Silt: Tetjana Himitš
1
Sõja jalust Haapsallu: kaks päeva ja kaks ööd
[caption id="attachment_364151" align="aligncenter" width="2000"]
Tetjana Himitš. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption]
Kaks päeva ja kaks ööd valmistusime hirmuga silmitsi seismiseks. Siis polnud olukord veel nii hull – mõni lõhutud nurga ja põlenud sissepääsuga maja, purustatud aknaraamid, sadu, kui mitte tuhandeid mürsukilde ja räbaldunud, murdunud okstega puud.
3. aprill. Sel päeval nägime esimest korda Venemaa „vabastamise” jumalateotuslikke tagajärgi. Esimene põrgutee, esimene hirm, et me ei näe oma kodumaja enam tervena, hirm rännakul surra ja mitte kunagi enam näha ema. Tahtsime näida rahulikud, julged ja tegutseda tagajärgedele mõtlemata. Me ei osanud isegi ette kujutada, et hoolimata kõigist katsumustest oleme mina, mu abikaasa, kassid ja meie Pääsuke (nagu mees hellitavalt Nissan Note’i kutsub) 13 päeva pärast okupeeritud Mariupoli selja taha jätnud, kahe nädala pärast ületanud vabatahtlikult DNRi (nn Donetski rahvavabariik) piiri ning kuu aega hiljem riigist lahkunud ja ületanud Venemaa piiri. Jah, see kõlanuks hullumeelselt. Aga nii see ometi läks.
Ent kerime korraks aja tagasi. 4. märtsil otsustasime mehe ema juurest oma koju tagasi pöörduda. Sel minekul oli mitu eesmärki: tulla järele sõbra emale, uurida, kas naaber on elus, kas tagasipöördumine on ohutu ja kas leiame oma kaduma läinud lihakoti üles. Kohale jõudes jäin esialgu nagu väike laps autosse istuma. Abikaasa ja isa läksid luurele.
Autos istudes tundsin end pehmelt öeldes ebamugavalt. Ümberringi valitses kaos. Nii mulle vähemalt tundus. Mõne sekundi jooksul välgatas peas sadu mõtteid. Ümbrust uudistades tundus, nagu vaataksin katkendit postapokalüptilisest filmist. Nägin, kuidas naabermaja elanikud olid kogunenud jälgima päästjate tööd, kes kustutasid tulekahju viiekorruselises majas, mida enam elamiskõlblikuks nimetada ei saanud. Autost jooksid mööda eri suundades pagevad inimesed. Et täielikku pilti maalida – ilm oli kohutav, jube külm, ja sopane tee kaetud püdelate lompidega. Kartsin, et sellistes oludes ei jõua ma mürskudele õigel ajal reageerida. Jätsin auto ja jooksin koju. Jalad jäid mutta kinni ja iga samm oli vaevaline.
Tetjana Himitš. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption]
Kaks päeva ja kaks ööd valmistusime hirmuga silmitsi seismiseks. Siis polnud olukord veel nii hull – mõni lõhutud nurga ja põlenud sissepääsuga maja, purustatud aknaraamid, sadu, kui mitte tuhandeid mürsukilde ja räbaldunud, murdunud okstega puud.
3. aprill. Sel päeval nägime esimest korda Venemaa „vabastamise” jumalateotuslikke tagajärgi. Esimene põrgutee, esimene hirm, et me ei näe oma kodumaja enam tervena, hirm rännakul surra ja mitte kunagi enam näha ema. Tahtsime näida rahulikud, julged ja tegutseda tagajärgedele mõtlemata. Me ei osanud isegi ette kujutada, et hoolimata kõigist katsumustest oleme mina, mu abikaasa, kassid ja meie Pääsuke (nagu mees hellitavalt Nissan Note’i kutsub) 13 päeva pärast okupeeritud Mariupoli selja taha jätnud, kahe nädala pärast ületanud vabatahtlikult DNRi (nn Donetski rahvavabariik) piiri ning kuu aega hiljem riigist lahkunud ja ületanud Venemaa piiri. Jah, see kõlanuks hullumeelselt. Aga nii see ometi läks.
Ent kerime korraks aja tagasi. 4. märtsil otsustasime mehe ema juurest oma koju tagasi pöörduda. Sel minekul oli mitu eesmärki: tulla järele sõbra emale, uurida, kas naaber on elus, kas tagasipöördumine on ohutu ja kas leiame oma kaduma läinud lihakoti üles. Kohale jõudes jäin esialgu nagu väike laps autosse istuma. Abikaasa ja isa läksid luurele.
Autos istudes tundsin end pehmelt öeldes ebamugavalt. Ümberringi valitses kaos. Nii mulle vähemalt tundus. Mõne sekundi jooksul välgatas peas sadu mõtteid. Ümbrust uudistades tundus, nagu vaataksin katkendit postapokalüptilisest filmist. Nägin, kuidas naabermaja elanikud olid kogunenud jälgima päästjate tööd, kes kustutasid tulekahju viiekorruselises majas, mida enam elamiskõlblikuks nimetada ei saanud. Autost jooksid mööda eri suundades pagevad inimesed. Et täielikku pilti maalida – ilm oli kohutav, jube külm, ja sopane tee kaetud püdelate lompidega. Kartsin, et sellistes oludes ei jõua ma mürskudele õigel ajal reageerida. Jätsin auto ja jooksin koju. Jalad jäid mutta kinni ja iga samm oli vaevaline. 
Sõja jalust Haapsallu: eluvesi
[caption id="attachment_364151" align="alignnone" width="696"]
Tetjana Himitš. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption]
„Kas teil on seal vaikne?”
Tetjana Himitš. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption]
„Kas teil on seal vaikne?” Sõja jalust Haapsallu: kevade algus
[caption id="attachment_364151" align="alignnone" width="2000"] Tetjana Himitš. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption]
Paljud ukrainlased ütlevad, et nad elavad endiselt minevikus. Nagu poleks 24. veebruar kunagi lõppenud. Talve asemele ei tulnud kevadet ja sellele ei järgne suve. Ka mina pöördun iga päev taas koju. Vaimusilmas silitan kasse, valmistan õhtusööki, käin tööl ja jalutan pargis. Minu peas taastuvad stseenid endisest tavaelust segiläbi piltidega sõja algusest.
Sõja teist, kolmandat ja järgnevaid päevi mäletan ähmaselt. Nad vilksatavad hetkeks, sulades kokku. Hommik. Ärkan vastumeelselt, arvates ikka veel, et see kõik oli unenägu. Siis tuleb taipamine. Söön hommikust. Võtan rohtu. Toidan kasse. Loen uudiseid. On kuulda plahvatusi. Üha lähemal ja lähemal. Rahustan ennast, tahan uskuda linnapead ja presidenti. Et mõtteid eemale viia, tegelen koristamisega. Istun koridoris, magan samuti seal. Linnas liikudes sööstan tänavanurgast nurgani ja läbi hoovide. Siis ilmuvad meie maja lähedale sõdurid. Patrullivad tänavatel, on kohale ajanud soomustransportöörid. Tänav blokeeritakse ehitusprahiga. Olukord muutub üha ärevamaks, peas vasardab mõte: “Me ei pääse siit elusalt."
Tetjana Himitš. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption]
Paljud ukrainlased ütlevad, et nad elavad endiselt minevikus. Nagu poleks 24. veebruar kunagi lõppenud. Talve asemele ei tulnud kevadet ja sellele ei järgne suve. Ka mina pöördun iga päev taas koju. Vaimusilmas silitan kasse, valmistan õhtusööki, käin tööl ja jalutan pargis. Minu peas taastuvad stseenid endisest tavaelust segiläbi piltidega sõja algusest.
Sõja teist, kolmandat ja järgnevaid päevi mäletan ähmaselt. Nad vilksatavad hetkeks, sulades kokku. Hommik. Ärkan vastumeelselt, arvates ikka veel, et see kõik oli unenägu. Siis tuleb taipamine. Söön hommikust. Võtan rohtu. Toidan kasse. Loen uudiseid. On kuulda plahvatusi. Üha lähemal ja lähemal. Rahustan ennast, tahan uskuda linnapead ja presidenti. Et mõtteid eemale viia, tegelen koristamisega. Istun koridoris, magan samuti seal. Linnas liikudes sööstan tänavanurgast nurgani ja läbi hoovide. Siis ilmuvad meie maja lähedale sõdurid. Patrullivad tänavatel, on kohale ajanud soomustransportöörid. Tänav blokeeritakse ehitusprahiga. Olukord muutub üha ärevamaks, peas vasardab mõte: “Me ei pääse siit elusalt." Sõja jalust Haapsallu: esimene hommik
[caption id="attachment_364151" align="alignnone" width="2000"] Tetjana Himitš. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption]
Kell oli 6.30. Telefonihelin. Kuulsin toru teises otsas nuttu: „Tõuse üles, sõda on alanud.”
„Kuidas nii? Missugune sõda?”
„Venemaa tungis meile kallale.”
Pärast seda oli kõike: ärkamine ja kuuldu teadvustamine, segadus, tülid, hädaolukorra kohvri pakkimine ja otsustamine: „Mida edasi teha?”
Nii jääb minu pere meenutama 24. veebruarit 2022. See neljapäev võinuks olla järjekordne teiste sarnaste argipäevade vahele eksinud päev. Kuid paraku on selle päeva saatus pääseda kooliõpikutesse.
Tol hetkel tegime vale otsuse – jäime Mariupoli. Ärevate uudiste kõrval, millega meil tuli leppida, oli pikk nimekiri asjadest, mida on vaja teha. Meil abikaasaga õnnestus taas nakatuda koroonaviirusega ja otsustasime järgida põdemiseks varem valmis mõeldud päevarutiini.
Tetjana Himitš. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption]
Kell oli 6.30. Telefonihelin. Kuulsin toru teises otsas nuttu: „Tõuse üles, sõda on alanud.”
„Kuidas nii? Missugune sõda?”
„Venemaa tungis meile kallale.”
Pärast seda oli kõike: ärkamine ja kuuldu teadvustamine, segadus, tülid, hädaolukorra kohvri pakkimine ja otsustamine: „Mida edasi teha?”
Nii jääb minu pere meenutama 24. veebruarit 2022. See neljapäev võinuks olla järjekordne teiste sarnaste argipäevade vahele eksinud päev. Kuid paraku on selle päeva saatus pääseda kooliõpikutesse.
Tol hetkel tegime vale otsuse – jäime Mariupoli. Ärevate uudiste kõrval, millega meil tuli leppida, oli pikk nimekiri asjadest, mida on vaja teha. Meil abikaasaga õnnestus taas nakatuda koroonaviirusega ja otsustasime järgida põdemiseks varem valmis mõeldud päevarutiini.