"Valeühenduse" lavastaja Kai Tarmula sõnul on lavastuse edu saladuseks fantastiline tiim ja usaldus. Foto: Eduard Laur
Läänemaa ühisgümnaasiumi trupp tuli Rakverest kooliteatrite festivalilt tagasi laureaadi tiitliga.
„Uhke värk!” kiitis lavastaja Kai Tarmula oma trupi saavutust.
„Me tekitasime žüriis ikka suure segaduse, sest esindasime hoopis teist žanrit kui teised kooliteatrid – see ei olnud ju klassikaline sõnateater, millega kõik on harjunud,” ütles Tarmula.
Üks peaosatäitjatest Andree Prees ütles, et osaliste peamine eesmärk oli teha oma viimane etendus suurelt ja meeldejäävalt ning seejärel festivali nautida. „Eesmärki tiitleid noppima minna polnud meil vast kellelgi, aga väike unistus saada žürii poolt ära märgitud ikka,“ tunnistas ta, lisades, et laureaadi tiitlist nad küll unistada ei julgenud.
„Vaatasime kõik imestunult ja õhku ahmides üksteisele otsa ega suutnud uskuda, sest olime väga kõva konkurentsi tunnistajaks,“ rääkis Prees. „See näitas, et oleme õiget asja ajanud ja ka "päris" teatriinimestele läks meie muusikal peale. Meie jaoks on see väga suur tunnustus!“
Pärast etendust oli neidki, kelles tekitasid reljeefselt mängitud karakterid võõristust. „Ma tõin võrdluse maailmakuulsa muusikaliga „Grease”. Vaadake kas või seda, kuidas John Travolta seal kõnnib – on see normaalne?” naeris Tarmula. Ka „Valeühenduses” on kõik karakterid hästi reljeefsed ja jõulised ning nii naised kui ka mehed on üliemotsionaalsed.
„Ainuke asi, mis meie lavastuses loomulikku mõõtkavasse mahtus, oli armumise liin – selliseid asju ei saa üle forsseerida. See peab päris olema. Siiralt nunnu,” seletas Tarmula. Endla teatri näitleja Karin Tammaru tunnistas pärast lavastajale, et temal tuli igal juhul nende stseenidega enda noorusaja armumise haprus meelde küll.
Ka žüriid kõnetasid lavastaja ja trupi taotlused just nii, nagu mõeldud oligi, mida tõestab kooliteatriringkondades Eesti kooliteatri isaks kutsutud Toomas Lõhmuste kommentaar: „Legend on tagasi!”, millega viitas Lõhmuste Haapsalu noorte kunagistele festivalivõitudele.
Kui paljud kooliteatrid teevad oma tüki just kooliteatrite festivalile mõeldes, siis LÜGi „Valeühendus” sündis sellest sõltumatult. Tarmula sõnul annab laureaadi tiitel tunnistust, et tehti õiget asja õigete inimestega. „Kogu meie tiim on nii äge, alustades näitlejaist ja lõpetades taustajõududega!”
LÜGi õpilastele oli kooliteatrifestival täiesti uus kogemus, seepärast võeti sellest viimast – vaadati ära nii palju etendusi kui võimalik ja kuulati hiljem hoolega ka seda, mida žürii igast etendusest rääkis, et kõrvutada enda muljeid žürii eksperdiarvamusega. Tarmula sõnul oli see neile täiesti uus maailm, sest koolis on hindamisel kindlad kriteeriumid. Kuidas aga võrrelda lavastuste juures ühte, teist või kolmandat detaili?
„Eva Koldits (NO99 näitleja – toim.) ütles selle kohta väga hästi, et see ongi just selle žürii subjektiivne arvamus ja igaüks otsustab ise, mida saadud tagasisidega peale hakkab. Noh, meie ei saa enam midagi teha, sest see oli viimane etendus,” nentis Tarmula, aga lisas, et LÜGi truppi kutsuti juba sel suvel Viljandis peetavale rahvusvahelisele tantsufestivalile Notafe.
„Ma soovin Notafele LÜGi etendust sellepärast, et see on parim pedagoogiline näide, kuidas noortega tulemuslikult tegelda. „Valeühendus” on eeskujuks oma õhustiku, eetilisuse ja esteetilisusega,” selgitas festivali peakorraldaja ja tantsupedagoog Eve Noormets.
Kooliteatrite festivali grand prix läks Tarmula sõnul õigesse kohta – selle sai Tartu Waldorfgümnaasiumi lavastus „Ülikond”. LÜGi „Valeühenduse” kõrval anti laureaadi tiitel ka Rakvere gümnaasiumi teatriansamblile lavastusega „Naabrivalve” ja Jõgeva kooliteatrile Liblikapüüdja lavastusega „Viimne romantik”.
Žüriisse kuulusid tänavu NO99 näitleja ja lavastaja Eva Koldits, Rakvere Teatri näitleja Anneli Rahkema, teatriõpetaja Maret Oomer, lavakõneõpetaja Toomas Lõhmuste, ajakirja Teater. Muusika. Kino peatoimetaja Madis Kolk. Žürii sekretär oli Rakvere Teatri dramaturg Triinu Sikk.
Nii selle näitemänguühiskonna kasvatamine käib, pärast ei saa enam aru kust läheb piir reaaluse ja mittereaalsuse vahel. Sellisele inimesele on lihtne ette sööta süsteemi huve ja ta hakkab pidama seda enda omaks. Teda kiidetakse selle eest ja nii jõuamegi ühhiskonda mis ei toimi enam rahva huvides.
Väga tublid, aktiivsed, palju jõudvad ja oma tegevust nautivad noored inimesed. Ja loomulikult juhendajad. Kriitikat niipalju, et rohkem võiks olla ka noorte oma arvamust- mis meeldis, mis ei meeldinud tüki õppimise ajal jne. See on aga ainult minu subjektiivne arvamus.