0

Aimar Altosaar: Milliseid erakondi vajab Eesti?

Riina Tobias

Riina Tobias

riina.tobias@gmail.com

Aimar Altosaar,
Isamaaliidu peasekretär 1995–1999 ja 2004–2006

Erakonna loomine on Eestis siiani käinud ühe malli järgi: rühm aktiviste mõtleb välja nime, kopeeritakse kusagilt põhikirja alus, korjatakse piisav hulk allkirju, korraldatakse asutav üritus ning registreeritakse erakond. Tulevad juhatus, volikogu ja suurkogud (kongressid), aukohus ja toimkonnad, erakonnasisene suhtluskeskkond, subkultuur, omad tavad ja suhtlusringid. Paraku ei jää tulemata intriigid ega tülidki, nagu need kuuluvad igasuguse organisatsiooni juurde.

Minu arvates ei hakanud sajandivahetuse paiku üha olulisemaks muutuma mitte maailmavaated ja aated, vaid turustusoskused. Res Publica tulekust peale polnud selles töös enam piire: selgus, et müüa võib kõike ning pole tähtis, millise hinnaga! Algas spindoctor’ite ja kampaaniamänedžeride kuldaeg. Sulastest ja abilistest said peremehed ja jumalad.

Nüüd on tegelikult kõik kampaaniajuhtimise oskusteabele keskendunud erakonnad sisekriisis. Kõige silmanähtavamalt IRL, sest siit on välja lastud erakonna liikmetest hoovav siseenergia ehk organisatsiooni kooshoidvad usaldussidemed ning inimeste siiras huvi oma aadet edendada. Tühja kesta püütakse püsti hoida, kuid see kõik on kui udupaberist tuulelohe, millele on suure draakoni nägu pähe joonistatud.
    
Inimene ootab organisatsioonilt, et see annaks talle mingeid uusi võimalusi ennast teostada ja oma mõtteid kellegagi jagada, olla nende inimeste ringis, kes saavad maailma asjadest ühesarnaselt aru ning valutavad südant oma ühiskonna ja kodumaa pärast. Antagu andeks pateetika, kuid nii see ju ongi! Inimesed tahavad olla organisatsioonis, kus neist lugu peetakse ning kus tegutsevad ja annavad organisatsioonile näo arvamusliidrid, kellest inimene ise ka lugu peab.

Vabatahtlike organisatsiooni, kodanikuühenduse (milleks ju erakond ongi!) jõud tuleb sellest, kui selle liikmed tahavad oma ühendusele midagi anda — oma mõtteid, aega, tööd, kui võimalik, ka raha — ja vastu tahavad vaid seda, et organisatsiooni eesmärgid oleksid võimalikult hästi täidetud. Selline organisatsioon eeldab isetust, teatud ennastsalgavust, koostöö  ja kompromisside otsimise oskust.

Erakond on demokraatliku riigikorralduse paratamatu kaasnähtus, sest mingil moel peavad kodanike maailmavaatelised tõekspidamised väljenduma, kuidagi tuleb korraldada valimisi võimuorganeisse. Erakonnad on kultuuriliselt lahutamatu osa rahvuslikust haldussuutlikkusest, erakondade ülesehitus ja juhtimistavad lähtuvad ühiskonnas valitsevaist haldusmustritest ja kujutlustest, kuidas peaksid asjad olema organiseeritud.

Enim kohtab igasuguseid hierarhilisi struktuure ülevalt alla juhtimise ning alt üles aruandlusega. Samast mallist lähtudes on üles ehitatud ka paljud mittetulundusühingud ja erakonnad.
    
Aga inimeste maailm liigub võrgustikulise suhtluse ja vabaduste–kohustuste parema tasakaalu suunas. Jäiga võimuvertikaaliga erakonnad, kes elavad ustavuses partei juhtidele ja partei muutlikule kursile, on aja ära elanud. Tänapäeva maailm — seda enam tulevane — soosib avatust, paindlikkust, võimalikult paljude inimeste osalemist kõigi tasandite otsustusprotsessides.

Nüüdisaegset erakonda tuleks käsitada kui vabaühenduslike võrgustike poliitilist väljundit. Inimesed, kel on huvi aktiivsemalt osaleda kogukonna või ühiskonna elus, realiseerivad end kõigepealt mitmesuguste sõltumatute vabaühenduste kaudu. Need ei pea olema mitte ainult n–ö koristustalgud või protestiliikumised, need võivad olla ka mälumänguklubid või teatud maailmavaate edendamise rahvaülikoolid. Mittetulundusühingud võivad moodustada mingi üleriigilise liidu, konföderatsiooni, kes siis võib otsustada luua erakonna. Erakonda võivad siis astuda selle liidu MTÜde liikmed igaüks oma avalduse alusel. Selline erakond võidakse ka luua iga kord enne riigikogu või europarlamendi valimisi uuesti.
    
Veel üks mõte. Mõneks ajaks tuleks välistada avalike teenistujate kuulumine erakondadesse. Jah, see ei ole just väga arenenud demokraatia tunnus, kuid tuleks rakendada, kuni ühiskond poliitilise korruptsiooni haigusest terveneb. Kasuahneid tegelasi huvitab erakonnas ju just avaliku teenistuse kohtade ülevõtmisest saadav tulu. Meie ametnikud peavad kogu aeg kõõritama „ülespoole”, et pälvida sealt heakskiitu või halvakspanu. Kõrgem ülemus omakorda kardab mõnda poliitilise tagatoa poolt ametisse pandud satraapi. Maksma hakkaks taas kompetentsus ja oma haldusalaga hakkama saamine.

Väikesele riigile on avatus ja väärtustepõhised kokkulepped ellujäämise küsimus. Sellepärast peame kõigepealt ise, oma riigi sees kõrgelt väärtustama avatust ja vaba mõtet ning võimalikult suure osa ühiskonna kaasamist. Otsustus– ja haldusprotsessid peavad olema nii läbipaistvad kui võimalik, sest tagatoastumisel on väike riik kerge saak igasugustele pahatahtlikele ülevõtjatele. Erakonnad peavad andma eeskuju ning nende käes on võti ka olude muutmiseks.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz