Silt: Penijõe
1
Eriolukord Penijõel: 30 kiiskavat autot ehk püksitaskust kevadet otsimas
[caption id="attachment_298047" align="alignnone" width="2000"]
Laupäeval käis muidu inimtühjal Lihulast Penijõele viival teel enneolematult tihe liiklus ja kevadet koguneti nautima perekonniti. Andres Hion[/caption]
Laupäeva, 4. aprillil leiab vajaliku inimese kiiremini muidu inimtühjalt Penijõe teelt kui Facebookist – rahvast on seal rohkem kui eriolukorra ajal linnatänavail.
3,5 km Lihulast Penijõele ja tagasi on tuttav nagu püksitasku – aastakümnete kogemusest tean, et sealt leiab kevade üles ka siis, kui teda veel eriti ei ole. Laupäeval, 4. aprillil – algamas on eriolukorra kolmas nädalavahetus – lähengi teda otsima. On külm ja hele aprillipäev, taevas mõned üksikud pilvetutid, mis päikest põrmugi ei sega. Maja ees peenras on ööga nina välja pistnud priimula.
Enne Penijõe teele pööramist vaatan üle kastani, mis juba jaanuaris ähvardas lehti ajada, aga puu on tark – helmekuuga võrreldes pole midagi muutunud. Prisked pungad läigivad päikese käes, nagu oleks keegi nad üle lakkinud. Kastani all laiutavad kanakoolmed – ikka seesama pintslimees! Kuldsed õied kiiskavad kevadpäikeses. Veider pihlaka ja aroonia vahevorm sealsamas kõrval on välja ajanud karvased punakasrohelised lehetutid – see on küll midagi uut!
Laupäeval käis muidu inimtühjal Lihulast Penijõele viival teel enneolematult tihe liiklus ja kevadet koguneti nautima perekonniti. Andres Hion[/caption]
Laupäeva, 4. aprillil leiab vajaliku inimese kiiremini muidu inimtühjalt Penijõe teelt kui Facebookist – rahvast on seal rohkem kui eriolukorra ajal linnatänavail.
3,5 km Lihulast Penijõele ja tagasi on tuttav nagu püksitasku – aastakümnete kogemusest tean, et sealt leiab kevade üles ka siis, kui teda veel eriti ei ole. Laupäeval, 4. aprillil – algamas on eriolukorra kolmas nädalavahetus – lähengi teda otsima. On külm ja hele aprillipäev, taevas mõned üksikud pilvetutid, mis päikest põrmugi ei sega. Maja ees peenras on ööga nina välja pistnud priimula.
Enne Penijõe teele pööramist vaatan üle kastani, mis juba jaanuaris ähvardas lehti ajada, aga puu on tark – helmekuuga võrreldes pole midagi muutunud. Prisked pungad läigivad päikese käes, nagu oleks keegi nad üle lakkinud. Kastani all laiutavad kanakoolmed – ikka seesama pintslimees! Kuldsed õied kiiskavad kevadpäikeses. Veider pihlaka ja aroonia vahevorm sealsamas kõrval on välja ajanud karvased punakasrohelised lehetutid – see on küll midagi uut! 
