Kristi Lehtla. ERAKOGU
Kristi Lehtla tutvustab huvilistele metsikuid toidutaimi, mida tunneb rahvas pigem umbrohuna.
„Looduslikud toidutaimed ja loodusravi on minu huviorbiidis olnud juba üsna pikka aega. Hakkasin teemat põhjalikumalt uurima umbes kakskümmend viis aastat tagasi ja nii olen tasapisi oma teadmisi täiendanud ja lihvinud,” ütles Lehtla. „See on ammendamatu ja põnev maailm, ilmselt kuluks mitu elu, et omandaksin kõige selle, mida teada soovin,” arvas ta.
Umbrohutoitudele on Lehtla pühendunud viimased viis aastat. Metsad ja põllud on looduslikke toidutaimi täis ning nood sisaldavad paljusid meile vajalikke toitaineid, vitamiine jms, mida poest saadaolevas tihtipeale ei leia.
Kirjutab looduslikest toidutaimedest raamatut
Lehtla peab end mitmekülgse toitumise propageerijaks. „Soovin inimeste tähelepanu juhtida sellele, kui palju meid ümbritsevast on toidulaualt kõrvale ja kasutuseta jäänud,” ütles ta.
Lehtla sõnul on tähtis, et kasutataks võimalikult palju kodumaist toitu ja toorainet ning ühitataks esivanemate teadmisi tänapäevastega.
Praegu kirjutab Lehtla looduslikest toidutaimedest ja nende kasutusvõimalustest raamatut, et jagada teadmisi, kust ja mida korjata. „Sinna tulevad ka näpunäited, retseptid ja võrdlusandmed tuntumate köögiviljadega,” avaldas ta. „Kui muidu peetakse tervislikku toitumist kulukaks, siis metsast saab taimi tasuta.”
Meie enda mets on supertoite täis
„Me ei peaks iga moevooluga kaasa jooksma, kõikvõimalikke maailma teisest otsast kohapeale veetud supertoite kummardama ega neid kalli raha eest ostma,” arvab Lehtla.
„Meil on endalgi mets taimi, marju ja muud täis, mis on hulga efektiivsem, samuti meie organismile kergemini omastatav ja omasemgi, kui on ebamõistlikult palju ülereklaamitud välismaised tooted,” selgitas Lehtla.
Loodustaimede kasutamine toidulaual on igapäevane elustiil. Taimed, mida parasjagu toiduks tarvitada, osutuvad tihtipeale valituks just hooajati, mis parasjagu looduses kasvab. Iga taime ja taimeosa kasutamiseks on oma aeg. Kevadel lähevad salatitesse, suppidesse ja pestoks värsked lehed ja võrsed. Näiteks naat, nõges, põdrakanep, hanemalts ja vesihein, muidugi ka kõikvõimalikud söödavad õied. Kui taimi säilitamiseks koguda ja kas või hoidiseid teha, tuleb Lehtla sõnul arvestada loodusega. „Too ju ei oota, kuni sa muude asjadega valmis saad!”
Lehtla iga-aastased kindlad hoidised on võilillemoos ja marineeritud võilillenupud.
„Päris ausalt ütlen, et seni ei ole ühtegi negatiivset kommentaari saanud nendelt, kes on üht või teist rooga proovinud, pigem on olnud üllatusmoment: uskumatu, kõlbabki süüa!” ütles Lehtla ja lisas, et kritiseerinud on vaid need, kes ise proovinud ei ole.
Kodukohvikute üritusel osaledes pole harv juhus, et pärast tüki proovimist palutakse kohe ports või paar anda. „Üks kord on juhtunud, et härra hurjutas oma prouat, kui too soovis nõgesekotletti maitsta – tema hiljem kiirabi ei kutsuvat. Üks meesterahvas aga ütles minu pakkumise peale, et tema tahab „päris toitu”,” meenutas Lehtla naljakaid juhtumeid.
Sügismets on toitu täis
Sügis on üldiselt juurte, marjade ja seente aeg. Parim aeg võilille- või tedremarana juure kogumiseks, tammetõrude, pähklite ja marjade ning samuti seente kogumise ja hoidistamise ning säilitamise aeg on täies hoos. Võilillejuurikast saab edukalt võilillekohvi teha, seeni tasub hoidistamise kõrval ka kuivatada ja jahuks teha. Sama on marjadega. Nii on pihlakajahu hea talvel küpsetiste või pudru sisse lisada. Hanemaltsa osi saab kasutada väga mitmekülgselt: noori lehti ja võrseid salatites, suppides ja pestodes ning hapendamiseks, kuivatatud lehtedest ja võrsetest saab talvel jahu, mida kastmetesse, suppidesse ja küpsetistele lisada. Seemneid võib röstitult lisada plaadipirukale või jahuks jahvatada. Loodustaimede kasutusvõimalused on piiritud.
Lehtla korjab taimi endale tuttavaist kohtadest, peamiselt vanematekodu lähedalt metsast. „Mõne taime korjamiseks pean aga spetsiaalselt sõitma, näiteks merikapsast käin korjamas Läänemaalt,” ütles Lehtla ja lisas, et kui taime tundmises kindel pole, ära korja, vaid küsi nõu asjatundjalt.
Hanemaltsaseemne-peekoni-quiché
Põhi: 6 dl jahu, 300 g võid, 1 tl soola, 4 sl vett
Kate: 300 g peekonit, 100 g hanemaltsaseemneid, 2 sibulat, 2 küüslauguküünt, 6 muna, 7 dl rõõska koort, 1 tl soola, valget pipart, tüümiani ja/või punet. Soovi korral 4 dl riivjuustu.
Valmistamine: Sega toasoe või ja jahu, lisa vesi, sõtku kiiresti tainaks ja aseta umbes tunniks külma. Rulli tainas ning aseta/suru vormi põhja ja äärtele, torka põhja kahvliga augud. Küpseta ahjus 200 °C juures u 10 minutit. Samal ajal prae pannil peekon, sibul ja küüslauk, lisa hanemaltsaseemned ning maitsetaimed. Kata saadud seguga eelküpsetatud põhi. Klopi munad ja koor segamini ning maitsesta. Sega hulka riivjuust ja kalla segu pirukale. Küpseta ahjus 180 °C juures u 30 minutit.