Silt: sõda ukrainas

[caption id="attachment_218287" align="alignnone" width="900"] Erkki Bahovski.[/caption] Ukraina viimaste päevade edukas vastupealetung peamiselt idas, nii et kokku on vabastatud umbes 5000 km² (teisipäevase seisuga), on pannud sõjandusanalüütikuid rääkima pöördepunktist. Võibolla on veel vara teha kaugeleulatuvaid järeldusi, kuid samas oleks rumal eitada Ukraina armee edu.

[caption id="attachment_362579" align="alignnone" width="696"] Mariupoli ülikoolis ajakirjandust õppinud Tetjana Himitš on üks paarisajast Haapsallu jõudnud sõjapõgenikust. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Mootor mürises ja abikaasa vajutas gaasi. Kuid nüüd ei sõitnud me mitte äärelinna, vaid koju.

[caption id="attachment_362579" align="aligncenter" width="2000"] Mariupoli ülikoolis ajakirjandust õppinud Tetjana Himitš on üks paarisajast Haapsallu jõudnud sõjapõgenikust. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Magasime, magamistoas oli +5 kraadi, kuigi uksed olid suletud, aken kinni ja selle ette kaitseks lükatud ka massiivne uks. Seetõttu olime voodile kuhjanud kõik, mis meid natukenegi soojendada võiks: kõik tekid (vist 3 tükki), üleriided ja kassid, kes terve öö nina välja ei pistnud. Magasin rahulikult, kuulasin vaikust, sest meie suunas ei tulnud ühtegi raketti ega mürsku. See tegi väga ärevaks, sest vaikus tähendas ainult üht – territoorium on juba vallutatud. Seal, kus on lahingumüra, käib võitlus, pealegi iga maja pärast. Hommikul otsustasime teha veel ühe tiiru kalapoodi ja raskete proviandikottidega käe otsas asusime tagasiteele. Vahetevahel peatusime, et vastutulijaid leitud toiduga kostitada. Mõni võttis pakutu rõõmuga vastu, mõni aga keeldus etteheitvalt. Üritasime neile selgitada, et me ei röövinud, vaid võtsime selle kraami purukspommitatud poest, ja et see kala oleks paari päeva pärast niikuinii roiskunud, ning et sellistel aegadel ei tohi ju lasta toidul raisku minna ja seda minema visata. Kui jõudsime abikaasa vanaisa korrusmaja juurde, saime aru, et need sõjaväelased, kes meile eile tema majast kilomeetri kaugusel vastu tulid, olid juba siin ja hõivanud soodsama positsiooni. See mitme trepikojaga maja asus paralleelselt puiesteega, mis tähendab, et seda võis kasutada omamoodi kaitsemüürina. Mundris mehed tulid meile hoovis vastu. Järsu käeviipega kutsusid nad meid endi juurde, küsisid passi ja ütlesid, et nad mäletavad meid küll. Nende hulgas oli juba surnuid, kes lamasid kõnniteel, näod kaetud.

[caption id="attachment_362579" align="alignnone" width="2000"] Mariupoli ülikoolis ajakirjandust õppinud Tetjana Himitš on üks paarisajast Haapsallu jõudnud sõjapõgenikust. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Kas see on uni? Kas see kõik toimub tõepoolest meiega? Või äkki peaksin end näpistama, et lõpuks ometi õudusunenäost ärgata? Tegin silmad lahti, nägin tuttavat pilti sellest, kuidas meie magamistuba täitub aeglaselt päikesevalgusega, lastes päikesejänkudel seintel silgata, kõrvalvoodis pikutavad rahulikult kassid, poolavatud aknast on kosta möödasõitvate busside ja autode müra, töötava valgusfoori plõksimist, mänguväljakul kajavat laste helisevat naeru, koerte haukumist ja vanemate naiste entusiastlikku, eluliselt tähtsat vestlust sellest, mida kellelgi õnnestus turult osta. Lõhnab suve järele, aga jalge all krõbisevad juba kuivanud lehed. Oksalt oksale lendlevad linnud sädistavad omavahel. Ühe silmaga kissitades ja end kortsus linal laisalt sirutades panen juba kokku hommikusöögimenüüd, sean päevaplaane ja rõõmustan, et täna on vaba päev. Võime jalutada linnas, minna kinno või oma lemmikkohvikusse. Ees on terve elu ja karta pole midagi.

[caption id="attachment_362579" align="alignnone" width="2000"] Mariupoli ülikoolis ajakirjandust õppinud Tetjana Himitš on üks paarisajast Haapsallu jõudnud sõjapõgenikust. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Kodu, armas kodu! Nii hea, et jäid ellu, et ootasid meie naasmist! Mul oli meeletult hea meel näha varemete vahel teda kerkimas, nagu küünalt tuhahunnikust, sirutumas nagu murdunud puu kändude vahel. Ta seisis uhkelt oma „surnud” vendade taustal, tuues esile mälestusi neist igaühest. Nagu meie majavanem hiljem ütles: „Ma anusin seda jumalalt.” Meie viimased ja kauaoodatud sammud kodumaja poole võinuks jääda viimasteks, sest lõhatud ja mürsukildudega kaetud maapind oli muutunud ebatasaseks ning oli raske kindlaks teha, kas seal on peidus miine. Kuid kauguses nägime naabrite tuttavaid nägusid, kes juhatasid meile kätte kontrollitud teeraja kalli trepikoja nr 3 juurde aadressil Mitropolitskaja tänav 110a. Enne kolmandale korrusele tõusmist pidime veelkord rääkima oma „seiklustest”, elust kodust eemal, sellest, kuidas on lood mõnes teises piirkonnas. Vaatasin varjamatu imetlusega minu kõrval elavaid vankumatuid inimesi, neid, kes polnud lahkunud, kes elasid keldris, koperdades pimeduses, kes polnud kaotanud huumorimeelt ega usku helgemasse tulevikku. Mõtlesin, et kas mina suudaksin siin hulluks minemata elada, kui ma ei saa kuhugi minna, kui pean istuma ühe koha peal ja ootama, millal lahingumöll algab? Ma arvan, et ei. Kui kõigiga vesteldud, läksime üles. Suure vaevaga saime välisukse lahti kangutatud, ning siis kohtusime näost näkku nendega, kelle pärast olime taas oma eluga riskinud. Esimese asjana andsi

[caption id="attachment_373535" align="alignnone" width="2000"] Üheksa-aastane Jehor Himitš läheb 1. septembril Haapsalus kooli. Urmas Lauri[/caption] Haapsalus hakkab 1. septembrist õppima üle poolesaja sõja eest pakku tulnud lapse, üle 40 põgeniku jätkab Ukrainas katkenud kooliteed Lääne-Nigula vallas.

[caption id="attachment_364151" align="alignnone" width="2000"] Tetjana Himitš. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] „Huvitav, kuhu need kolm autot sõitsid,” mõtlesin väheldast kolonni silmitsedes. Oli 14. märtsi hilisõhtu. Järgmisel hommikul läksin sõbra vanemate juurde antibiootikumi küsima, et oma põletikulist sõrme ravida. Kuid neid polnud kodus. Midagi ei klappinud. Nad olid kiirustades lahkunud, kedagi hoiatamata. Rääkisin sellest oma mehele ja Vladile ning läksime koos välja. Seisime tummalt sõidutee servas ja saatsime pilguga lõputut autode voogu, autod olid justnagu üksteise külge tihedalt klammerdunud – nad sõitsid meile teadmata suunas. Mu süda puperdas. Kas tõesti on tehtud koridor? Ei või olla, siis teaksid sellest ju kõik.

[caption id="attachment_367300" align="alignnone" width="2000"] Haapsalu linnapea Urmas Sukles. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Haapsalu soovib kaasata oma sõpruslinnad, kellega koos asuda Ukrainas asuvat Umani linna toetama. Haapsalu linnapea Urmas Sukles ütles, et tõenäoliselt lükkab Haapsalu fondi käima septembris, sest praegu on linnavalitsus saatnud Euroopas asuvatele sõpruslinnadele kirju, kuid Euroopa omavalitsused puhkavad praegu. „Vaatame, kui paljud kaasa tulevad, aga kindlasti teeme selle ära,” ütles Sukles. Näiteks Soomes asuva Hanko linnapeaga on Sukles suhelnud ja nemad on idee poolt.

[caption id="attachment_362579" align="aligncenter" width="2000"] Mariupoli ülikoolis ajakirjandust õppinud Tetjana Himitš on üks paarisajast Haapsallu jõudnud sõjapõgenikust. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Mul on küsimus eestlastele: „Kas olete mõelnud, kuidas turistid ja siin viibivad välismaalased teie riiki näevad?” Ütlen teile ausalt: vaikne ja rahulik Eestimaa erutab mind iga päev. Selles on koht traditsioonidel, vastuoludel, avatusel ja abivalmidusel. Tahate, ma räägin teile oma tagasihoidlikest tähelepanekutest, mida mul õnnestus kahe kuu jooksul kaunis Haapsalus kogeda? Võite ju öelda, et teen kiireid järeldusi, kuna olen siin olnud nii lühikest aega. Ega ma väidagi, et minust on saanud sotsiaaluuringute ja statistika spetsialist, olen lihtsalt terava pilguga inimene ja tahan teiega jagada oma muljeid. Olgu, alustame sellest, et eestlased armastavad üksindust ja kaitsevad innukalt oma isiklikku ruumi. Eestlased on mulle ise rääkinud sellise anekdoodi: „Ootame Covid-19 lõppu, et kahe meetri asemel saaks üksteisest taas tavapäraselt viie meetri kaugusel seista.” Hea nali, aga kui palju selles on tõtt?

[caption id="attachment_364151" align="alignnone" width="2000"] Tetjana Himitš. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] 12. sõjapäeval kolisime mehe vanemate juurest ära. Kõik see juhtus stressis ja kiirustades. Vedasime kolmandalt korruselt alla punnis kotte, tassisime pidevast kolimisest närvilisi kasse, järele jäänud toiduaineid, nõusid, mida abikaasa oli poest leidnud. Tuupisime auto umbselt täis. Sõitsime ja tülitsesime (abikaasa solvus, et ma emaga läbi ei saanud), aga koju naastes sain aru, et ma ei saa ka seal elada. Järk-järgult tungis linna sõda, hävitades aeglaselt kõik oma teel. Ja kui Primorski rajoonis, kus elasid mu abikaasa vanemad, oli suhteliselt vaikne, siis meie Keskrajoonis, eriti selle servas, oli surma ja hävingu karmi kätt juba tunda.