Silt: lääne elu juhtkiri

Riigimetsa majandamise keskus (RMK) lammutab Läänemaal kaks vaatetorni. Ühest küljest on põhjenduseks see, et maa omanikud ei soovi enam vaatetorne oma maale, teisalt kinnitab RMK, et vaatetornid on amortiseerunud ja kasutajatele ohtlikud. Pealtnäha korralikule Kirimäe vaatetornile on ühe ohu allikana välja toodud, et käsipuult võib saada kätte pinnu ja kuuemeetrisel trepil on vaja vaheplatvormi, muidu võib trepilt kukkuda.

Ikka ja jälle tõusevad siin-seal probleemid, et maaomanik on sulgenud pääsu mere äärde. Nii on näiteks Lääne-Nigula vald käinud aastaid maaomanikuga kohtus, et avada tee Ramsi puhkekohani. Nüüd aga rahastas seesama vald kaasava eelarvega projekti, mis sulges tee Kirimäe saare ujumiskohani. Projekti eestvedajad võivad küll öelda, et teele paigaldatud massiivsest tõkkepuust võib jalgsi mööda minna, kuid kui tõkkepuu mõlemal pool on vaid inimese jagu ruumi ja selle taga sissesõitu keelav märk, tekib kergesti eeldus, et edasiminek on keelatud.

Kes ei teaks ütlust „heal lapsel mitu nime” – nii on see ka tänavuse aastaga, mis kannab ühtaegu nii liikumis- kui ka sauna-aasta nime. Liikumine ja saun täiendavad üksteist hästi, sest pärast liikumist on mõnus saunas konte soojendada ja ihu puhtaks küürida. Saun on midagi sellist, milleta paljud eestlased, nagu ka meie põhjanaabrid soomlased, elu ette ei kujuta. Saun oli üks esimesi asju, mille Eesti missioonisõdurid Afganistanis Camp Bastionis püsti panid. Ilmselt polnud eesmärk käia saunas sooja saamiseks, vaid pigem leevendada koduigatsust. Saun kui soe ja puhas paik on olnud osaline terves eestlaste eluringis – seal sünniti ja surdi, sealt otsiti abi mitmesuguste haiguste vastu. Tänapäevalgi loetakse üles rida hädasid, mida saun leevendada aitab: saunas kaob stress, saun aitab kaalu langetada, hoida noorena, hoiab viirused ja külmetuse eemal.

Kolmapäeval viidi Läänemaal avalikust ruumist ära viimane ja suurim punamonument – Haapsalu kaubamaja kõrval seisnu. Kõik veel kevadel püsti olnud punamonumendid kadusid Läänemaalt nädala jooksul, nende asemele paigaldati neutraalsed tahvlid. Läänemaa polnud ainus paik, kus just praegu monumente ära viidi, sel nädalal said neutraalse tähise ka Hiiumaal olnud monumendid.

Haridus- ja teadusministeeriumi nõue hakata koolides sügisest õpetama kahte B-võõrkeelt võib kaasa tuua uue väikekoolide sulgemislaine. Iseenesest pole nõudes midagi halba. 3. klassis hakkavad lapsed õppima oma esimest ehk A-võõrkeelt ja 6. klassis teist ehk B-võõrkeelt. Kahe B-võõrkeele nõue tähendab, et laps peab saama valida, mis keelt ta õppima hakkab. Valikuvabadus, rohkem keeli – selles ei ole kindlasti midagi halba.

Veerandsada aastat on Haapsalus antud kõrgharidust – 25 aastat tagasi avati siin Tallinna ülikooli kolledž, kus hakati kõigepealt koolitama klassiõpetajaid. Õpetajakoolitusega alustamine oli mõneti traditsiooni elustamine – oli ju omal ajal siin õpetajaid koolitanud Läänemaa õpetajate seminar ja hiljem Haapsalu õpetajate seminar. Aasta pärast klassiõpetaja eriala avati kolledžis ka infotehnoloogia eriala. Mõlemat õpetati päevaõppes, mis tähendas, et kolledž tõi Haapsallu õppima noori ja neid oli ka linnapildis näha. Et väikelinna võimalused pole võrreldavad Tartu ja Tallinnaga, tuli tudengitel siin oma elu ise huvitavaks teha ja nii mõtlesid nad välja pubiralli, kolledžipulmad ja muu, mis koolimajast ka linnatänavatele jõudis.

Veel ametisse astumata valitsus on maksutõusu plaanidega kõneainet pakkunud kõigile, sest plaanis on tõsta nii tulu- kui ka käibemaksu, kehtestada automaks, tõsta tubaka- ja alkoholiaktsiisi ning lasta omavalitsustel uusi kohalikke makse kehtestada. On nii neid, kes on maksutõusu vastu, kui ka neid, kelle hinnangul oligi maksude tõstmiseks viimane aeg. Ükskõikseks pole maksutõusud jätnud kedagi.

Aprilli keskpaik tähendab, et Haapsalu hakkab talveunest ärkama. Toimuvad esimesed väliüritused, mis saavad suurema hoo sisse juuniks, kui ühegi suurema festivalita on vaid vähesed nädalalõpud. Paraku ilmuvad ürituste kõrval välja ka valjuhäälsed kaeblejad, kelle kõva kisa on nii vali ja järjepidev, et korraldajad loobuvad üritustest. Nii juhtus möödunud aastal „Vana vaksali“ kontserdisarjaga, tänavu peetakse samadel põhjustel Haapsalu tänavatel viimast korda igakevadist rallivõistlust. Kas kõigi ürituste lõpetamine ongi kaebajate eesmärk või võib linn mõned kuud aastas olla siginat-saginat täis?

Juba 28 aastat pole Haapsalul olnud reisirongiühendust. Ning ka rongita olemise 30. aastapäeva peavad haapsallased suure tõenäosusega tähistama nii, nagu nad seda seni 20. septembril raudteejaamas rongi oodates nostalgitsedes teinud on. Meelepaha on üles kruvinud üks esmaspäeval kolm allkirja saanud dokument. Pasunad ja trummid on juba kapist välja otsitud, hangud ja vikatid kätte haaratud, et minna nagu üks mees Kaja Kallase kolmandalt valitsuselt nõudma, miks pole võimuleppesse kirja pandud Haapsalu raudtee ehitamist. Seda pole seal poole sõnagagi mainitud.

Haapsalu Posti tänava ehituse ja sellele järgnenud aja jooksul on probleemide ilmnedes käinud pidevalt üksteise süüdistamine. Vastutust pole tahtnud võtta keegi. Küll on projekteerija öelnud, et ehitaja ei teinud töid projekti järgi, ja ehitaja vastanud, et tegi täpselt projekti järgi ja seepärast ei vasta tulemus nõuetele. Kõige tipuks viskas mullu kivi kõigi osapoolte kapsaaeda maastikuarhitekt, kes teatas, et teda pole üldse kaasatudki. Haapsalu linnavalitsuses teede ehitamise eest vastutav aselinnapea Innar Mäesalu pole ühegi vea ilmnedes probleemi näinud. Olgu veaks seaduste või määruste rikkumine – viga on parandama hakatud alles siis, kui kaelas on menetlus või avalik surve; lõpuks on kõik vead kinni maksnud Haapsalu maksumaksjad.