Silt: Tetjana Himitš

[caption id="attachment_459031" align="alignnone" width="1920"] Tetjana Himitš. Foto: erakogu[/caption] Kallis sõber, kujuta ette, et on juba varajane hommik. Nii umbes kell kolm. Väljas akna taga on vaikne ja rahulik. Isegi esimeste trammide kõlinat kauguses pole kuulda. Linn magab. Ja meie oleme pärast lärmakat pidu jäänud kahekesi istuma tillukesse kööki. Laual on pooleldi söödud salatid, kolmeliitrises purgis turritab lillekimp, seinakell liigutab kähedalt ja uniselt oma osuteid ning meie sosistame, et mitte teisi äratada, ja räägime kõige tähtsamast. Elust. Armastusest, muidugi. Lõpetanud oma pika jutustuse, ohkab Miša sügavalt, tõuseb püsti, valab suure kummaliste kirjadega kruusi keeva vett täis, paneb sinna kolm lusikatäit suhkrut, viskab sisse lahustuva kohvi ja istub

[caption id="attachment_459031" align="alignnone" width="1920"] Tetjana Himitš. Foto: erakogu[/caption] Õlu oli soe nagu ilmgi. Istusin pargis pingil. Üksi. Oli minu sünnipäev ja minu esimene päev Gruusias. Olin otsustanud Batumi sõita päikesepaistelise ilma pärast. Alguses ei olnud see mul üldse plaanis. Bussipileti ostsin lennujaamas, aga buss läks alles poolteist tundi hiljem – hilines. Kui seda taipasin, veensin end ootama vähemalt 20 minutit. Siis veel pool tundi, aga juba bussis istudes. Ootamisele järgnes neli tundi sõitu Batumi. Valisin just selle hosteli, kuigi teadsin, et seal pidutseda ei saa (range ja minu arvates rumal reegel – ei mingit alkoholi hosteli territooriumil). Lootsin, et kohtan seal kedagi, kellega koos saaks minna kuhugi mujale ja juua pudeli õlut. Aga hostelis polnud kedagi. Täitsa tühi. Ainult üks venelane, nagu halvas anekdoodis. Aga – imede ime! Õue

[caption id="attachment_459031" align="alignnone" width="1920"] Tetjana Himitš. Foto: erakogu[/caption] Mul on sulle, mu sõber, üks nõuanne – ilma tervituste ja muude tarbetute sissejuhatusteta: „Ära lase end võluda, et mitte pettuda.” Ja lisan omalt poolt: „Ära kaota kunagi valvsust.” Nende lausete mõtet ja kaalu mõistsin ma just oma esimesel päeval Gruusias. Tiivustatuna ja inspireerituna päikeselisest riigist, millest ammu olin unistanud, sõitsin piknikule. Sõin imemaitsvat toitu, nautisin soojust ja tabasin end mõttelt, et see on justkui minu väike suvi, mis soojendab mind seest ja väljast. See ootas mind ära, pealegi kingitustega: küpsed puuviljad, värsked köögiviljad ja muud hõrgutised. Olin koos inimesega, kes vanuse poolest sobinuks mulle isaks. Tundsin end turvaliselt ja hoituna. Jõin koduveini, naeratasin, viskasin nalja ega jõudnud küllalt pead pöörata, et vaadata mind igas suunas ümbritsevat enneolematut ilu. Kuni reaalsus mulle „nuiaga vastu pead virutas”. Jõudsim

[caption id="attachment_459031" align="alignnone" width="1920"] Tetjana Himitš. Foto: erakogu[/caption] Hiljuti tähistasime Mishaga väikest tähtpäeva ‒ oleme koos olnud kaks kuud ja sai täis minu esimene kuu Austrias. Ma ei suuda ikka uskuda, et see on nüüd minu elu: mäed, metsad, kõikjal kostev meloodiline saksa keel, Austria mees minu kõrval. Ja mina valmistan talle Olivier’ salatit, ostan kalja, mängin enda nõukaaegseid lemmiklaule ja tutvustan talle meie traditsioone. Enne kui räägin igapäevaelust, tahan tutvustada sulle linna, mida nüüd koduks kutsun ‒ Grazi. Grazis põimuvad ajalugu ja tänapäev põimuvad igal sammul. Linn tekkis Schlossbergi-nimelise mäe jalamile, kuhu sloveeni hõimud enam kui tuhat aastat tagasi ehitasid väikese kindluse. Aja jooksul kasvas linn ümber künka j

[caption id="attachment_459031" align="alignnone" width="1920"] Tetjana Himitš. Foto: erakogu[/caption] Niisiis – naasin Stockholmi Arlanda lennujaama ja olin täielikus segaduses. Tülitasin kõiki töötajaid, püüdes aru saada, kuhu minna ja kust saada pardakaart. Kõndisin ühest saali otsast teise, juba mõttes lennureisiga hüvasti jättes. Aga – show must go on – suutsin siiski endale selgeks teha, kust saab pardakaardi, ja jõudsin õigeks ajaks lennukile. Lennukis valitses elav ja lärmakas meeleolu, justkui oleksin sattunud Türgi seriaali võtetele: keegi jutustas, keegi kõndis ringi, keegi vaatas filmi, keegi sõi midagi – kõike seda tehti naerusuiselt ja suurte žestidega. Istanbul tervitas mind väikese katsumusega – seitse tundi lennujaamas. Polnud jõudu ega soovi minna linna avastama. Vahetasin lõhnava ja sõbraliku duty-free ala hallide seinte vastu ja uppusin rahvamassi. Kohvrirataste kõrin, laste nutt ning sajad, tuhanded teised hääled. Kuna mul polnud aimu

[caption id="attachment_459031" align="alignnone" width="1920"] Tetjana Himitš. Foto: erakogu[/caption] Väga austatud lugeja, ma ei jõua ära oodata, millal saan kõike teiega jagada kõike, mis minuga viimase kuu jooksul on juhtunud. Miks ma ei saanud lennata Tallinna, vaid olen hoopis kahe tunni kaugusel Grazist. Aga jätame praegu need küsimused kõrvale. Valmista end ette – täna ootab sind poeetiline armastusavaldus… toidule. Sest 10. november on lähenemas ‒ ja see tähendab, et võime uhkusega laulda kiidulaulu boršil

[caption id="attachment_459031" align="alignnone" width="1920"] Tetjana Himitš. Foto: erakogu[/caption] Kallis lugeja, kohtusimegi taas. Pärast kahte aastat kirjutan jälle – aga juba mitte oma raskest põgenemisest sõjast, vaid hoopis unustamatust reisist. Enne kui lõppes mu tööleping Haapsalu neuroloogilises rehabilitatsioonikeskuses, otsustasin, et ei suuda ega taha kohe uut tööd otsida. Eriti pärast aega jaanuarist aprillini, mis ei olnud mu närvikavale kerge. Ärevus kasvas ig

[caption id="attachment_438046" align="alignnone" width="1920"] 2022. aasta mais Mariupolist Haapsallu põgenenud Tetjana Himitš kirjutas oma põgenemise loo esmalt Lääne Elule ja nüüd on need lood jõudnud raamatusse. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Tetjana Himitši raamat „Sõja jalust. Mariupolist Haapsalusse” mõjub hoiatusena maailmas ringi hiiliva kurjuse eest, mis ei lase meil muretult uinuda. Une pealt sõtta. Nii võiks hinnata autori esimest emotsiooni 2022. aasta 24. veebruari varahommikul. Ukrainas Aasovi mere ääres asuv Mariupoli linn sattus sellest päevast peale vene vägede tulelöögi alla. Kremli peremees ehk seltsimees Putin nimetas seda sõjaliseks erioperatsiooniks ehk Ukraina rahva vabastamiseks. Milline küünilisus! Linna pommitati pidevalt, hooned varisesid rusudeks ja inimesed põrmu. Üksikud varemed jäid turritama nagu katkised hambatüükad ja purunenud aknaavad mõj