Silt: Toivo Tomingas

[caption id="attachment_427811" align="alignnone" width="780"] Toivo Tomingas, haapsallane[/caption] Laupäeval, 5. oktoobril oli mul Selverisse asja ja muidugi nägin, et see metsariba Rannarootsi keskuse vastas on maha raiutud. Sadakond tihu peenemat mustleppa, sarapuud ja muud võsa oli juba virnastatud, kümmekond tihu mustlepapalki ka. Et oli puhkepäev, siis masinad seisid ja avanev pilt jättis mulje, et väärikad tammed, kelle sünniaasta oli lähedal Lydia Koidula omale, jäävad püsti ja iluks isamaale. Tõepoolest. Need paarkümmend võimsat tamme oleksid iluks, ehteks ja uhkuseks ükskõik millisele linnale, alevile või pargile Vahemere ja Lapimaa vahel.

[caption id="attachment_427811" align="alignnone" width="780"] Toivo Tomingas, haapsallane[/caption] Juba palju aastaid tagasi lugesin huviga Mark Twaini. Küll mitte sõna-sõnalt, aga olukordi mäletan ja tunnistan sedagi, et Twain avas nii mõneski mõttes minu silmad. Ühes tema loos juhtus nii, et Jumal vastas kirjalikult ühele tähtsale naisele, kes oli kirikus valjuhäälselt palunud Jumalalt üht, aga vaikselt omaette hoopis vastupidist. Ja Jumal teataski, et tal on kombeks täita pigem ikka vaikselt ja südamest tulevaid soove, mitte avalikkusele suunatuid, sest ta tunneb, et need on populistlikud. Niisiis. Kahepalgelisuses süüdistatuid on ajalugu puupüsti täis.

[caption id="attachment_434644" align="alignnone" width="1280"] Sirje Kaasik ja Toivo Tomingas uue laulu sõnade ja nootidega, mis raamituna jäid kingiks Naissaare kirikule. Foto Ada Peterson[/caption]

Sellest on paar kuud möödas, kui juhtusin televiisoris nägema klippi, kus kliimaaktivist Greta Thunberg väitis, et suhtleb taevaste jõududega ja need lubavad inimkonnal silma peal hoida. Ikka põhimõttel, et me oma sõgeduses maailma päris ära ei hävitaks.

 

5. juulil külastasin koos Tõrva ansambliga Kirime Vormsit ja kirikut, kus on juba aastasadu altariruumi võlvil kiri: „Oma silmaga sind juhatades * Mitt öga skall vaka över dig.”

Nüüd seda jälle lugedes tekkis äratundmine, et see on ju sama sõnum! Ja tekkis ka mõte, et ehk saaks seda lahti kirjutada ja võibolla laulukski teha?

[gallery ids="432475,432474"]   Kui mõtlen, kuidas lugu alustada, meenub Agu Sihvka, kes ka kaugelt pihta hakkas, et ära rääkida, kuidas see käis. Minu isa Edgar oli Rohuneeme rannakalur, kui ta 1939. aastal Eesti kaitseväkke kutsuti ja temast miiniveeskaja Ristna madrus sai. Ristna oli juba ajalooga aurulaev, mis ligi 60 meetrit pikk ja 15 lai ning meeskonnas oli 51 meremeest. Laev võis pardale võtta 150 meremiini ja need vajadusel merre ritta lasta. Veesata, nagu termin ütleb. Mehed laeval õppisid vajalikke oskusi, harjutasid sadamas olles rivisammu ja laulsid ingliskeelset marssi nimega „It’s A Long Way to Tipperary”. Kapteniks oli 45aastane kaptenmajor Gustav Sääsk. Saaremaa mees. Kõik oli kena, kuni 1940. aasta suvel tuli riigipööre.

[caption id="attachment_427811" align="alignnone" width="780"] Toivo Tomingas, haapsallane[/caption] Oleme märkamatult arenenud ühiskonnaks, kus sisuliselt on kõik munad ühes korvis ehk oleme end priitahtlikult ühendanud traatide otsa, kust tuleb meile elekter. Elektrita on lausa võimatu tänapäevast elatustaset säilitada – valgus, soojus, autosõit ja isegi hambapesu tuleb traate mööda. Aga traadid viivad meil enamasti soojuselektrijaamadesse, kus vett aurustades saadakse elektrivool. Sama toimub ka tuumajaamas, kui niisugune kunagi tuleb.

[caption id="attachment_427811" align="alignnone" width="780"] Toivo Tomingas, haapsallane[/caption] Kui autode maksustamise teema ideena päevakorda tõusis, püüdsin minagi kaasa mõelda. Arusaadavalt on esmareaktsioon eitav, sest kes ikka uusi väljaminekuid kaela võtta tahaks. Kui aga edasi heietasin, leides, et see maks tuleb ju niikuinii, siis püüdsin ette kujutada, kuidas see rakenduda võiks. Statistika ütleb, et meie teedel veereb iga päev miljon autot, millel on all vähemalt viis miljonit rehvi. Rehvid on need, mis söövad ära meie asfaltteed, tallavad rööpaisse ja mudaks või tolmuks kruusateed ja on lõpuks liigse kulumise tõttu päris paljude liiklusõnnetuste (surmade) põhjuseks.

[caption id="attachment_427811" align="alignnone" width="780"] Toivo Tomingas, haapsallane[/caption] Sellest on nüüd peagi kolm aastat, kui meie vehkleja Katrina Lehis medalikõlina saatel Tokyost naasis. Me olime uhked, rõõmsad ja õnnelikud! Ja lendu läks ka lubadus rajada Katrina saavutuste jäädvustamiseks lehiste allee või puiestee. Mõte, millele mõttes siis aplodeerisin ja teoks tegemisel osaleda sooviksin.

[caption id="attachment_427811" align="alignnone" width="780"] Toivo Tomingas, haapsallane[/caption] Mul on sageli asja rannarootsi muuseumi ja lihtsaim tee sinna viib Jaama ringilt piki Kalda tänavat, siis vasakpööre Lahe tänavale ja juba olengi Vasikaholmil. Kui aga vaatan uusarenduse kiiret kasvu Marienholmil, tekib küsimus: kuidas Kalda ja Lahe tänavad kasvava liiklusvoo vastu võtavad? See, et Kalda tänavas on KEKi kortermajade vastas juba aastaid lagunenud pottahjuga tühermaa, polegi ehk probleem – kasvab võssa ja enam polegi nii inetu. Teine asi on aga Kalda-Lahe tn ristmik Kongo hotelli juures ja vasakpööre läbi nõelasilma Wiedemanni tänava otsas.