kindlustunnet, et nad suudavad oma lapsed üles kasvatada ka segastel aegadel. Lapse vajadused saa otsa ju pooleteiseaastaselt, siis, kui lõpeb vanemapalk. Hoopis vastupidi – koos lapse sirgumisega kasvavad ka temale tehtavad väljaminekud.

Sündimust aitaksid pisutki suurendada ka lastehoiu parem kättesaadavus ning turvatunne, teadmine, et ka töö kaotamise või üksi jäämise korral vanem oma lapse või lapsed üles kasvatada, neile täisväärtusliku lapsepõlve ja hea hariduse tagada. Kellele me oma riiki ehitame, kui meie noored peavad ellujäämiseks välismaale kolima?

Kust siis leida laste ja perede toetamise ehk siis inimese väärtustamise katteallikad? Varem või hiljem peame me riigieelarve kontekstis vaatama otsa oma aegunud maksudogmadele ehk asuma muutma senist maksupoliitikat. Eesti maksusüsteem peab toetama ühiskonna kui terviku arengut.

“Eelarve poliitikavalikud on praegu selgelt liikmesriikide pärusmaa,” rõhutas peaminister mõne kuu eest riigikogus valitsuse Euroopa Liidu poliitikat selgitades. “Liidul ei ole pädevust sekkuda tervishoiu- ega sotsiaalsüsteemi puudutavatesse otsustesse.” Päris julge tunnistus ajal, kui valitsus sisuliselt riigistas haigekassa ja töötukassa reservides raha, sest olemasoleva maksubaasiga ei suuda riik lihtsalt oma kohustusi täita. Riigikogu ees esinedes ütles Andrus Ansip: me lähtume oma mõtlemises Eesti huvidest. Aga tegudes?

Heljo Pikhof,
riigikogu liige, SDE aseesimees