Silt: kes selle tamme istutas

Alles siis, kui oleme ära näinud lumikellukesed, ümaralehised alpikannid, lumekupud, Amuuri adoonised, võrkiirised ja sinililled, on lõpuks ka krookuste kord. Krookusi on õigupoolest palju liike, neid on kevadisi ja sügisesi, suurema- ja väiksemaõielisi. Kevadel õitsevail krookustel ilmuvad lehed koos õitsemisega, sügisel õitsevail on nii ja naa – kas sügisel koos õitsemisega või järgmisel kevadel ilma õiteta. Igatahes teab ja tunneb rahvas enamasti just neid kevadel õitsevaid krookusi, sest sügisel õitsevaid liike ongi palju vähem ning need ei ole ka aedades väga levinud. Need, mida rahvasuu ekslikult sügiskrookusteks peab, on üheksal juhul kümnest hoopis harilikud sügislilled, hoopis teine liik. Kuid aiailu on muidugi mõlemast ja üks ei ole halvem teisest. Krookused on pärit Iraanist ja Vahemere maadest, kuid selle paljud liigid on osutunud ka meie talvekliimas tõelisteks ellujääjateks. Peaaegu kõik kaubanduses ja aedades levivad krookused on külmakindlad ega karda m

[caption id="attachment_445154" align="alignnone" width="1704"] Võrkiirised. Foto: Wikipedia[/caption] Äsja alanud kevad on toonud nii sotsiaalmeedia aiagruppidesse kui ka minu peenardele valge-, sinise- ja lillavärvilised võrkiirised (Iridodictyum’id), mis teadupärast kuuluvad koos Amuuri adooniste, Armeenia sügislille „Tivi”, harilike lumekuppude ja ümaralehiste alpikannidega meie kõige varajasemate aialillede hulka. Erinevalt noist teistest ei suuda võrkiiris aga otse hanges õitseda, vaid alustab ikka pärast lumeminekut.

Iga sügis käib Facebooki aiagruppides madin ja möll, kui ühed postitavad pilte oma peenardel õitsevatest kaunitest madalatest lillakasroosadest „sügiskrookustest“ ja teised õiendavad muudkui vastu, et pole need mingid sügiskrookused, vaid hoopis harilikud sügislilled, Colchicum autumnale. Õigus on muidugi neil teistel, aga vaidlust jätkub alati kauemaks ning väga tuliselt kaitstakse oma õigust nimetada neid lilli sügiskrookusteks, sest juba vanaema nimetas neid nii ja nad ju õitsevadki sügisel ning on välimuselt täitsa krookused mis krookused. Aga nii see muidugi ei ole. Ja isegi kui me ei hakka taime nime tõestamiseks tema tolmukate arvu lugema (sügislilledel kuus, krookustel kolm), siis viitab harilikule sügislillele ka see, et ta õitseb ilma lehtedeta – lehepuhma kasvatab ta hoopis

Minugi aias on nüüd lumi lõpuks sulanud ja esimesed põnevad pungakesed paisutavad ennast peenardel. Ja huvitaval kombel ei ole need üldse lumikellukesed või lumekupud, vaid hoopis Amuuri adoonis pika paraadpeenra serval.

[caption id="attachment_443997" align="alignnone" width="1920"] Talvine lumekupp. Foto Vikipeedia[/caption] Minul siin Lõuna-Eestis on ikka veel lumi maas, pole end läbi hange upitanud veel ei lumikelluke ega alpikann. Aga ma näen rõõmuga, et saarlaste ja läänlaste värsketele aiafotodele on juba lisandunud kollast värvi! Ahaa, lumekupud! Ka need lillekesed on võimelised õitsema peaaegu keset lumehange. Ja mis on päris patuasi: mõni aasta õitsevadki nad hange all ära ja lume sulades tervitavad meid ainult rohelised lehed. Nüüdseks olen seda ka ise kogenud, ja teeb ikka viha küll. Loodan, et sel aastal nii ei lähe, sest märts on siiski alles väga värskelt alanud ja niipalju sündsustunnet võiks ühel lillekesel olla, et mitte päris talvel salaja, kellegi nägemata ära õitseda. Lõppude lõpuks on ta siiski üks neid nii vä

Aiagruppides on käes aeg, kus muudkui külvatakse paprikat. Hea mõte – harilik paprika ehk maguspipar (Capsicum annuum) on asendamatu viljataim suvises kasvuhoones. Temast s

Vana kristliku legendi järgi olevat lumikellukesed loodud naiste lohutuseks. Nimelt kui Aadam ja Eeva soojast paradiisiaiast välja aeti, möllanud maa peal kale tuisk. Eeva langes kahetsusse ja meeleheitesse, kuid just siis, kui suur lootusetus temas maad võttis, muutsid inglid tema lohutamiseks lumehelbed valgeteks väikesteks lumikellukesteks, mis maa peale langedes kasvama läksid. Nüüd, veebruaris, kui meil sisemaal on öösiti kahe- kuni viieteistkümne kraadi jagu külma ja päeval sinna kaheksa kanti, õrritavad saarlased pea iga päev oma lumikellukesepiltidega. Seal on ikka tõesti täiesti teine kliima, eriti saare lääneservas. Lumikellukesed õitsevad neil sel aastal juba veebruaris! Kuid eks lumikelluke ongi selle poolest tuntud, et on tore lumeminekuaegne lilleke. Mis siis, et madaluke ja val

Nüüd on meie kandis jälle lumi maha tulnud ja ilm talvise näo tagasi saanud. Kuid jaanuarikuised pikad plusskraadid meelitasid mitme mu aiandusliku sõbra aias enneaegu õitsema mõned varaseimad kevadlilled. Imetlesin neid juba värsketelt fotodelt Facebookis ja pidasin plaani seda ebatavaliselt varast lillepidu ehk lähemalt imetlemagi minna, aga ilm jõudis ette. Noh, ümaralehise alpikanni (Cyclamen coum) pärast pole vaja muretseda. Tema arvatavasti jätkab pärast sellegi lume sulamist nii, nagu poleks midagi olnud. Eks ole tal juhtunud ennegi, et õied hange jäävad. Vahel ta isegi õitseb nõnda, et on õied lumest välja upitanud. Meist soojemates Euroopa maades kasvatataksegi teda põhimõtteliselt talvise aialillena. Ümaralehised alpikannid on eksootilise välimuse ja supervarase õitsemisega kaunitarid, kes on meil igas lillepoes potis müüdava Vahemere alpikanni sugulased. Sama perekond, aga teine liik. Neil on sarnane lehestik ja õite ehitus, aga ümaralehised alpikannid on