Silt: kes selle tamme istutas

Kokandussõbrad tunnevad seedermänni seemneid kindlasti. Neid kasutatakse rahvusvahelises kulinaarias üsna sageli ja uute retseptide katsetaja ei pääse ühel hetkel vajadusest neid poest ostma minna. Seedermänni seemned pole just eriti odavad. Nii et oleks ju päris tore, kui nende varu oleks oma aias olemas. Pealegi on seedermännid oma tiheda kahuse olemusega iluaias ka suurepärane igihaljas vaatepilt. Neid on nimetatud isegi maailma kõige kaunimateks okaspuudeks. Tegelikult on aiakultuuris kasvatamist väärivaid seedermände isegi kolm liiki: Alpi seedermänd

[caption id="attachment_469118" align="alignnone" width="1280"] Valge mänd. Foto Raffi Kojian / Vikipeedia[/caption] Mitu männiliiki on saanud endale toredad värvilised nimed ja et nad muidu ka on sellised toredad ja ilusad ning aiakultuuris ennast ammu tõestanud, tasub neist natuke täpsemalt juttu teha. Kollane mänd ehk Pinus ponderosa on oma kodumaal USA metsades kasvades suur ja võimas palgipuu. Seal kasvavad nad 10–20 m kõrgemaks kui meie metsades tavalised harilikud männid ja vastavalt muidugi ka jämedamaks. Kollane mänd ongi USA põhiline tööstuslik puit. Kuid et peale majandusliku kasu toomise on kollane mänd oma ülipikkade okastega ka väga kaunis puu, on temast ja ta tuulepesadest on aretatud umbes poolsada aiandusliku väärtusega ning liigist palju tagasihoidlikuma kasvuga sorti. Kollase männi kolmekaupa pundis olevad okkad on küllaltki pehmed ja sordist olenevalt isegi kuni 25 cm pikad. Tema oksad kaarduvad tippudest elegantselt ülespidi ja noorte okste koor on ilus or

Tavaline täiskasvanud inimene tunneb ilma erilise ettevalmistuseta peale hariliku männi ära ka mägimänni (Pinus mugo). Looduslikult on mägimänd pärit Kesk- ja Lõuna-Euroopa mäestikest, kus piirkonnast olenevalt kasvab ta vabas looduses siiamaani. Üldine kehaehitus on mägimännil harilikust männist erinev: tema võraoksad hakkavad harunema väga maapinna lähedalt, nii et ta kasvabki justkui mitmetüvelise põõsaspuuna: nooremas eas mõnusa tiheda mütakana, vanast peast aga moodustavad tema kiilanevad väänlevad tüved justkui omalaadse aiaskulptuuri. Selleni kulub aga aastakümneid. Mägimänd ei ole aga eriti pikaealine puu. Tema oodatav eluiga on umbes 50–60 aastat ning nii vanana on ta muidugi

Männipuud teevad mul südame soojaks. Need on tähtis osa mu lapsepõlvemaastikust, nii nagu arvatavasti väga paljudel eestlastel – eriti neil, kes on pärit lahja liivase pinnasega Lääne-Eestist või põhjarannikult, Nõmmelt, Setu- või Põlvamaalt. Männimetsas on hea lõhn ja eriline, tervistav õhk. Vanasti olevat just sellel põhjusel kopsukliinikud ehitatud männimetsa alla. Männikud on kaunid, õhku täis ja avarad – ning ka ühed parimad seenemetsad. Õhtul autoga sõites meeldib mulle mööduda männimetsast ja imetleda, kui punaseks maalib madalaks vajunud päike mändide sirged sihvakad tüved. Eesti looduses saame tutvust teha kõigest ühe liigiga mändide arvukast, rohkem kui saja liigiga perekonnast. See meie kodune ja oma on harilik mänd (Pinus sylvestris). Koduaias vaevalt keegi nii suureks kasvavat puud kasvatada tahab. Neil, kellel männid aias, on see pigem sundseis kui enda valik ning sageli peetakse seda lausa nuhtluseks. Kes see ikka viitsib pidevalt nende alt okkaid riisuda ja teravaid käbisid koristada, et vahel ikkagi ka palja jalaga kodumurul käia saaks – juhul, kui nende mändide all muru üldse kasvabki. On täitsa tavaline, et männimetsaaluses aias ei taha peaaegu mitte miski

Kui otsime oma aeda midagi igihaljast, mis kataks pinda maadligi laiudes, siis tuleks pilk pöörata erinevate madalakasvuliste, kuid see-eest laiuvate kadakate poole. Kadakate perekonnas on liike, mis juba looduslikult täpselt niimoodi käituvad, ja peale nende on teistestki liikidest aretatud laiuvaid ja roomavad sorte. Võin isiklikust kogemusest öelda, et meie aianduskaubanduses liigub selliseid nunnusid palju ja mitmekesises valikus. Tuntuim liik neist maapinnal laiutajatest ongi absoluutselt konkreetse eestikeelse nimega roomav kadakas, Juniperus horisontalis. Ta on pärit Põhja-Ameerika loodusest, kus ta isegi vastu maad kasvades suudab veel marju kanda. Kohalikud hõimud kasutasid neid röstituna kuuma joogi valmistamiseks. Tema kultuursordid kahjuks

[caption id="attachment_466720" align="alignnone" width="960"] Kaljukadakas. Foto KENPEI / Vikipeedia[/caption] Isegi inimesed, kes hästi kadakate maailmas ei orienteeru ega oska eri liike omavahel kuigivõrd eristada, tunnevad enamasti ära sihvakad, otse noolja kujuga kaljukadakad, Juniperus scopulorum’id. Nende kõrgustesse pürgiv sale, sinakas ja ühtlane kuju teeb nad väga äratuntavaks. Need on ühed vähestest Põhja-Ameerika päritoluga kadakatest ning nagu nimigi ütleb, on nende looduslik leviala lääneranniku mägedes – Kaljumägedes, kus nad suudavad kasvada rohkem kui kahe kilomeetri kõrgustel nõlvadelgi. Seal võivad nad sirguda ulmelised 10–12 meetrit kõrgeks, enamasti ühetüvelisteks metsapuudeks ja elada tohutult vanaks. Olen lugenud, et nende hulgast on leitud tuhandeaastaseid eksemplare. Meie aedades need jänkidest kaljukadakad muidugi nii suureks ei kasva ega ela tõenäoliselt

Igas nõukogudeaegses aias kasvas kindlasti sabiina kadakas. Olen selles täiesti veendunud. Vähemalt sisaldasid seda kadakat kõik need aiad, mida ma lapsepõlves nägin. Ja seda sabiina kadakat oli absoluutselt igal pool. Pärast oma Haapsalu-kodu ostmist olen ühe sellise igivana pussaka otse trepi kõrvalt ise oma kätega välja juurinud, ja oli sellel elukal alles juurestik. Välja ma juurisingi ta sel põhjusel, et ta oli väga vana, väga laiaks kasvanud ja altpoolt inetult kiilanev. Pealegi oli ta mulle liiga tuttav ja seetõttu liiga igav taim. Pidi minema hulk aastaid, enne kui ma hakkasin selle „liiga igava“ sabiina kadaka suhtes ümber mõtlema. On tulnud ka mõistmine, et nõukaaegsetes aedades

Minu Haapsalu aias kasvas pikki aastaid imeilus ja kohev vaasikujuline, sinakas-hallikasrohelist värvi kirju kadakas (Juniperus squamata) „Meyeri”. Ta sirgus üsna ruttu mehekõrguseks ja lisas siis tasapisi sentimeetreid veelgi, nii et mõneteistaastasena oli tal kõrgust juba pea kaks meetrit. Ta okkad olid kadaka kohta suhteliselt pehmed ja oksad kaardusid ülemistest otstest elegantselt allapoole. Ta kasvas ka üsna laiaks – vast umbes poolteist meetrit läbimõõtu. Ühel suvel tegid herilased tema sisse pesa ja siis olin küll mõnevõrra hädas, sest kadaka ümber oli lillepeenar, aga eks sa rohi seda nende tigedike valvsa pilgu all. Igatahes elas see kadakas mul paganama hästi, kasvas kui kaunitar ja meeldis hullupööra, kuni ükskord tuli väga külm talv. Ma enam ei mäleta, kas see oli 2012. või 2013. aasta talv, mille lõppedes mu imeilus kadakas enam ellu ei ärganud. Kahju oli mul temast muidugi hirmsasti ja ootasin ka poole suveni, et ehk ikka ajab kusagilt veel mõne halja okka. Aga see oli tühi lootus. Asja aianduskirjandusest järele uurides saingi teada, et kirjud kadakad, eriti Hiinast pärit sordid nagu minu „Meyeri”, olevat külmakindlad ainult umbes –25 kraadini. Noh, Haapsalus

„Käre nagu kadakas,” öeldi mu lapsepõlves mõne niisuguse inimese kohta, kes oli kiire vihastama ja teistele nähvama. Ma siiamaani ei tea, kas selle käreduse all peeti silmas seda, et kadakas on tõepoolest valusate nõelteravate okastega puukene, või siis äkki seda, et kadaka kõva puit põleb iseäranis kuuma ja käreda leegiga. Kadaka kütmisega mul kogemusi ei ole, küll aga on meeles üks ammune terav saunaelamus, kui otsustasime kadakavihta proovida. Isegi mitmetunnine leotamine kuumas vees ei teinud okkaid ihusõbralikumaks, nii et loobusime kiiresti vana tuttav

Mu kadunud vanaema sünnitalu õuel kasvab rohkem kui saja aasta vanune elupuu. Ta on alt paari meetri kõrguseni laasunud ja nii saab vabalt imetleda tema viit tüve, mis kõik on umbes sama jämedad kui vanal õunapuul. Kõrgust on sel elupuul julgesti paarkümmend meetrit, arvatavasti isegi rohkem – ta on tõesti hiiglaslik. Kõrgele eale vaatamata on see elupuu täies elujõus ja igasugu haigustest või oksaprobleemidest puutumata. Temasarnast polegi ma mujal Eestis kasvamas näinud. Vanade mõisaparkide ja surnuaedade elupuud on enamasti kannatanud valguse vähesuse all ühest või mitmest suunast ning seepärast kipuvad olema omajagu rääbaka võraga, isegi kui nad on väga kõrged. Kui nüüd inimese elu