Andres Arrak: Kui lapsed tegemata, siis pensioni ei saa

Riina Tobias

Riina Tobias

riina.tobias@gmail.com

Vanaduspensioni mõiste ja vastavate fondide tekkimine on seotud Preisi-Saksa riigimehe Otto von Bismarcki nimega, kes aastal 1889 algatas vanaduse ja töövõimetuse kindlustamise seaduseelnõu. Töötavaid inimesi maksustati, et maksta pensioni 70aastastele ja vanematele. USAs loodi tsiviilisikute vanaduspensioni süsteem aastal 1920. Seega on vanaduspensioni makstud ümmarguselt sada aastat.

Dateeritud inimajaloo 35 000 aastat arvestades on see kaduvväike periood. Minu vanaisa, kes oli Võrumaal metsavaht, vist veel jõudis pensioni saada, aga tema isa suri kindlasti, kuulmata kordagi sõna pension.
 

Hüvasti, riiklik pension!

Ja paraku tundub, et ehk üks inimpõlv veel ja riigipensioniga tuleb hüvasti jätta. Miks siis?

Tulgem veel kord ajaloo juurde tagasi. Sada aastat tagasi elas tüüpiline pere ehk leibkond maal. Iga pere moodustas ühtlasi nii tootmis- kui tarbimisüksuse. Ühise söögilaua taha kogunes kolm korda päevas kolm kuni neli põlvkonda. Keskmised pidasid ülal nii noored kui vanad ja väetid. Mingit pensioni polnud ega olnud ka vaja.

Enne esimest maailmasõda käis Ameerika valitsuse eelarvest läbi veidi rohkem kui kaks protsenti sisemajanduse koguproduktist. Valitsuse roll majanduses ja sotsiaalsfääris sai olla vägagi proportsionaalne selle kahe protsendiga. Aastatuhandeid kestnud peresisene kompensatsioonimehhanism kindlustas nii rahvaarvu kestliku kasvu kui ka vanurite väärika vanaduspõlve.

Kui ei olnud pensioni, polnud ju ka pensioniiga. Kujutage endale ette, et minu vanavanaisa oleks Võrumaal ühel hetkel teistele pereliikmetele teatanud, et tema enam põllu- ja majapidamistöödes ei osale ja kantagu talle aga söök-jook kandikul leso peale.

Viimasel poolel sajandil on inimesed maalt linna kolinud, lapsed tegemata unustanud, ostavad poest süüa, mis on kasvatatud tuhandete kilomeetrite kaugusel, lähevad vara pensionile ja siis tahavad tagatipuks ka veel rohket raha saada. Selline enesehukatuslik käitumismudel ei saa kaua kesta. Iga ühiskond, kes mingil hetkel jätab lapsed tegemata, lõpetab halvasti niikuinii.

Asi pole selles, et keskmine eluiga tõuseb ja mediaanne eluiga kasvab. Asi on selles, et riigipensione makstakse valdavalt nn "pay as you go"-süsteemi järgi. Ehk siis jooksval kuul kogutakse sotsiaalmaksust raha kokku ja makstakse järgneval kuul pensionidena välja. Probleem on selles, et kui veel pool sajandit tagasi maksis neli kuni viis inimest maksu ja üks sai pensioni, siis täna on see suhe paljudes riikides juba kaks-ühele.

Eestis on praegu suurusjärgus 700 000 tööturul osalejat, kellest üle 60 000 sooviks küll tööd teha ja makse maksta, aga ei saa, kuna on töötud. Vanaduspensionäre on Eestis 300 000. Muide, aastal 1938 oli neid 14 000. Seega kõigub ka Eesti suhte kaks-ühele piiri peal. Itaalias on kahekümne aasta pärast ühe pensionäri kohta üks töötegija.

Oluline on ka see, millal pensionile minnakse. Sajandivahetusel pensioneerus prantsuse mees 59,3-aastaselt, ameerika mees 65,1-aastaselt. Itaalia naine läks pensionile 58,4-aastaselt, ameeriklanna 64,2-aastaselt ehk siis kuus aastat hiljem kui itaallanna. Kui ka veel arvestada, et itaalia naiste tööturul osalemise määr on 55% ja ameeriklannadel 75%, itaallanna sünnitab keskmiselt 1,2 last ja ameeriklanna kaks, siis hakkab pusle kokku saama.
 

Pensioniraha sulab fondides

Eesti on Läti järel üks halvema fertiilsusmääraga riike Euroopas. Iga liik, kes ei paljune, sureb välja niikuinii, aga enne väljasuremist hakkab veel ka hästi valus, sest kalleid heaolu- ja pensionisüsteeme ei õnnestu enam kuidagi finantseerida.

Eestil on vedanud, me ei jõudnud seda paksu ja kallist heaolu veel üles ehitada ja sellest on loomulikult kahju. Aga kuidas need teised meist põhjas ja läänes asuvad riigid omi süsteeme kärpima hakkavad, seda ei kujuta hästi ette. Õigemini kujutab küll, kui telepilti vaadata – Kreekas toimub üks permanentne streik. Viimasena streikisid (sic!) maksuametnikud, kelle palka ähvardati kärpida ja kelle tegemata töö tagajärjel on Kreeka paljuski täna sellises olukorras.

Niisiis tuleb riiklike pensionisüsteemidega mõne aja pärast hüvasti jätta. Mis siis saab, mis asemele tuleb? Eesti ja mitmed anglosaksi riigid on asunud üles ehitama erapensionifonde – ehk siis meie mõistes teist ja kolmast sammast. Riik paneb teise sambasse isegi raha juurde.

On sel kõigel mõtet?
Mina olin sammaste tekkides juba nii vana inimene, et kolmandasse sambasse kogumine polnud mõistlik. Teine sammas on kohustuslik. Aga teatavasti peab sealt raha tagasi saamiseks elama vähemalt 80aastaseks, kui mitte kauem. Keskmine eesti mees oma elukommetega nii kaua ei ela.

Olin kaheksa aastat maksnud ja siis läksin vaatasi, mis sest rahast saanud on. Nominaalselt oli raha veidi vähem alles, kui sisse pandud, kuid inflatsiooni arvestades oli kolmandik kadunud. Kusjuures fondihaldurid olid oma töötasud ja preemiad kindlasti sisse kasseerinud. Kuna kolmanda samba raha paigutatakse reeglina riskantsematesse finantsinstrumentidesse, siis on võimalus, et järjekordne kollektiivne masu sellest jälle suure osa ära sööb, veelgi suurem.

Veel üks oluline aspekt seob pensionifondide kestlikkuse Kreeka ja teiste riikide võlakriisiga. Palju on räägitud sellest, et tegelikkuses päästetakse mitte Kreekat, vaid talle laenu andnud Prantsuse ja Saksa panku. Suur osa eksperte on seejuures veendumusel, et enamik Kreeka võlgu tuleb niikuinii maha kanda. Selle peale võiks küsida: kelle raha siis tegelikult Kreekas kaotsi läheb? Vastus on: Euroopa tulevaste pensionäride raha. Ei ole ju suur saladus, et ka Eesti pangad on osa raha Vahemere riikide valitsuste võlakirjadesse paigutanud.
 

Tehke lapsi ja kasvatage maarjakaske!

Milline on minu soovitus? Esiteks – teha lapsi. Teatavasti kolm on kohustuslik. Ja kui sellega on hiljaks jäädud, siis kasvatage maarjakaske – aga alustama peab hiljemalt 30aastaselt. Kindel moodus on ka õiges kohas õige kinnisvara või muu ajas kasvava väärtusega vara soetamine.

Üks on selge – laenatud tarbimisel baseeruv lastetu ühiskond on tupiktee. Laisk ja vana Euroopa peab leidma uue hingamise.

Rõõm on kogeda, et veel hiljaaegu kriisi eitanud peaminister Andrus Ansip on oma hiljutise kurja kirjaga Euroopa liidritele demonstreerinud probleemist arusaamist. Seepärast lõpetagem jabur haridusreform, pangem tulumaksumäär sõltuma laste arvust (alates neljandast lapsest määr 0%) ja tehkem haldusreform, et inimesed tahaksid endisel maal elada.
 

Andres Arrak,
majandusteadlane

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
aie
aie

laps vajab süüa ja eluaset. lageda taeva alla vastutustundlik inimene neid ei sünnita, siia nälgima.

ätt.
ätt.

Kuulake hea nõu ära aga ärge alati selle järgi toimige.Tihti selgub mõne aja möödudes,et nõuandja oli asjatundmatu,laksu all või lihtsalt äraostetud troll!(vahel ka loll).

WL
WL

Mis paneks valge inimese muretsema nii 4-5 last,nagu Arrak soovitab?Just muretsema ongi see õige sõna,sest eestlane teab juba hallidest aegadest peale,et eluga hakkama saamine siin kivisel külmavõitu maal on mure ja vaev.
Kui laps teismeikka kasvatatud sai vanasti temast juba abi olema, nüüd läheb aina raskemaks-kuis anda talle nö konkurentsivõimeline haridus,elu pigem õpetab – vähem lapsi ,siis on lootust nad ka paremale järjele upitada.Eesti keskmisel palgal(mediaanpalk)laps vajab pigem vanema tuge,et oma perele normaalsed elamistingimused tagada.
Kardetavasti ei suuna hirm tuleviku ees tänapäeva inimest suurt peret looma,kuid mis suunaks?

täienduseks
täienduseks

Või teisalt tõõmbab Arrak krunti alla et anzip peabki surmareedeni valituses olema kus ta jalad ees välja kantakse. Ansip ei saa seda ise ju välja öelda sest muidu peab laar minema gruusiasse ministri nõunikuks sest peaministrit temast ei saa.

ja veel...
ja veel...

Ainult üks asi on, mis head meelt teeb- kui mu lapsed siit jalga lasevad, siis mina jään siia pensionipõlve pidama, Arraku, Ansipi, Laari ja Kallase turjale!

maafalda
maafalda
Õukonna majandusekspert Arrak on siiamaani kiitnud valitsuse majanduspoliitikat taevani, aga nagu kõik näevad, on see jõudnud mülkasse, kust ainsa väljapääsuna näevad paremerakonnad pensjonäride tööle kupatamist, sest tänu parempoolsete liberaalsele majandamisele on väga suur osa tegusast tööjõust need mehed pikalt saatnud ja maksavad oma maksuraha naaberriikidele! Arrakud, Ansipid, Laarid ja Kallased peavad varsti oma jalad ise p.rsest välja tõmbama ja tööle hakkama, sest see lumepall veereb ju aina edasi! Riigil tulud vähenevad, aga püsikulud suurenevad ja see, härra majandusekspert ei ole jätkusuutlik majandamine! Ja veel kulla ekspert, praegu 40-50-ne aastased inimesed on sellelt nomenklatuuririigilt ikka täiega mööda lutti saanud. Kõigepealt tassiti… Loe rohkem »
wpDiscuz