Silt: kes selle tamme istutas

  [caption id="attachment_461570" align="alignnone" width="500"] Pärnvaher.[/caption]   Kui puudelt ja põõsastelt on sügiskirevad lehed langenud, siis sellele ei pea üldse tingimata järgnema raagus võrade kurblik alastiolek. On terve hulk puid ja põõsaid, mille puitunud osad on vägagi dekoratiivsed ja saavadki silma paistma hakata alles siis, kui on leherüü varjust valla päästetud. Ka selliseid tasub omale talviseks silmarõõmuks aeda istutada, kuskile käimisteede äärde või aknavaatesse, sest talviti me ju aias pikki ringe ei tee. Üks väga põnev puukene, mis viimasel ajal Eestis järjest populaarsemaks muutub, on pärnvaher, Acer tegmentosum, sünonüümiga Amuuri vaher. See võib kasvada kuni 15 meetrit kõrgeks, kuid tean mõnda aednikku, kes teda igasuvise lõikusega madala põõsaspuuna kasvamas hoiavad. Tema mitmeaastased oksad ja nooremad tüved on tuhmrohelised, valge vertikaalse lainja triibutusega. Esimese aasta noored kasvud on aga sügavtumepunased. Tõeline silmarõõm!

Verevat tuliastelt (Pyracantha coccinea) ei kohta Eesti aedades eriti tihti. Aga kui ta juba kuskil kasvab, on oktoobrist jaanuari keskpaigani võimatu temast ilma emotsioonideta mööda minna: punaste, oranžide või kollaste marjakobaratega kaetud pikad kaarduvad oksad on otsekui tuleleegid keset lume-eelset hämarust või valgeid hangi. Tänaval möödujad peatuvad, teevad telefoniga pilti ja küsivad Facebooki aiagruppides: mis põõsas see ometigi on? See on üks trikiga põõsas, ütlen ma. Mitte ainult sellepär

Kas te mäletate veel vanaema aiast neid ebamäärase kasvukujuga, lohmakaid ja võrdlemisi hõredaid põõsaid, mis suurema osa aastast olid lihtsalt igavad, ilmetud ja risuks jalus, aga sügise edenedes kattusid tihedasti üksteise vastu liibunud valgete üsna suurte marjadega, mis püsisid raagu läinud põõsal veel üle uue aastagi? Või siis samast põõsast rajatud hekke, millel m

Lõikasin täna ühest oma püsikupeenrast pealseid maha, et see talvekorda seada. Enam pole kahju lõigata, sest korduvad öökülmad on suurema osa taimedest pruuniks närtsitanud. Kuid mu sirp jäi peatuma toreda vana vitshirsipuhma ees. Selle tihe lehestik oli veel veatult roheline, uhkesti kohev ja trimmis ning selle kohal kõikusid pilvena toredad pruunikaspunased laiad pähikukobarad. Umbes septembris uhkeldas ta lehtedele tükati ilmuvate tumepunaste toonidega, mis praeguseks on kadunud, aga ma tean, et ilmade

[caption id="attachment_460103" align="alignnone" width="1920"] Kukerpuu. Foto pixabay[/caption] Sel sügisel ringi sõites olen palju kordi mõelnud, et kukerpuude massiline ilmumine avalikku haljastusse on üks väga hea asi. Ma ei tea küll midagi selle konkreetsetest põhjustest – võibolla on mingil perioodil Eesti aianduskoolides maastikukujundajaid programmiliselt õpetatud nende tänuväärsete põõsaste hüvesid kasutama –, kuid kukerpuud õigustavad ennast ringristmikele ja tänavaäärtesse rajatud istutusaladel igati ja on eriti silmarõõmustavad just nüüd sügisel, keset järjest hallinevat ja raaguvat loodust

Me kõik oleme enamasti lastena, kuid tihti ka täiskasvanutena korjanud pargiteedelt sügiseti kollaseid või oranžikaid vahtralehti, neid raamatulehtede vahel kuivatanud, toas vaasi pannud või meisterdanud neist vahvaid sügisesi dekoratsioone. Seega teame loomulikult kõik, et vahtratel on kaunis sügisvärv. Midagi uut selles teadmises ei ole, nii et mis mõtet on mul nendest üldse juttu teha. Aga esiteks on need meie harilikud parkides ja tänavate äärtes kasvavad kõrged harilikud vahtrad (Acer platanoid