Silt: Tetjana Himitš

[caption id="attachment_398765" align="alignnone" width="2000"] Tetjana Himitš. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Selle korteri aitas meil leida psühholoog Irina, tark ja terase pilguga naine. Tema kõrval väikeses kontoris istudes ja perekondlikke muresid klattides, hirme ja kogemusi jagades ei osanud ma isegi arvata, et tunni aja pärast on mul üks probleem vähem. Kui ta oli mind ära kuulanud, ütles ta otsustavalt, et võib mind aidata. Tõsi, mul oli tol ajal plaan üksi elama hakata. Arvasin, et suhtekriis, mida me abikaasaga läbi elasime, on punktis, millest tagasipääsu pole. Aga ma eksisin.

[caption id="attachment_398765" align="aligncenter" width="2000"] Tetjana Himitš. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Selline elu muidugi ainult tundus ideaalsena. Mõelge ise – kõrvaltvaatajale näis kõik olevat parim, mis olla sai: inimesed on paigutatud hotelli, nad ei pea muretsema ei elamispinna ega üüri pärast, neil pole sooja ega külma sellest, kui palju maksab toit või kodukeemia. Nad saavad endale hõlpsasti lubada iga päev majast lahkumata käia spaas, jalutada mööda kaunist promenaadi, lisaks saavad nad sotsiaaltoetusi, töötukassa abi ja lastetoetust. Me ei osanud millestki sellisest isegi unistada. Milline on siis saak? Ja kas seda on üldse olemas? Ma ei õigusta end teie ees, ma ei vaja seda ja minu ülesanne ei ole oma väidete õigsust tõestada. Ma lihtsalt tahan, et te näeksite mu elu minu silmade kaudu. Tunnetada seda, mida mina läbi elasin. Ja mõista, kui reaalne on see, et isegi näiliselt ideaalsed tingimused võivad tegelikult olla õudusunenägu.

[caption id="attachment_398765" align="alignnone" width="2000"] Tetjana Himitš. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Võtsime suuna Haapsalule. Mw ei teadnud sellest linnast midagi peale selle, et seal elab meie sõber. Teejuht juhatas meie auto ilusa, halli katusega beeži hoone juurde. See oli hotell mere, õigemini lahe ääres, aknast avanes imekaunis vaade. Ümberringi oli palju rohelust ja kõikjalt kostis lindude huikeid. Hotelli vastuvõtulauda läksime neljakesi koos. Seal jagas väga viisakas ja naeratav neiu ankeete ja juhatas meid nende täitmiseks fuajeesse istuma. Pärast ulatas ta meile meie tubade võtmekaardid ja kutsus mind kasutatud asjade korvist ujumiskostüümi valima. Kahjuks ükski neist mulle ei sobinud, aga Jehor sai endale ujumispüksid ja sukeldumisprillid.

[caption id="attachment_398765" align="alignnone" width="2000"] Tetjana Himitš. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Orjolist võtsime suuna Peterburile. Sellel oli jällegi mitu põhjust. Esiteks võtsime enda kanda veel ühe olulise ülesande – toimetasime üle piiri Ukraina sõduri, kes jäi oma õe juurde Peterburi. Ja teiseks – Venemaa endise pealinna lähedal Kolpinos elab mu abikaasa onu oma perega. Nad olid meid korduvalt külla kutsunud ja nüüd oli meil selleks võimalus.

[caption id="attachment_398765" align="alignnone" width="2000"] Tetjana Himitš. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Auto oli väsinud. Kuid hämmastaval kombel ei olnud seda minu abikaasa. Ta muudkui sõitis ja sõitis, tallas pedaale ja keeras rooli. Varahommikust hilisõhtuni. Ma arvan, et kui armatuurlaud poleks alla andnud ja lakanud töötamast, poleks me niipea kinni pidanudki. Kell on üksteist. Tuulame motelli otsides läbi kitsaste tänavate. Leiame. Saame teada hinna ja ronime teisele korrusele. Magama hakkame kõik samas toas. Käime kordamööda duši all. Jõudu pole üldse. Aga ma ei taha enam räpasena magama minna – mulle piisas Mariupoli blokaadikogemusest.

[caption id="attachment_398765" align="aligncenter" width="2000"] Tetjana Himitš. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Ühest asjast olen unustanud teile rääkida. Vahetult enne mu vanemate Mariupoli viimist peatusime Respublika külas [30 km Mariupolist loodes]. Seal elasid lapsed minu mehe esimesest abielust – poeg Jehor (8aastane) ja tütar Anastasia (7aastane). Paša endine naine kavatses koos laste ja elukaaslasega Prantsusmaale lahkuda. Aga kui me neile külla jõudsime, ütles ta, et tal on väga raske poissi kasvatada, et ta pole tema jaoks enam autoriteet ja nii edasi ja nii edasi. Seda kõike rääkis ta poja ja võõraste juuresolekul. Muidugi ei osanud mina ega mu abikaasa muud kosta, kui et võtsime Jehori enesega kaasa. Toona ma isegi ei kahtlustanud, et ma emarolli proovides käivitan mehhanismi nimega “kriis”. Arvan, et praegugi elan üle selle viimast etappi. Aga eelmise aasta kevadel lootsin, et saame nii enda kui ka Jehori elu sisse seada kuskil kauges ja meile tundmatus Eestis. Seetõttu põikasime vaid paar päeva hiljem taas Telmanovosse [50 km Mariupolist kirdes], et vormistada sõbra emale luba riigist lahkumiseks enam-vähem ametlikult. Kuigi suures plaanis polnud meile kümneid eurosid maksnud paberitükil vähimatki seaduslikku jõudu. Ja nii juhtuski, et teele kogunes üsna kummaline seltskond: mina ja mu abikaasa, tema poeg ja meie sõbra ema.

[caption id="attachment_362579" align="alignnone" width="2000"] Mariupoli ülikoolis ajakirjandust õppinud Tetjana Himitš. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Kas teate väljendit “kui tahad elada, siis pead teadma, kuidas vingerdada”? Nii ongi, see on tõde. Ja see tõde kehtib nii rahu- kui ka sõjaajal. Aasta tagasi visklesime abikaasaga nagu maod kuumal pannil. Avasime kõik oma seni varjul olnud anded ja otsisime uusi võimalusi. Seega otsustasime enne pikka teekonda mittevajalike asjadega hüvasti jätta. Lihtsamalt öeldes – maha müüa. Sattuda turul paariks-kolmeks tunniks lõksutajate lõugade vahele, tõrjudes eemale häbelikkuse, tagasihoidlikkuse, kõik tunded, mis on taolistes kohtades tarbetud.

[caption id="attachment_364151" align="alignnone" width="696"] Tetjana Himitš. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Siis tuli rida kokkusaamisi ja hüvastijätmisi.

[caption id="attachment_364151" align="alignnone" width="2000"] Tetjana Himitš. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Saatuse tahe oli päästa meid ööbimisest autos. Meie auto aknast piilus sisse üks vanem mees. Ta paistis mõtlik ja soliidne. Ta oli tavaliselt riides, kuid temast õhkus mingisugust rahulikkust ja turvatunnet. Ta käis ringi ja pakkus oma maja võõrastele öömajaks. Selgus, et paljudes tekitas selline pakkumine segadust ja seetõttu jõudis ta oma pakkumisega ka meieni. Olin lõpmatult rõõmus. Ja mõtlesin, et olukord ei saagi enam paremaks minna. Aga võis. Veidi enne seda olime kohtunud inimestega, kellel oli suur lestaloomus ja nad nad jagasid korraliku osa saagist tasuta laiali. Nii et õhtusöögiks saime krõpsude, erakordselt kehva vorsti ja konjaki asemel äsja püütud ja lõhnavat lesta, nii maitsvat, et pärast lakkusime ka näpud puhtaks.