Silt: Tiiu Randmann-Mihkla
Sprotid õlis ehk raami pandud aeg Haapsalu linnagaleriis
[caption id="attachment_284626" align="alignnone" width="2000"]
Tiiu Randmann-Mihkla vormis Krimmi holmilt leitust kaelaehte – tükk roostes plekki on mähitud punalipust harutatud niidi sisse. Arvo Tarmula[/caption]
Tiiu Randmann-Mihkla installatsiooni-, foto- ja maalinäitus vaatleb nõukogude aega Haapsalus Krimmi holmil tegutsenud kalatööstuse varemete kaudu.
Täiendi „nõukogude” võiks „aja” eest isegi ära võtta – öelda, et vaatleb aega. Kuigi kunstnik on sidunud näituse kontseptsiooni selgelt ja üheselt just 1980. aastate Haapsaluga, pannud seinale ENSV lipu ja täiendanud kunstiteoseid toonaste lööklausetega, on tal tegelikult läinud korda tabada midagi palju universaalsemat – aja olemust ennast, sõltumata parasjagu valitsevast riigikorrast.
Tiiu Randmann-Mihkla vormis Krimmi holmilt leitust kaelaehte – tükk roostes plekki on mähitud punalipust harutatud niidi sisse. Arvo Tarmula[/caption]
Tiiu Randmann-Mihkla installatsiooni-, foto- ja maalinäitus vaatleb nõukogude aega Haapsalus Krimmi holmil tegutsenud kalatööstuse varemete kaudu.
Täiendi „nõukogude” võiks „aja” eest isegi ära võtta – öelda, et vaatleb aega. Kuigi kunstnik on sidunud näituse kontseptsiooni selgelt ja üheselt just 1980. aastate Haapsaluga, pannud seinale ENSV lipu ja täiendanud kunstiteoseid toonaste lööklausetega, on tal tegelikult läinud korda tabada midagi palju universaalsemat – aja olemust ennast, sõltumata parasjagu valitsevast riigikorrast. 
1
Maha jäetud kalatööstuse rämps vormus näituseks „Sprotid õlis“
[caption id="attachment_280959" align="aligncenter" width="728"]
Piirideta lollus. Foto: Tiiu Randmann-Mihkla[/caption]
Haapsalu kunstnik ja kunstiõpetaja Tiiu Randmann-Mihkla tuleb taas välja provokatiivse näitusega, mis kannab pealkirja „Sprotid õlis“.
Randmann-Mihkla sõnul sai ta inspiratsiooni 1980ndate aastate Haapsalu kalurikolhoosist Lääne Kalur, tolle aja väikelinna elust ja nõukogude ajast üldisemalt.
„Kõik 33 tööd on otseselt seotud pea 60 aastat Krimmi holmil tegutsenud kalatööstusega – töödes on mingi elemendina kasutatud sealsetest varemetest leitud materjale,“ selgitas ta.
Piirideta lollus. Foto: Tiiu Randmann-Mihkla[/caption]
Haapsalu kunstnik ja kunstiõpetaja Tiiu Randmann-Mihkla tuleb taas välja provokatiivse näitusega, mis kannab pealkirja „Sprotid õlis“.
Randmann-Mihkla sõnul sai ta inspiratsiooni 1980ndate aastate Haapsalu kalurikolhoosist Lääne Kalur, tolle aja väikelinna elust ja nõukogude ajast üldisemalt.
„Kõik 33 tööd on otseselt seotud pea 60 aastat Krimmi holmil tegutsenud kalatööstusega – töödes on mingi elemendina kasutatud sealsetest varemetest leitud materjale,“ selgitas ta. 
Galerii: Haapsalu kultuurimaja ees on prüginäitus
[caption id="attachment_270561" align="alignnone" width="1024"]
Kultuurimaja esisel platsi keskel olev töö kujutab inimeste sisutühja juttu. Arvo Tarmula[/caption]
Haapsalu huvihariduse 70. sünnipäeva puhul avasid noored Haapsalu kultuurimaja ees prüginäituse nimega Ilus asi.
Kultuurimaja esisel platsi keskel olev töö kujutab inimeste sisutühja juttu. Arvo Tarmula[/caption]
Haapsalu huvihariduse 70. sünnipäeva puhul avasid noored Haapsalu kultuurimaja ees prüginäituse nimega Ilus asi.
Galerii: tants ümber kollase tooli ehk noorte kunstinäitus Hoovigaleriis
[caption id="attachment_266874" align="aligncenter" width="1280"]
Haapsalu noorte huvikeskuse kunstiringi näituse "Kas sina näed, mida mina näen?" üheks pilkuköitvamaks taieseks on laes rippub tibukollane tool. Foto: Urmas Lauri[/caption]
Eile avati Haapsalu kunstikooli Hoovigaleriis Haapsalu noorte huvikeskuse kunstiringi näitus „Kas sina näed, mida mina näen?”. Väljapaneku üheks pilkuköitvamaks taieseks on laes rippuv tibukollane tool.
Haapsalu noorte huvikeskuse kunstiringi näituse "Kas sina näed, mida mina näen?" üheks pilkuköitvamaks taieseks on laes rippub tibukollane tool. Foto: Urmas Lauri[/caption]
Eile avati Haapsalu kunstikooli Hoovigaleriis Haapsalu noorte huvikeskuse kunstiringi näitus „Kas sina näed, mida mina näen?”. Väljapaneku üheks pilkuköitvamaks taieseks on laes rippuv tibukollane tool. 
Haapsalu aselinnapea tsenseeris laste kunstinäitust
[caption id="attachment_241098" align="aligncenter" width="900"]
Haapsalu aselinnapea Liina Põld ja kunstikooli direktor Marika Aedviir õpilaste näituse „Kuidas mõista linnaruumi” avamisel. Taustal Haapsalu linnapea Urmas Sukles. Foto: Arvo Tarmula[/caption]
Haapsalu aselinnapead Liina Põldu šokeerisid näitusel otse presidendi pildi all direktori laual olev poolik lauaviina pudel ja pits.
Haapsalu aselinnapea Liina Põld ja kunstikooli direktor Marika Aedviir õpilaste näituse „Kuidas mõista linnaruumi” avamisel. Taustal Haapsalu linnapea Urmas Sukles. Foto: Arvo Tarmula[/caption]
Haapsalu aselinnapead Liina Põldu šokeerisid näitusel otse presidendi pildi all direktori laual olev poolik lauaviina pudel ja pits.
Kas noor kunstnik LAURi õpetab Haapsalus lastele šokikunsti?
[caption id="attachment_240921" align="alignright" width="900"] EKA tudengite näitus tänavu jaanuaris Haapsalu linnagaleriis. Foto: Arvo Tarmula[/caption]Kui viis kunstiakadeemia tudengit jaanuarikuus Haapsalu linnagaleriis oma skulptuuri- ja installatsiooninäituse üles panid, ei osanud neist keegi arvata, et nad on terve juuni esimeseks nädalaks linnas tagasi. Seekordki näitust korraldamas, aga mitte endi, vaid koolinoorte oma. Avalikus pargis, Krahviaias!
Võib ju tekkida küsimus, kas beebide riputamisega tähelepanu pälvinud noor kunstnik LAURi õpetab lastele šokikunsti? Mari Väljaotsa installatsioonist „Meie viimane kodu on haud” võib selline mulje jääda, kuid kas see pole tõde ja elu paratamatus? Läbi aastasadade on kunstnikud pidanud vajalikuks tuletada vaatajatele meelde elu kaduvust. Meie kiirel ajastul võib see olla ehk üleskutse rohkem märgata ja väärtustada aega.
EKA tudengite näitus tänavu jaanuaris Haapsalu linnagaleriis. Foto: Arvo Tarmula[/caption]Kui viis kunstiakadeemia tudengit jaanuarikuus Haapsalu linnagaleriis oma skulptuuri- ja installatsiooninäituse üles panid, ei osanud neist keegi arvata, et nad on terve juuni esimeseks nädalaks linnas tagasi. Seekordki näitust korraldamas, aga mitte endi, vaid koolinoorte oma. Avalikus pargis, Krahviaias!
Võib ju tekkida küsimus, kas beebide riputamisega tähelepanu pälvinud noor kunstnik LAURi õpetab lastele šokikunsti? Mari Väljaotsa installatsioonist „Meie viimane kodu on haud” võib selline mulje jääda, kuid kas see pole tõde ja elu paratamatus? Läbi aastasadade on kunstnikud pidanud vajalikuks tuletada vaatajatele meelde elu kaduvust. Meie kiirel ajastul võib see olla ehk üleskutse rohkem märgata ja väärtustada aega.