Silt: kes selle tamme istutas

Kui otsime oma aeda midagi igihaljast, mis kataks pinda maadligi laiudes, siis tuleks pilk pöörata erinevate madalakasvuliste, kuid see-eest laiuvate kadakate poole. Kadakate perekonnas on liike, mis juba looduslikult täpselt niimoodi käituvad, ja peale nende on teistestki liikidest aretatud laiuvaid ja roomavad sorte. Võin isiklikust kogemusest öelda, et meie aianduskaubanduses liigub selliseid nunnusid palju ja mitmekesises valikus. Tuntuim liik neist maapinnal laiutajatest ongi absoluutselt konkreetse eestikeelse nimega roomav kadakas, Juniperus horisontalis. Ta on pärit Põhja-Ameerika loodusest, kus ta isegi vastu maad kasvades suudab veel marju kanda. Kohalikud hõimud kasutasid neid röstituna kuuma joogi valmistamiseks. Tema kultuursordid kahjuks

[caption id="attachment_466720" align="alignnone" width="960"] Kaljukadakas. Foto KENPEI / Vikipeedia[/caption] Isegi inimesed, kes hästi kadakate maailmas ei orienteeru ega oska eri liike omavahel kuigivõrd eristada, tunnevad enamasti ära sihvakad, otse noolja kujuga kaljukadakad, Juniperus scopulorum’id. Nende kõrgustesse pürgiv sale, sinakas ja ühtlane kuju teeb nad väga äratuntavaks. Need on ühed vähestest Põhja-Ameerika päritoluga kadakatest ning nagu nimigi ütleb, on nende looduslik leviala lääneranniku mägedes – Kaljumägedes, kus nad suudavad kasvada rohkem kui kahe kilomeetri kõrgustel nõlvadelgi. Seal võivad nad sirguda ulmelised 10–12 meetrit kõrgeks, enamasti ühetüvelisteks metsapuudeks ja elada tohutult vanaks. Olen lugenud, et nende hulgast on leitud tuhandeaastaseid eksemplare. Meie aedades need jänkidest kaljukadakad muidugi nii suureks ei kasva ega ela tõenäoliselt

Igas nõukogudeaegses aias kasvas kindlasti sabiina kadakas. Olen selles täiesti veendunud. Vähemalt sisaldasid seda kadakat kõik need aiad, mida ma lapsepõlves nägin. Ja seda sabiina kadakat oli absoluutselt igal pool. Pärast oma Haapsalu-kodu ostmist olen ühe sellise igivana pussaka otse trepi kõrvalt ise oma kätega välja juurinud, ja oli sellel elukal alles juurestik. Välja ma juurisingi ta sel põhjusel, et ta oli väga vana, väga laiaks kasvanud ja altpoolt inetult kiilanev. Pealegi oli ta mulle liiga tuttav ja seetõttu liiga igav taim. Pidi minema hulk aastaid, enne kui ma hakkasin selle „liiga igava“ sabiina kadaka suhtes ümber mõtlema. On tulnud ka mõistmine, et nõukaaegsetes aedades

Minu Haapsalu aias kasvas pikki aastaid imeilus ja kohev vaasikujuline, sinakas-hallikasrohelist värvi kirju kadakas (Juniperus squamata) „Meyeri”. Ta sirgus üsna ruttu mehekõrguseks ja lisas siis tasapisi sentimeetreid veelgi, nii et mõneteistaastasena oli tal kõrgust juba pea kaks meetrit. Ta okkad olid kadaka kohta suhteliselt pehmed ja oksad kaardusid ülemistest otstest elegantselt allapoole. Ta kasvas ka üsna laiaks – vast umbes poolteist meetrit läbimõõtu. Ühel suvel tegid herilased tema sisse pesa ja siis olin küll mõnevõrra hädas, sest kadaka ümber oli lillepeenar, aga eks sa rohi seda nende tigedike valvsa pilgu all. Igatahes elas see kadakas mul paganama hästi, kasvas kui kaunitar ja meeldis hullupööra, kuni ükskord tuli väga külm talv. Ma enam ei mäleta, kas see oli 2012. või 2013. aasta talv, mille lõppedes mu imeilus kadakas enam ellu ei ärganud. Kahju oli mul temast muidugi hirmsasti ja ootasin ka poole suveni, et ehk ikka ajab kusagilt veel mõne halja okka. Aga see oli tühi lootus. Asja aianduskirjandusest järele uurides saingi teada, et kirjud kadakad, eriti Hiinast pärit sordid nagu minu „Meyeri”, olevat külmakindlad ainult umbes –25 kraadini. Noh, Haapsalus

„Käre nagu kadakas,” öeldi mu lapsepõlves mõne niisuguse inimese kohta, kes oli kiire vihastama ja teistele nähvama. Ma siiamaani ei tea, kas selle käreduse all peeti silmas seda, et kadakas on tõepoolest valusate nõelteravate okastega puukene, või siis äkki seda, et kadaka kõva puit põleb iseäranis kuuma ja käreda leegiga. Kadaka kütmisega mul kogemusi ei ole, küll aga on meeles üks ammune terav saunaelamus, kui otsustasime kadakavihta proovida. Isegi mitmetunnine leotamine kuumas vees ei teinud okkaid ihusõbralikumaks, nii et loobusime kiiresti vana tuttav

Mu kadunud vanaema sünnitalu õuel kasvab rohkem kui saja aasta vanune elupuu. Ta on alt paari meetri kõrguseni laasunud ja nii saab vabalt imetleda tema viit tüve, mis kõik on umbes sama jämedad kui vanal õunapuul. Kõrgust on sel elupuul julgesti paarkümmend meetrit, arvatavasti isegi rohkem – ta on tõesti hiiglaslik. Kõrgele eale vaatamata on see elupuu täies elujõus ja igasugu haigustest või oksaprobleemidest puutumata. Temasarnast polegi ma mujal Eestis kasvamas näinud. Vanade mõisaparkide ja surnuaedade elupuud on enamasti kannatanud valguse vähesuse all ühest või mitmest suunast ning seepärast kipuvad olema omajagu rääbaka võraga, isegi kui nad on väga kõrged. Kui nüüd inimese elu

Tõnisepäevaga 17. jaanuaril loeti pikk jõulupühade aeg isegi viimaste venitajate jaoks lõppenuks ja minagi saan täna kuuskedest rääkimisega ühele poole. Jäänud on veel tutvustada vaid mõnda niisugust kuuseperekonna liiget, kes erinevalt harilikust või hõbekuusest massilise populaarsusega ei hiilga, aga keda suuremate aiasõprade koduõuelt või -pargist ikkagi üsna sagedasti leiab. Eriti suure tõenäosusega võime kohata Serbia kuuske (Picea omorica). Tema on viimasel aastakümnel muutunud üha populaarsemaks, eriti tema sordid, mida on palju. Kasvava populaarsuse taga on võibolla liigiomane kitsaskooniline kuju ja suhteliselt aeglane kasvutempo, mis teevad ta koduaia kuuseks ju vägagi sobivaks. Tal algavad oksad juba maapinna lähedalt, alumised oksad on pikad ja kaunilt rippuvad, ülevalpool rõhtsad ja märksa lühemad. Juba noorelt hakkab ta käbisid kandma – neid on väga ohtralt, aga nad on ü

[caption id="attachment_463789" align="alignnone" width="1468"] Noor kanada kuusk. Foto Vikipeedia[/caption] Põhja-Ameerikast ja Kanadast on jõudnud aiakultuuri peale torkava kuuse veel üks tubli palgipuu – seesama meie aedades väheldast kasvu ja eriliselt tiheda ning eriliselt ühtlase koonuse kujuga Kanada kuusk (Picea glauca). Kanada kuusk on paljutaluv ja vähenõudlik puukene. Tema juures peame silmas pidama vaid seda, et varakevadine päike teeb talle väga kergesti liiga. Samas on igal muul aastaajal päikseline kasvukoht tema esimene eelistus. Seega – kas istutame ta kohta, kus tal on keskpäeval vari pea kohal, aga hommikud ja õhtud päikeselised (näiteks mõne suurema ja vanema okaspuu või kitsama hoone varjuküljel) või siis peame hoolega meeles, et tema ümber tuleb hilissügisel tokid maasse torgata ja talve lõpus neile mitu kihti varjutuskangast kinnitada. Kui jätame oma lõunapäi

Siiamaani olen rääkinud vaid harilikest kuuskedest (Picea abies), kuid kuuskede perekonda Picea kuulub tegelikult tervelt 38 liiki. Kõik nad on mingisugused erinevad kuused! Paljud neist liikidest ongi jäänud kas liiga kõrge kasvu või mitte kuigi ahvatleva välimuse pärast metsapuudeks, paljusid kasvatatakse tööstuslikel eesmärkidel, näiteks puidu tootmiseks või kütteks, kuid hulk ilusamaid liike on leidnud ka tee koduaedadesse ja parkidesse. Enamasti kohtame koduaedades peale hariliku kuuse sortide veel näiteks hõbekuuski, mille tegelik teaduslik nimetus on torkav kuusk (Picea pungens). Nagu nimigi ütleb, on selle liigi eripära eriliselt tugevad, jäigad ning tõepoolest torkivad okkad, pealegi rohkem või vähem hallikas okkavärv. Seda on sordiaretuses p

Peale pisikeste armsate kääbuste, mis esimesed 15–20 aastat kuusekujulised ei olegi, ning tagasihoidliku kasvuga aiajõulupuude on harilikul kuusel õige palju kõrgeteks puudeks sirguvaid sorte. Mõni neist vajab looduslikust hariliku kuuse liigist eristamiseks keskmisest teadlikumat silma ja osavamat äratundmist, mõni on aga mingisuguse ilmselge kiiksu või eritunnusega. Suures aias või kodupargis kasvatamiseks pakuvad loomulikult huvi need viimased. Juba vanast ajast üsna tuntud on näiteks hariliku kuuse sort „Cranstonii”, mida rahvakeeli kutsutakse tiigris