Silt: sõda ukrainas

[caption id="attachment_360321" align="alignnone" width="1008"] Kevadel saatis Haapsalu Umani kolm abisaadetist. Foto: Tõnu Parbus[/caption] Haapsalu linnavalitsus alustas koos Lionsi ja Rotary klubidega taas abi korjamisega Ukraina sõpruslinnale Uman. Haapsalu linnapea Urmas Suklese sõnul on Umanis olukord keeruline. Linn asub ristteel, sealt käib läbi palju põgenikke, kes peatuvad linnas mõne päeva, ja sinna on elama asunud ka lastega pered. „Lapsed, emad, vanaemad, vanaisad. Isad on samal ajal sõjas,” loetles Sukles.

[caption id="attachment_364151" align="alignnone" width="2000"] Tetjana Himitš. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Kõrvaltvaatajale võib tunduda, et olen lõbus ja rõõmsameelne inimene, kellel pole ühtegi silmatorkavat probleemi. Ja kui neid ongi, on nad väheolulised. Tegelikult ei tea minu üleelamistest üldiselt keegi. Välja paistan ma üsna pingevabana, kuid oli aeg, kui istusin päevad läbi toas, ma ei tahtnud välja minna, inimestega suhelda. See oli kurb, ahastamapanev ja raevu tekitav aeg. Ma ei näinud mingit mõtet minna esmaklassilises hotellis [Ukrainast saabunud põgenikke majutati Eestis esialgu hotellidesse] uhkele bufeehommikusöögile, külastada sauna ja basseini, kui Ukrainas käib sõda. Tundsin end olevat süüdi ja mul oli häbi.

[gallery ids="376369,376370,376371,376372,376373,376374,376375,376376,376377,376378,376379,376380,376381,376382,376383,376384,376385,376386,376387,376388"] Fotod: Urmas Lauri Üle saja Noarootsi koolilapse punus Ukraina sõjapõgenike õpetuse järgi reedel trepikäsipuu peale tõmmatud hiiglasuurt varjevõrku. Hommikul kella kümneks oli Noarootsi kooli fuajees juba tund aega käinud vilgas töö – trepp oli täis 4. klassi lapsi, kes sikutasid savikarva riideribasid võrgusilmadest läbi. Trepikäsipuule tõmmatud mõrralinast sai Haapsalu Ukraina sõjapõgenike juhatusel iga minutiga natuke rohkem varjevõrk.

[caption id="attachment_364151" align="alignnone" width="2000"] Tetjana Himitš. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Jätsime Vladi koos perega Melekine külla [Aasovi mere ääres, kümmekond kilomeetrit Mariupolist lõunas]. Lõpuks olid nad ohutus kohas ja meie missioon sai täidetud. Kohtusime mu poolvenna, tema naise ja tütardega ning sõbraga, kes samuti ajutiselt Vitali majas peavarju leidis. See, et sugulased tema juurde tulid, oli Vitalile meeldivaks üllatuseks. Kui ta uksest välja jooksis, ei uskunud ta oma silmi.

[caption id="attachment_218287" align="alignnone" width="900"] Erkki Bahovski.[/caption] Ukraina viimaste päevade edukas vastupealetung peamiselt idas, nii et kokku on vabastatud umbes 5000 km² (teisipäevase seisuga), on pannud sõjandusanalüütikuid rääkima pöördepunktist. Võibolla on veel vara teha kaugeleulatuvaid järeldusi, kuid samas oleks rumal eitada Ukraina armee edu.

[caption id="attachment_362579" align="alignnone" width="696"] Mariupoli ülikoolis ajakirjandust õppinud Tetjana Himitš on üks paarisajast Haapsallu jõudnud sõjapõgenikust. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Mootor mürises ja abikaasa vajutas gaasi. Kuid nüüd ei sõitnud me mitte äärelinna, vaid koju.

[caption id="attachment_362579" align="aligncenter" width="2000"] Mariupoli ülikoolis ajakirjandust õppinud Tetjana Himitš on üks paarisajast Haapsallu jõudnud sõjapõgenikust. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Magasime, magamistoas oli +5 kraadi, kuigi uksed olid suletud, aken kinni ja selle ette kaitseks lükatud ka massiivne uks. Seetõttu olime voodile kuhjanud kõik, mis meid natukenegi soojendada võiks: kõik tekid (vist 3 tükki), üleriided ja kassid, kes terve öö nina välja ei pistnud. Magasin rahulikult, kuulasin vaikust, sest meie suunas ei tulnud ühtegi raketti ega mürsku. See tegi väga ärevaks, sest vaikus tähendas ainult üht – territoorium on juba vallutatud. Seal, kus on lahingumüra, käib võitlus, pealegi iga maja pärast. Hommikul otsustasime teha veel ühe tiiru kalapoodi ja raskete proviandikottidega käe otsas asusime tagasiteele. Vahetevahel peatusime, et vastutulijaid leitud toiduga kostitada. Mõni võttis pakutu rõõmuga vastu, mõni aga keeldus etteheitvalt. Üritasime neile selgitada, et me ei röövinud, vaid võtsime selle kraami purukspommitatud poest, ja et see kala oleks paari päeva pärast niikuinii roiskunud, ning et sellistel aegadel ei tohi ju lasta toidul raisku minna ja seda minema visata. Kui jõudsime abikaasa vanaisa korrusmaja juurde, saime aru, et need sõjaväelased, kes meile eile tema majast kilomeetri kaugusel vastu tulid, olid juba siin ja hõivanud soodsama positsiooni. See mitme trepikojaga maja asus paralleelselt puiesteega, mis tähendab, et seda võis kasutada omamoodi kaitsemüürina. Mundris mehed tulid meile hoovis vastu. Järsu käeviipega kutsusid nad meid endi juurde, küsisid passi ja ütlesid, et nad mäletavad meid küll. Nende hulgas oli juba surnuid, kes lamasid kõnniteel, näod kaetud.

[caption id="attachment_362579" align="alignnone" width="2000"] Mariupoli ülikoolis ajakirjandust õppinud Tetjana Himitš on üks paarisajast Haapsallu jõudnud sõjapõgenikust. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Kas see on uni? Kas see kõik toimub tõepoolest meiega? Või äkki peaksin end näpistama, et lõpuks ometi õudusunenäost ärgata? Tegin silmad lahti, nägin tuttavat pilti sellest, kuidas meie magamistuba täitub aeglaselt päikesevalgusega, lastes päikesejänkudel seintel silgata, kõrvalvoodis pikutavad rahulikult kassid, poolavatud aknast on kosta möödasõitvate busside ja autode müra, töötava valgusfoori plõksimist, mänguväljakul kajavat laste helisevat naeru, koerte haukumist ja vanemate naiste entusiastlikku, eluliselt tähtsat vestlust sellest, mida kellelgi õnnestus turult osta. Lõhnab suve järele, aga jalge all krõbisevad juba kuivanud lehed. Oksalt oksale lendlevad linnud sädistavad omavahel. Ühe silmaga kissitades ja end kortsus linal laisalt sirutades panen juba kokku hommikusöögimenüüd, sean päevaplaane ja rõõmustan, et täna on vaba päev. Võime jalutada linnas, minna kinno või oma lemmikkohvikusse. Ees on terve elu ja karta pole midagi.

[caption id="attachment_362579" align="alignnone" width="2000"] Mariupoli ülikoolis ajakirjandust õppinud Tetjana Himitš on üks paarisajast Haapsallu jõudnud sõjapõgenikust. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Kodu, armas kodu! Nii hea, et jäid ellu, et ootasid meie naasmist! Mul oli meeletult hea meel näha varemete vahel teda kerkimas, nagu küünalt tuhahunnikust, sirutumas nagu murdunud puu kändude vahel. Ta seisis uhkelt oma „surnud” vendade taustal, tuues esile mälestusi neist igaühest. Nagu meie majavanem hiljem ütles: „Ma anusin seda jumalalt.” Meie viimased ja kauaoodatud sammud kodumaja poole võinuks jääda viimasteks, sest lõhatud ja mürsukildudega kaetud maapind oli muutunud ebatasaseks ning oli raske kindlaks teha, kas seal on peidus miine. Kuid kauguses nägime naabrite tuttavaid nägusid, kes juhatasid meile kätte kontrollitud teeraja kalli trepikoja nr 3 juurde aadressil Mitropolitskaja tänav 110a. Enne kolmandale korrusele tõusmist pidime veelkord rääkima oma „seiklustest”, elust kodust eemal, sellest, kuidas on lood mõnes teises piirkonnas. Vaatasin varjamatu imetlusega minu kõrval elavaid vankumatuid inimesi, neid, kes polnud lahkunud, kes elasid keldris, koperdades pimeduses, kes polnud kaotanud huumorimeelt ega usku helgemasse tulevikku. Mõtlesin, et kas mina suudaksin siin hulluks minemata elada, kui ma ei saa kuhugi minna, kui pean istuma ühe koha peal ja ootama, millal lahingumöll algab? Ma arvan, et ei. Kui kõigiga vesteldud, läksime üles. Suure vaevaga saime välisukse lahti kangutatud, ning siis kohtusime näost näkku nendega, kelle pärast olime taas oma eluga riskinud. Esimese asjana andsi