Silt: priit põldma

[caption id="attachment_427384" align="alignnone" width="1920"] Vanaema Ella Enno (Kaie Mihkelson) loeb väikesele Elinile (Teele Pärn) ette Ernst Enno luuletust, et laps vähem kardaks. Foto Andra Kirna[/caption] Haapsalu külje all Uuemõisa lossis esietendub 19. juunil lavastus Ernst Enno lapselapse, kirjanik Elin Toona mälestuste ja loomingu ainetel. Täpselt kaks nädalat enne esietendust lõhnavad Uuemõisa lossi ees uimastavalt roosipõõsad. Lossi idatiiva ukse ees seisab väike must laud, neli tooli ümber, laual üksildane kohvitass. Varasuvine idüll. Miski ei anna põhjust arvata, et mõnekümne sammu kaugusel põgeneb seitsmeaastane tüdruk sõja jalust, põgeneb koos ema ja vanaemaga, teadmata kuhu. Tal on hirm. Koos ema ja vanaemaga kössitab laps surnuaial, sest pommitatakse kohti, kus on inimesi. Kalmistut ehk mitte. Seal on surnud.

[caption id="attachment_422962" align="alignnone" width="1000"] Tulevane kirjanik Elin Toona (keskel), Elini ema, näitleja Liki Toona (vasakul) ja vanaema, kunstnik Ella Enno. Foto: erakogu[/caption] Haapsalu külje all Uuemõisa lossis esietendub juunis lavastus Ernst Enno lapselapse, kirjanik Elin Toona mälestuste ja autobiograafilise loomingu ainetel. „Üks helevalge tuvi“ on lugu sõjast, selle tagajärgedest ja elujõust, mis hoiab püsti ka kõige keerulisematel aegadel. Eelkõige on see aga lugu kolmest naisest: Elin Toonast, tema emast näitleja Liki Toonast ja vanaemast, Ernst Enno lesest Ella Ennost, teel tõotatud maale, teadmata, kus see asub. „See kujund on pärit Elin Toonalt endalt,“ ütles „Ühe helevalge tuvi“ üks lavastajaid ja näidendi teksti autoreid Priit Põldma.

[gallery ids="403893,403894,403895,403908"]   Teisipäeva pärastlõunal karjatab tuul taeva all tinaseid pilvi ja kuused maja taga kohisevad nii valjusti, et nende hääl kostab proovisaali ära. Poolteist tundi hiljem siristab lauda taga rohu sees ritsikas. Selle suve esimene. Juulikuu hari pole veel õieti käes, aga ritsikas siristab kadu, nagu oleks tal kuskile kiire. Varsti-varsti kääksatab uks ja kuuri alt imbub udu, mähib teatritalu endasse ning summutab tasandikkude helina. Põlispimedus võtab maad. Aga mitte veel. Veel on aega. Veel kostab proovisaali kuusekohin ja kulunud ümbrises vinüülplaat igatseb grammofoninõela järele, et teatritalu vanas noorkarjalaudas kõlaks 1930. aastate tantsupala. Teatritrupp on teel esietenduse poole, nagu on suvehari murdumas sügisesse. Kõik on midagi muud. „Kõik on midagi muud,“ ütleb Andres Mähar, Vahur, kuulsa kirjaniku poeg.

[caption id="attachment_244038" align="aligncenter" width="900"] "Ilmavõõra" proov Saueaugu teatritalus. Foto: Urmas Lauri[/caption] 2018. aasta 10. juuli pärastlõunal valitseb Saueaugu teatritalu õue peal lämmatav äikese-eelne kuumus. Pärn õitseb ja sumiseb mesilastest. Õu on lage ja tühi, aga see on näiline nagu Saueaugul ikka. Juba ilmub nurga tagant stammnäitleja Aleksander Eelmaa, külg ees ja sigaret näpus, teretab häbelikult ning libiseb proovisaali paokil ukse vahelt sisse. Seest kostab summutatud hääli. Õues pika puust laua peal lebab lahtine tekstiraamat. Esietenduseni on 19 päeva. 28. juulil rullub vaatajate ees lahti „Ilmavõõras” – lugu luulest, armastusest ja kosmosest. Või igatsusest, nagu ütleb noor dramaturg, kevadel lavaka lõpetanud Priit Põldma, kes oli „Ilmavõõrast” neli aastat endas kandud. Kaks aastat kutsus teatritalu peremees Margus Kasterpalu Põldmad Saueaugule lavastama ja tasapisi hakaks ka „Ilmavõõras” kuju võtma. Tänavu toimetavadki Saueaugul noored. „Ilmavõõra” lavastab Ringo Ramul Viljandi kultuuriakadeemia teatrikunsti 11. lennust, lõpetas mullu. Mängivad Grete Jürgenson (Estri osas) samast lennust ja (Vidriku osas) Elar Vahter, kes on Viljandis 4. kursuse tudeng. Muidugi ei saa noored vanadeta hakkama. Eelmaa, kelleta pole Saueaugu suvi üldse mingi õige suvi – aga sellist ei ole olnud – mängib Meistrit, ja Garmen Tabor meistri abikaasat Ellenit.