Sõja jalust: teeleasumine

Mariupoli ülikoolis ajakirjandust õppinud Tetjana Himitš on üks paarisajast Haapsallu jõudnud sõjapõgenikust. Foto: Malle-Liisa Raigla

Mariupoli ülikoolis ajakirjandust õppinud Tetjana Himitš on üks paarisajast Haapsallu jõudnud sõjapõgenikust. Foto: Malle-Liisa Raigla

Magasime, magamistoas oli +5 kraadi, kuigi uksed olid suletud, aken kinni ja selle ette kaitseks lükatud ka massiivne uks. Seetõttu olime voodile kuhjanud kõik, mis meid natukenegi soojendada võiks: kõik tekid (vist 3 tükki), üleriided ja kassid, kes terve öö nina välja ei pistnud. Magasin rahulikult, kuulasin vaikust, sest meie suunas ei tulnud ühtegi raketti ega mürsku. See tegi väga ärevaks, sest vaikus tähendas ainult üht – territoorium on juba vallutatud. Seal, kus on lahingumüra, käib võitlus, pealegi iga maja pärast.

Hommikul otsustasime teha veel ühe tiiru kalapoodi ja raskete proviandikottidega käe otsas asusime tagasiteele. Vahetevahel peatusime, et vastutulijaid leitud toiduga kostitada. Mõni võttis pakutu rõõmuga vastu, mõni aga keeldus etteheitvalt. Üritasime neile selgitada, et me ei röövinud, vaid võtsime selle kraami purukspommitatud poest, ja et see kala oleks paari päeva pärast niikuinii roiskunud, ning et sellistel aegadel ei tohi ju lasta toidul raisku minna ja seda minema visata.

Kui jõudsime abikaasa vanaisa korrusmaja juurde, saime aru, et need sõjaväelased, kes meile eile tema majast kilomeetri kaugusel vastu tulid, olid juba siin ja hõivanud soodsama positsiooni. See mitme trepikojaga maja asus paralleelselt puiesteega, mis tähendab, et seda võis kasutada omamoodi kaitsemüürina. Mundris mehed tulid meile hoovis vastu. Järsu käeviipega kutsusid nad meid endi juurde, küsisid passi ja ütlesid, et nad mäletavad meid küll. Nende hulgas oli juba surnuid, kes lamasid kõnniteel, näod kaetud.

Artikli lugemiseks tellige päevapilet, digipakett või logige sisse!

0 Kommentaari
Inline Feedbacks
View all comments