Silt: Tetjana Himitš

[caption id="attachment_459031" align="alignnone" width="1920"] Tetjana Himitš. Foto: erakogu[/caption] Kolme lühikese päeva jooksul Kutaisis olin jõudnud toita isegi võõraid naabreid, lihtsalt sellepärast, et meil olid lõputud toiduvarud. Mul oli tekkinud komme kinkida selle armsa Austria pere väikesele pojale Jamesile puuvilju või marju, mida ta oma elus varem näinud ei olnud. Nägin poes maailma kõige väiksemat hurmaad ja mõtlesin muidugi kohe Jamesile. Märkasin aias tillukest, aga juba mõranenud granaatõuna. Korjasin üles ja viisin kohe Jamesile. Ta proovis ja küsimusele, kas vili on magus, vastas: „Mis vahet sel on?” Saime selle perega nii headeks sõpradeks, et otsustasime rendiautoga koos Tbilisisse sõita. Veetsime terve päeva ümbrust avastades ja õhtusöögiks otsustasime minna Iiri pubisse. Pärast õhtut pubis viisid uued sõbrad meid hosteli juurde ja sõitsid ise tagasi Kutaisi

[caption id="attachment_459031" align="alignnone" width="1920"] Tetjana Himitš. Foto: erakogu[/caption] Lahkusin keldrist innustunult. Miša ootas mind väljas. Ta oli viimased kaks tundi veetnud kohvikus kohvi juues ja oma päevikut kirjutades. Meie esimesest kohtumisest – sellest, kui kiiresti kõik oli läinud; kuidas ta nüüd enam ei mäletanud, kuidas ta enne elas ja kuidas ta juhtunu üle pisarateni õnnelik on. Otsustasime peita end vana pähklipuu sügavasse varju, pragunenud raudpingile vana kreeka kiriku kõrval. Kuum asfalt oli kaetud kuivanud lehtede ja küpsete pähklitega. Kelleltki küsimata võtsime luuad ja pühkisime puualuse ära. Tundes et oleme oma kohuse täitnud ja suudlesime – mis vihastas mööduvat koguduseliiget sügavalt. Noh, järelikult oligi aeg edasi minna. Imeline lõhn juhatas meid lähimasse väikesesse pagaritöökotta. Klaasi taga riiulitel olid kuldpruunid pirukad, pikad tainas vorstid, pehmed võiga küllastatud hatšapurid ja lobianid ning krõbedad kuldsete külgedega tšeburekid. Ajutiselt turult otse tee ääres ostsime foori punase tule ajal ilusa tomati. See oli mu peopesa suurune. Nälg ei lubanud kauem oodata ja nii istusime pargikohviku plastlaua taha, et na

[caption id="attachment_459031" align="alignnone" width="1920"] Tetjana Himitš. Foto: erakogu[/caption] Külalisi käis tihti. Nii tihti, et aasta jooksul jõudis Marina isa vein vaevu valmida, kui sellega juba külalisi kostitati – valati välja, joodi ära. Ema töötas ülikoolis osakonnajuhatajana. Ta tuli koju väsinuna, aga tegi köögis taas tule pliidi alla: ta pidi valmistama külalistele, kes olid terve öö joonud, midagi peaparanduseks. Retsept oli lihtne: armastus ja veiseliha. Pliidil podises aeglaselt rikkalik khash. Väikese lihakogusega peaaegu magusaid veiselihakonte hautati puhtas vees vähemalt kuus tundi. Ei mingeid maitseaineid ega vürtse – neid võis serveerida valmisroa kõrvale. Purustatud küüslauk, peeneks hakitud ürdid ja muidugi sool. Khash’i peetakse dieetpuljongiks, mis sümboliseerib sõprust. Puljongi aroom – soe, paks, kontide kerge magususega – täitis kogu maja. Levis

[caption id="attachment_459031" align="alignnone" width="1920"] Tetjana Himitš. Foto: erakogu[/caption] Mu kallis ja armastatud sõber, tean: olen parandamatu. Oled ilmselt täitsa eksinud minu lugude ämblikuvõrku. Palun varu kannatust, ees on veel lugusid ja ma ei jõua ära oodata, et saaks sulle neid jutustada. Aga mõistad ju, et nädala jooksul, mil me ei kohtu, jõuab juhtuda nii palju huvitavat, mida lihtsalt ei saa jagamata jätta. Tuleme täna tagasi selle juurde, millest alguses tahtsin rääkida. Naljakas isegi mõelda: juba viieteistkümnes peatükk, aga olen ikka alles oma loo alguses. Lõpetan tühja loba ja asun asja juurde. Keerame kalendri uuesti 7. oktoobrile. Õues on palav, päike äratas mind oma laiskade kiirtega hellalt nägu limpsides. Avasin mingi müra peale silmad ja nägin kiilakat meest. Tema sünnipäeva me eile tähistasime. Ja just temaga suudlesin hilisõhtul pargis. Naeratasin kohmetult ja tõusin riideid kohendades voodist. Me kumbki ei teadnud, kuidas olla. Seepärast lihtsalt kallistasime. Läksin kiiresti hambaid pesema, et aega võita ja end koguda. Kohmetus kadus aga sama kiiresti, nagu oli tekkinud. Pärast lühikest arutelu otsustasime koos hommikusööki teha.

[caption id="attachment_459031" align="alignnone" width="1920"] Tetjana Himitš. Foto: erakogu[/caption] Kallis sõber, kujuta ette, et on juba varajane hommik. Nii umbes kell kolm. Väljas akna taga on vaikne ja rahulik. Isegi esimeste trammide kõlinat kauguses pole kuulda. Linn magab. Ja meie oleme pärast lärmakat pidu jäänud kahekesi istuma tillukesse kööki. Laual on pooleldi söödud salatid, kolmeliitrises purgis turritab lillekimp, seinakell liigutab kähedalt ja uniselt oma osuteid ning meie sosistame, et mitte teisi äratada, ja räägime kõige tähtsamast. Elust. Armastusest, muidugi. Lõpetanud oma pika jutustuse, ohkab Miša sügavalt, tõuseb püsti, valab suure kummaliste kirjadega kruusi keeva vett täis, paneb sinna kolm lusikatäit suhkrut, viskab sisse lahustuva kohvi ja istub

[caption id="attachment_459031" align="alignnone" width="1920"] Tetjana Himitš. Foto: erakogu[/caption] Õlu oli soe nagu ilmgi. Istusin pargis pingil. Üksi. Oli minu sünnipäev ja minu esimene päev Gruusias. Olin otsustanud Batumi sõita päikesepaistelise ilma pärast. Alguses ei olnud see mul üldse plaanis. Bussipileti ostsin lennujaamas, aga buss läks alles poolteist tundi hiljem – hilines. Kui seda taipasin, veensin end ootama vähemalt 20 minutit. Siis veel pool tundi, aga juba bussis istudes. Ootamisele järgnes neli tundi sõitu Batumi. Valisin just selle hosteli, kuigi teadsin, et seal pidutseda ei saa (range ja minu arvates rumal reegel – ei mingit alkoholi hosteli territooriumil). Lootsin, et kohtan seal kedagi, kellega koos saaks minna kuhugi mujale ja juua pudeli õlut. Aga hostelis polnud kedagi. Täitsa tühi. Ainult üks venelane, nagu halvas anekdoodis. Aga – imede ime! Õue

[caption id="attachment_459031" align="alignnone" width="1920"] Tetjana Himitš. Foto: erakogu[/caption] Mul on sulle, mu sõber, üks nõuanne – ilma tervituste ja muude tarbetute sissejuhatusteta: „Ära lase end võluda, et mitte pettuda.” Ja lisan omalt poolt: „Ära kaota kunagi valvsust.” Nende lausete mõtet ja kaalu mõistsin ma just oma esimesel päeval Gruusias. Tiivustatuna ja inspireerituna päikeselisest riigist, millest ammu olin unistanud, sõitsin piknikule. Sõin imemaitsvat toitu, nautisin soojust ja tabasin end mõttelt, et see on justkui minu väike suvi, mis soojendab mind seest ja väljast. See ootas mind ära, pealegi kingitustega: küpsed puuviljad, värsked köögiviljad ja muud hõrgutised. Olin koos inimesega, kes vanuse poolest sobinuks mulle isaks. Tundsin end turvaliselt ja hoituna. Jõin koduveini, naeratasin, viskasin nalja ega jõudnud küllalt pead pöörata, et vaadata mind igas suunas ümbritsevat enneolematut ilu. Kuni reaalsus mulle „nuiaga vastu pead virutas”. Jõudsim

[caption id="attachment_459031" align="alignnone" width="1920"] Tetjana Himitš. Foto: erakogu[/caption] Hiljuti tähistasime Mishaga väikest tähtpäeva ‒ oleme koos olnud kaks kuud ja sai täis minu esimene kuu Austrias. Ma ei suuda ikka uskuda, et see on nüüd minu elu: mäed, metsad, kõikjal kostev meloodiline saksa keel, Austria mees minu kõrval. Ja mina valmistan talle Olivier’ salatit, ostan kalja, mängin enda nõukaaegseid lemmiklaule ja tutvustan talle meie traditsioone. Enne kui räägin igapäevaelust, tahan tutvustada sulle linna, mida nüüd koduks kutsun ‒ Grazi. Grazis põimuvad ajalugu ja tänapäev põimuvad igal sammul. Linn tekkis Schlossbergi-nimelise mäe jalamile, kuhu sloveeni hõimud enam kui tuhat aastat tagasi ehitasid väikese kindluse. Aja jooksul kasvas linn ümber künka j

[caption id="attachment_459031" align="alignnone" width="1920"] Tetjana Himitš. Foto: erakogu[/caption] Niisiis – naasin Stockholmi Arlanda lennujaama ja olin täielikus segaduses. Tülitasin kõiki töötajaid, püüdes aru saada, kuhu minna ja kust saada pardakaart. Kõndisin ühest saali otsast teise, juba mõttes lennureisiga hüvasti jättes. Aga – show must go on – suutsin siiski endale selgeks teha, kust saab pardakaardi, ja jõudsin õigeks ajaks lennukile. Lennukis valitses elav ja lärmakas meeleolu, justkui oleksin sattunud Türgi seriaali võtetele: keegi jutustas, keegi kõndis ringi, keegi vaatas filmi, keegi sõi midagi – kõike seda tehti naerusuiselt ja suurte žestidega. Istanbul tervitas mind väikese katsumusega – seitse tundi lennujaamas. Polnud jõudu ega soovi minna linna avastama. Vahetasin lõhnava ja sõbraliku duty-free ala hallide seinte vastu ja uppusin rahvamassi. Kohvrirataste kõrin, laste nutt ning sajad, tuhanded teised hääled. Kuna mul polnud aimu

[caption id="attachment_459031" align="alignnone" width="1920"] Tetjana Himitš. Foto: erakogu[/caption] Väga austatud lugeja, ma ei jõua ära oodata, millal saan kõike teiega jagada kõike, mis minuga viimase kuu jooksul on juhtunud. Miks ma ei saanud lennata Tallinna, vaid olen hoopis kahe tunni kaugusel Grazist. Aga jätame praegu need küsimused kõrvale. Valmista end ette – täna ootab sind poeetiline armastusavaldus… toidule. Sest 10. november on lähenemas ‒ ja see tähendab, et võime uhkusega laulda kiidulaulu boršil