Silt: kes selle tamme istutas
Kes selle tamme istutas: kuke-, kana- ja tibuharjad

Kes selle tamme istutas: päikeselised päevakübarad
[caption id="attachment_455781" align="alignnone" width="1075"]
Päevakübar. Foto Tiina Kelviste[/caption]
Et eelmisel laupäeval sai pikemalt juttu vesta siilkübaratest, siis nüüd võiks olla nende sugulaste päevakübarate (Rudbeckia) kord! Ka nemad on pärit Põhja-Ameerikast ning õigupoolest on siilkübarad ja päevakübarad omavahel nii sarnased, et varem neid peetigi üheks ja samaks perekonnaks. Alles päris viimastel aastakümnetel on taimegeneetikud järeldusele jõudnud, et nii see tegelikult ei ole.
Eks ole päevakübarate mitu liiki ammusest ajast Eesti aedade augustikuised lemmikud ja kõigil vanaema aiast meele

Kes selle tamme istutas: siilkübarate rõõm

Kes selle tamme istutas: suviste flokside möll
[caption id="attachment_454910" align="alignnone" width="1920"]
Aed-leeklill. Foto: Järvselja metskond[/caption]
Ma mäletan küll, et kirjutasin juba kevadel floksidest – aga neist kevadel õitsevatest liikidest. Suvistest kõrgetest floksidest polnud siis veel mõtet juttu teha, aga nüüd on, sest nüüd nad õitsevad!
Flokside taimeperekonda Phlox kuulub ligemale 60 väga erineva kasvukuju, õiesuuruse ja õitsemisajaga liiki, millest suur osa õitseb kevadel, väiksem osa suve teisel poolel ning osa liike on isegi lausa üheaastased. Näiteks on üheaastane meiegi seemnepoodidest tuttav suvileeklill Phlox drummondii, mille sordid kasvavad madala padjandina ja on väga värvikirevad. Need vajavad küll aprillikuist ettekülvi tuppa aknalauale või kasvuhoonesse ning peenrasse istutatakse noored taimed juba pärast öökülmade möödumist. Kui see natuke tülikas ettekasvatamise moment välja arvata, on nad väga vahva valik kuskile peenraserva, mis näiteks pärast tulpide äraõitse

Kes selle tamme istutas: kellukate kõlisedes

Kes selle tamme istutas: naistenõgesed teeks ja muuks

Kes selle tamme istutas: lõbusad lupiinid

Kes selle tamme istutas: põletav moosesepõõsas
[caption id="attachment_452691" align="alignnone" width="1920"]
Foto Shutterstock[/caption]
Mooses karjatses oma äia, Midjani preestri Jitro pudulojuseid. Kord ta ajas pudulojused kõrve taha ja jõudis Jumala mäe Hoorebi juure. Seal ilmutas ennast temale Jehoova ingel tuleleegis keset kibuvitsapõõsast, ja ta vaatas, ja ennäe, kibuvitsapõõsas põles tules, aga kibuvitsapõõsas ei põlenud ära! Ja Mooses mõtles: „Ma põikan kõrvale ja vaatan seda suurt nägemust, miks kibuvitsapõõsas ära ei põle!” Kui Jehoova nägi, et ta pöördus vaatama, siis Jumal hüüdis teda kibuvitsapõõsast ja ütles: „Mooses, Mooses!” Ja tema vastas: „Siin ma olen!” (II Mo 3, 1–

Kes selle tamme istutas: prisked pojengid
[caption id="attachment_451980" align="alignnone" width="1920"]
Pojengid. Foto Tiina Kelviste[/caption]
Pojengide õitseaeg juba märkamatult ei möödu! Nii kopsakaid ja lõhnavaid õiepalle ei ole võimalik aias mitte märgata, kui need juuni teisel poolel oma igivanal kasvukohal õitsemist alustavad. Suur pojengipuhmas võibki olla sõna otseses mõttes igivana, sest see lill on võimeline isegi sada aastat ja rohkem ühel kohal kasvama, ilma et ta surema hakkaks. Ta kannatab välja umbrohu, isegi endasse kasvanud naadi! Ja kui maa pole just väga lahja, siis ei vaja pojeng tingimata ka väetamist. Nõnda võib ära tunda ammu maatasa lagunenud hoonetega kunagisi talukohti – seal ikka veel kasvavate vanade sirelite ja pojengipõõsaste j

Kes selle tamme istutas: kiikuvad kurekellad
