Silt: Monika Undo

[caption id="attachment_363419" align="alignnone" width="2000"] Monika Undo. Foto: Kaire Reiljan[/caption] Ants Roosnaallik, kes 1970ndatel aktiivselt keeleküsimustes Sirbis ja Vasaras kaasa rääkis ja järjepidevalt põnevaid uudissõnu pakkus, tõi toona esile, et kritiseerima kõrval võiks kasutada murdesõna ärnima.

[caption id="attachment_379288" align="alignnone" width="2000"] Karel Rahu ja Monika Undo on mõlemad ka Lääne Elu kaasautorid, Rahu karikaturisti, Undo kirjutajana. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Läänemaa ühisgümnaasiumi õpetajad Monika Undo ja Karel Rahu annavad kahe peale välja lasteraamatu kahest kõrvitsast Kustist ja Käsperist. Üks tahab minna purki ja seletab keldrirahvale, porganditele, kartulitele, kapsastele ja õuntele, milline raiskamine oleks teha kõrvitsast latern, seda enam, et halloween’i tähistamine on võõras komme. „Üks on selline praktilise meelega ja vanas kinni, teisel on pea rohkem pilvedes,” ütles Undo.

[caption id="attachment_363419" align="alignnone" width="2000"] Monika Undo. Foto: Kaire Reiljan[/caption] Reedel algas sügis ja paslik on öelda „Tere sügisest!“. Seekord siis teretamisest. Kas õige on „Tere hommikut!“, „Hommik!“ või hoopis „Tere hommikust!“? Igapäevaselt võib kuulda kõiki eelpool nimetatud variante, tõsi, korrektne on „Tere hommikust“, samamoodi ka „Tere päevast!“ ja „Tere õhtust!“.

[caption id="attachment_363419" align="aligncenter" width="2000"] Monika Undo. Foto: Kaire Reiljan[/caption] Veenma on Johannes Aaviku 1914. aastal välmitud sõna. Veenma muudab huvitavaks eelkõige selle moodustamisviis. Aaviku üheks tehissõnade loomise viisiks oli häälikute kombineerimine. Kuna Aavikul ei olnud esialgset kuju sõnale, mis tähistaks uskuma panema, mingile kindlale arvamusele viima, siis asus ta erinevaid võimalusi kombineerima.

[caption id="attachment_363419" align="alignnone" width="2000"] Monika Undo. Foto: Kaire Reiljan[/caption] Kohe-kohe algab kool ja märkmikke vajavad nii õpilased kui õpetajad. 20. sajandi alguses nimetati märkmikku bloknoodiks. 1920ndatel tegutses Tartus raamatukauplus ja kirjastus Sõnavara.

[caption id="attachment_363419" align="alignnone" width="2000"] Monika Undo. Foto: Kaire Reiljan[/caption] Eelmisel nädalal olid vaatluse all riie ja rõivas. Kuidas saaks aga riidepuud veel nimetada? Keeleteadlane Andrus Saareste on öelnud, et murdesõnade ja keeletekstide pilgeni täidetud salvesid peame hakkama tulusaks tegema ka tegelikule elule. Keelemees Manivalde Lubi on olnud just see, kes sõnaloomes on pööranud pilgu murrete poole.

[caption id="attachment_363419" align="alignnone" width="2000"] Monika Undo. Foto: Kaire Reiljan[/caption] Sõnad võivad teinekord kütta kirgi ja keeleteadlased omavahel suisa tülli ajada. Riie ja rõivas on sõnad, mis on põhjustanud 1930ndatel teravaid erimeelsusi. 1939. aastal kirjutas Johannes Aavik Varamus loo halbadest sõnadest. Kriitikanooli sai teiste seas ka sõna rõivas, mida taheti senise riide asemel kasutusele võtta. Aaviku arvates oli rõivas kõlaliselt inetum, riie aga hea. Varemalt nimetas Aavik leheveergudel rõivast keeleliselt maitsetuks. Aavik rõhutas, et riidel on kirjakeeles pikaaegne traditsioon, mistõttu ei peaks seda kõrvale heitma. Veel tõi Aavik esile, et riiet kasutab 70 protsenti eesti rahvast, rõivas on pelgalt lõunaeestiline sõna. Aavik pidas otstarbekaks kirjakeele sõnade asendamist murdeist võetutega ainult tingimusel, kui need murdesõnad on senise kirjakeele omist paremad. Rõivas nende murdesõnade hulka tema meelest aga ei kuulunud.

[caption id="attachment_363419" align="alignnone" width="2000"] Monika Undo. Foto: Kaire Reiljan[/caption] Suvi on rändamise aeg. Rändamisega seostub sõna vandersell. Mäletatavasti oli 1980ndatel ETV eetris populaarne lastesaade „Vandersellid”. Kes aga on vandersell? Vandersell on naljatlevalt öeldes rändur, hulkur. Sõna juured ulatuvad saksa keelde.

Knopka on pakkunud mitmeid keelealaseid arutelusid. Sissejuhatuseks mõtteid 1934. aasta Postimehes ilmunud lustlikust loost pealkirjaga „Lubage karp … knopkasid!“, milles kirjutaja on dilemma ees, kuidas küsida poes knopkasid. Laensõna knopka ta öelda ei taha, nii lausub ta, mõeldes kohapeal välja uue sõna, hoopis: „Lubage mulle üks karp … kinniteid!“ Müüjanna ei saanud kliendist loomulikult aru. Siis meenus autorile nöpsik. „Olge nii lahke, lubage mulle üks karp nöpsikuid!“ „Ei, meil ei ole nööpe ega nöpsikuid, neid võite naaberärist saada. Olge head, astuge sinna!“ Loo autorile turgatas pähe veel üks sõna, mis lutikat meelde tuletas, kuid knopkat tähendas – lursik. „Ei, armuline preili, nööpe ma ei soovinud, ma oleksin palunud, kas te ei lubaks mulle üht karbikest lursikuid, millega saaksin oma paberi laua külge kinnitada.“ „Ah, teie soovite vist knopkasid ehk nupleid. Jaa, nupleid on meil küll.“ Artikkel lõpeb tõdemusega: „Päris ilus sõna see nuppel. Ja lõpuks hakkab mulle endalegi selguma, et ega see eesti vaim nii väga kultiveerimata olegi – üks pisike asi, ja näe, pooltosinat nimesid.“ Knopka on laensõna, millele on püütud leida eestipärast vastet, olgu selleks siis lursik, nöpsik või nuppel.