Silt: kes selle tamme istutas

[caption id="attachment_459534" align="alignnone" width="1726"] Kikkapuu viljad. Foto Vikipeedia[/caption] Kikkapuid on palju. Kikkapuude taimeperekonda Eonymus kuulub umbkaudu 175 liiki ja Eesti aianduses on levinud neist päris mitmed. Juba vanadest aegadest saadik on populaarne vahvaid nurgelisi punaseid või mõne sordi puhul valgeid viljakupraid kandev harilik kikkapuu, samuti Inglismaa aiandusest meile jõudnud ja üha sagedamini näha olev igihaljas roomav Fortune’i kikkapuu. Entusiastide aedadest leiab lisaks veel Hamiltoni, Maacki, laialehist, suuretiivalist, lamedarootsulist, väheseõielist, väikest ja ei tea missugust kikkapuud veel. Kuid üks neist on viimasel aastakümnel m

Mu köögiakna taga õues on praegu pilku püüdmas üks eredasse roosakasoranži rüüsse mattunud imetegu – hariliku sumahhi ehk äädikapuu (Rhus typhina) sort „Tiger Eyes”. Ja kui ma niikuinii ka muidu olen igasuguste sügisvärvi andvate taimede fänn, siis see põõsake on kõigi muude kaunite sügisvärviliste taimed

Kõik teavad, et käoking on Eesti looduse üks mürgisemaid taimi. Paljud on eresiniste kinga- või kiivrikujuliste õitega käokingi kas aias või metsas ka õitsemas näinud. Aga isegi neist ainult osa teab, et käokingi on peale kahe Eesti loodusele omase liigi – sinise (Aconitum napellus) ja kollase käokinga (Aconitum lasiostomum) – veel mitu. Üks neist on alles septembris õitsele puhkev ja kuni lumeni õitsev Carmichaeli käoking (Aconitum carmichaelii) ning selle liigi variant Wilsoni käoking (Aconitum c

[caption id="attachment_458251" align="alignnone" width="1920"] krüsanteemid. Foto Freepik.com[/caption]  Praegu, oktoobri alguses, on mu aias värve veel päris pillavalt, kuigi viimase nädala hallaööd on julgeid südasügisesi õisi juba natuke rikkuma hakanud. Aga ei ole need sügisel õitsevad püsililled nii õrnukesed midagi ja avavad öökülmi trotsides uljalt üha uusi õisi. Nii rõõmustavad sügisastrite ja villülaste, kikkaharjade, sügislillede, hiliste kukesabade ja särava päevakübara kõrval praegu silma ka eredavärvilised aedkrüsanteemide (Chrysanthemum x grandiflorum) laigud. Ma pean krüsanteeme nii nende visuaali kui ka kasvatuse lihtsuse poolest üheks parimaks sügiseseks pü

[caption id="attachment_457694" align="alignnone" width="1920"] Sügislilled. Arhiiv[/caption] Eesti aianduselus on asju, mis ei muutu kunagi, ja üks neist on igasügisene kibe andmine Facebooki aiandusgruppides teemal, kas piltidel näidatud lillakasroosad madalad lilled on sügislilled (Colchicum autumnale) või sügiskrookused. Siinkohal kahjuks isegi ei saa leebelt nentida, et nii palju kui on erinevaid inimesi, niipalju on ka erinevaid arvamusi. Pigem väljenduksin nagu Agu Sihvka: teadmine – valgus, mitteteadmine – pimedus. Ning krookuste ja sügislillede segiajamine võib mõnel juhul olla eluohtlik. Arvan, et osalt on ehk probleemi põhjus sügislillede segadusse ajav nimi. Kahjuks ma ei tea, kes selle taime eestikeelse nime omal ajal välja mõtles, aga see oli kindlasti ebaõnnestumine. Eesti keel oma ökonoomsuses lubab ju iseenesest nimetada sügislilledeks kõiki sügisel õitsevaid lilli, nagu sügisastreid, teatud liiki hiliseid päevakübaraid, kikkaharju, lursslilli, villülaseid ja krüsanteeme – ni

Sügisestes iluaedades pole astritest pääsu. Et tegemist on väga vähenõudlike ja paljutaluvate püsililledega, levisid nad mõisaaedadest taluaedadesse peaaegu otsekohe, kui 19. sajandi keskpaiku hakati paremal järjel talude tareakende alla rajama esimesi tillukesi lillepeenraid. Sestsaadik on astrid Eesti aedade püsiasukad. Astrite suurde taimeperekonda arvati kuni viimase aastakümneni umbkaudu 300 erinevat liiki, mis pärit kõigist põhjapoolkera maailmajagudest. Kuid sellessegi süstemaatikasse on sekkunud

Sügisestes aedades on hortensiad täielikud võitjad. Nende suured ja võimsad õisikud paistavad silma juba kaugelt ning pakuvad kontrasti muude sügiseste lillede palju väiksematele õitele, okaspuude rahulikule tumedale taustale või punastesse toonidesse värvunud lehestikuga ilupõõsastele. Ka sotsiaalmeedia aiandusgrupid on praegu täis erinevate hortensiate pilte j

  Käes on aeg, kus peenardes annavad erinevates varjundites lillakaspunaseid ja roosasid toone kõrged kukeharjad. Olen neid oma aeda istutanud palju, et ka sügiseti ikka õitsejaid jaguks. Nende sügisepoolsete kukeharjade õitsemisaeg on ju rõõmustavalt pikk: osa liike ja sorte alustavad sellega juba juuli lõpus, osa augustis, kuid nende õitsemine kestab ka terve septembrikuu ning sageli oktoobriski. Kukeharjad niisiis rõõmustavad ja nuumavad mu silma üliväga, kuid nüüd neist kirjutades tunnen end siiski ebakindlalt. Seda sellepärast, et väga paljud kukeharjaliigid perekonnast Sedum on viimase kümne aasta jooksul tõmmatud selle põrguma taimegeneetika uute andmete pärast kukeharjade perekonnast välja ja rühmitatud hoopis kanaharjadeks (Phedimus), kikkaharja

[caption id="attachment_455781" align="alignnone" width="1075"] Päevakübar. Foto Tiina Kelviste[/caption] Et eelmisel laupäeval sai pikemalt juttu vesta siilkübaratest, siis nüüd võiks olla nende sugulaste päevakübarate (Rudbeckia) kord! Ka nemad on pärit Põhja-Ameerikast ning õigupoolest on siilkübarad ja päevakübarad omavahel nii sarnased, et varem neid peetigi üheks ja samaks perekonnaks. Alles päris viimastel aastakümnetel on taimegeneetikud järeldusele jõudnud, et nii see tegelikult ei ole. Eks ole päevakübarate mitu liiki ammusest ajast Eesti aedade augustikuised lemmikud ja kõigil vanaema aiast meele

Mul on siilkübaratega omapärane armastuse ja vihkamise suhe. Ma sulan ja heldin, kui nad suve teisel poolel peenras oma armsad suured erksavärvilised õied avavad ja ma ei väsi imetlemast, kui elegantselt õõtsuvad need õied pikkade paljaste õievarte otsas lehestiku kohal – mõnikord isegi lausa 90 cm kõrgusel, vajamata seejuures mingit toestamist. Ning ma peaaegu et katkun omal juuksed peast, kui jälle selgub, et üks või teine siilkübarapuhmas hakkab hääbuma ja vajab noorendamist – sest jagamise ning