Silt: Rannarootsi muuseum

[caption id="attachment_436382" align="alignnone" width="1920"] Haapsallane Õie Tomingas on rannarootsi muuseumis varjevõrke punumas käinud juba kaks ja pool aastat. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] 2022. aasta kevadest peale pole rannarootsi muuseumis kordagi juhtunud, et pooleliolev varjevõrk konksude küljes lae all valge veetoru küljes ei ripuks. Neli viimatist võrku – 140 m² – vurasid Ukrainasse läinud nädalavahetusel. Teisipäeval sõlmisid naised juba uue seitsme meetri pikkuse ja viie meetri laiuse mõrralina silmadesse riideribasid. „See on paras suurus. Muidu ei pea veetoru raskusele vastu,“ ütles rannarootsi muuseumi pedagoog Lydia Kalda. Võrku punus viis-kuus haapsallast. Laua taga lõikasid Ukraina naised riideribasid.

[caption id="attachment_410960" align="alignnone" width="1920"] Suurpõgenemise mälestuseks on Puise rannas skulptor Aivar Simsoni loodud mälestusmärk. Foto Andra Kirna[/caption] Sel nädalavahetusel meenutatakse üle Eesti 80 aasta tagust suurpõgenemist ja sellest ei jää kõrvale ka Läänemaa, kust väga paljud inimesed 1944. aasta sügisel läände pääseda üritasid ja paljud sinna ka pääsesid. Kui Noarootsi gümnasistid kuulasid kooli ajalooõpetaja Margus Maiste tagasivaadet 80 aasta tagustele sündmustele juba teisipäeval Põõsaspea neemel, siis laupäeval vaadatakse ajas tagasi Puise rannal ja Haapsalus rannarootsi muuseumi ees asuva põgenike mälestusmärgi juures.

[gallery ids="429011,429012,429013,429014,429015,429016,429017,429018"]   Ruhnu naistel pidi olema hullu moodi kannatust, et sukavarrastega roositud kampsuneid ja tiheda koega imeilusaid kindaid-sukki kududa. Just selline mõte käib esimesena peast läbi Rannarootsi muuseumi teisel korrusel kolmapäeval avatud Ruhnu käsitöö näitust „Ruhnu roosid” vaadates. „See on kõige kangem Ruhnu kudumite näitus, mis üldse olemas on,” ütles näituse avamisel ka Rannarootsi muuseumi direktor Ülo Kalm. „Ruhnu roosid” pole otse etnograafianäitus, sest seal ei näe kogudes hoiul olevat käsitööd. Või tegelikult näeb küll, sest kõik näitusele jõudnud kindad-sokid-kampsunid on 49 kudujate koopiaklubi liiget kudunud muuseumiesemete koopiatena. Paar väikest vitriinitäit on näitusel ka Rannarootsi muuseumi kogust pärit originaalesemeid. „Meie oma on üks väike osa vürtsiks juurde,” ütles Kalm. Juba esimene pilk näitusele ütleb, et ruhnlased armastasid valget ja sinist. „Värvi armastasid ruhnlased ainult meeste pulmakinnastel ja naiste pidusukkadel,” kinnitas ka käsitööraamatute väljaandmisele spetsialiseerunud Saara kirjastuse käsitööraamatute toimetaja Anu Pink. Tema kümne aasta pikkuse töö tulemusena ilmus tänavu Ruhnu kudumitest raamat „Ruhnu roosid”. Naiste valdavalt valgete ja siniste mustritriipudega pool- ja sõrmkinnaste taustal mõjuvad meeste musta või tumesinist värvi ja kollase-punase-oranživärvilise mustriga pulmakindad kontrastina. „Huvitav on see, et rõivastes on neil ka muud värvid olemas, näiteks vestitriipudes,” ütles Pink.

[gallery ids="425192,425191,425193,425194,425195,425196,425197,425198,425199,425200,425201,425202,425203,425204,425205,425206,425207,425208,425209"] Väike, kodumaist toidukaupa ja käsitööd pakkuv turg oli kuulutatud välja keskpäevast, ometi olid ostjad juba enne seda päral.