Silt: kaire reiljan

[gallery ids="413480,413483,413479,413478,413476,413475,413470,413466,413472,413469,413467,413465,413464,413439,413474,413461,413460,413477,413463,413462,413459,413458,413457,413456,413454,413450,413455,413451,413448,413446,413445,413444,413443,413441,413440"] Praegune Aberdeen on kunagi olnud kaks eraldi linna, üks neist Dee jõe suudmes, kus praegu on sadam, ja teine Doni jõe suudmes. Seda viimast nimetatakse Old Aberdeeniks ja sinna suundusimegi. Vana Aberdeen sai Šoti kuninga William Lõvi hartaga linnaõigused 1179. aastal ehk sada aastat varem kui Haapsalu.

[gallery ids="413007,413008,413009,413011,413012,413013,413014,413015,413016,413017,413018,413019,413020,413021,413026,413022,413027,413025,413024,413023"] Pärast kosutavat hommikusööki külalistemajas teise reisipäeva hommikul tassisime esmalt seljakotid sadamasse, kust õhtul pidi väljuma laev Shetlandile. Päeva ennast kasutasime Aberdeenis ringivaatamiseks. Seljakottide hoiuruumi andmine sarnanes lennujaamas pagasi äraandmisega – enne pagasiriiulile jõudmist valgustati need läbi. Hankinud seejärel linna peamisel kaubandustänaval Union Streetil asuvast turismiinfopunktist mitmesuguseid kaarte ja brošüüre, suundusime linna avastama. Kuigi käisime jalgsi, võttis vasakpoolse liiklusega harjumine aega. Tänavaid ületades vaatad ikka harjumuspäraselt vasakule ja siis paremale, mitte vastupidi. Nii juhtus päris mitmel korral, et esmapilgul tühja tänavat ületades tuli nurga tagant täiesti valelt poolt auto ja pidime mõne kiirema sammu tegema, et eest ära saada. Juba esmamulje Aberdeenist oli kui hallist linnast ja hiljem ringi käies see mulje ei muutunud. Halluse põhjust pole vaja kaugelt otsida. Hooned on ehitatud käepärasest ehitusmaterjalist ehk kohalikust graniidist. Sellepärast kutsutaksegi Aberdeeni graniitlinnaks või ka hõbedaseks linnaks, sest päikese käes hakkab graniit helkima. Kirde-Šotimaal leiduvat graniiti, mille värvus võib varieeruda helehallist sinise ja roosani, on ehitusmaterjalina kasutatud juba väga ammustest aegadest. 17. sajandil, kui graniiditöötlemine hakkas võtma tööstuslikke mõõtmeid, eksporditi seda isegi Londonisse. 19. sajandi lõpuks oli Aberdeen maailma suurim graniidikaubanduse keskus, kuid 20. sajandil algas graniiditööstuse allakäik ja 1970. aastateks oli jäänud vaid mõni üksik tootja.

[gallery ids="337056,337058,337060,337062,337064,337067,337069,337071,337073,337075,337077,337079,337081,337083,337085,337087,337089,337091,337093,337095,337097,337099,337101,337103,337106"] Arvo Tarmula fotod Teisipäeva õhtul kogunes Haapsalu raudteejaama Kaire Reiljani raamatu „Jalutajana Haapsalus” esitlusele ligi 120 huvilist. Publiku rohkus oli ootamatu autorile, kuid veel enam raamatu välja andnud kirjastuse esindajatele. „Natuke ehmatas ära küll,” ütles Reiljan, kellele publikuhuvi tõsiselt head meelt valmistas. Kirjastus lähtus ettevõtmist korraldades tavapärasest praktikast ning arvestas, et keskeltläbi käib raamatuesitlusel ligi 30 inimest. Selle numbriga arvestades võeti müügiks kaasa ka raamatuid. Arvestades kokkutulnute hulka, tekkis kaasa võetud eksemplaridele terav konkurents. „Loomulikult oli kurb, et kõigile ei jätkunud,” tõdes autor, lootes, et huvilised siiski tema teose kätte saavad.

[caption id="attachment_333691" align="alignnone" width="1152"] Kaire Reiljan. Foto Arvo Tarmula[/caption] Lääne Elu peatoimetaja Kaire Reiljani sulest ilmus raamat, mille järgi saab Haapsalule ringi peale teha. „Jalutajana vanas Haapsalus” sobib autori sõnul nii külalistele kui ka haapsallastele endile, kes võivad linna küll läbi ja lõhki teada-tunda, aga ei oska vaadata kulisside taha. Teos on kõigile, kes tahavad aimu saada, mis linnas on kunagi olnud ja kes kõik seal on elanud. „Raamat koosneb eri lugudest ning on ühekorraga ajaloo- ja giidiraamat,” ütles Reiljan. Kõik vestetud lood on tõestisündinud ning avavad Haapsalu eri paiku ja seal elanud inimesi. Üles ehitatud on „Jalutajana vanas Haapsalus” – nagu pealkirigi ütleb – jalutuskäiguna, mille pikkus võib olla ehk neli-viis kilomeetrit. „Järjest ei ole ma seda ringi ise läbi käinud, aga lõikude kaupa küll, ja palju kordi,” ütles Reiljan.

Tänasest asus Lääne Elu peatoimetaja kohale väljaande kauaaegne ajakirjanik Kaire Reiljan. Reiljan ütles, et äkilisi muuda

[caption id="attachment_278683" align="alignnone" width="1365"] Lääne Elu pesamunast Kaire Reiljaniston sirgunud toimetuse alustala. Eduard Laur[/caption] Lääne Elu toimetuses on lehe loomisest saadik töötanud kaks inimest. Üks on fotograaf Arvo Tarmula ning teine reporter ja toimetaja Kaire Reiljan. „Ma ei ole kunagi tahtnud olla ajakirjanik, vaid ikka ajaloolane,” tunnistab 1990. aastal Lääne Ellu tööle asunud Kaire Reiljan. On ajakirjanikke, kes lahutavad end teistest inimestest nähtamatu müüriga ja räägivad seejuures vajadusest olla sõltumatu. Kaire Reiljan, vastupidi, on haapsallastega nii läbi põimunud, et neist ei oska teda keegi lahti harutada. Tema näib tundvat kõiki ja teised teda.

[caption id="attachment_268270" align="alignnone" width="1024"] Haapsalu kutsehariduskeskuse õpetajad Haagis Mondriaani kooli restorani ja hotelli ees. Restoranis ja hotellis teenindavad kooli õpilased. Foto erakogu[/caption] Hollandile mõeldes kangastuvad tulbiväljad, tuuleveskid, puukingad, kanalid ja punastest tellistest majakesed. Kohale minnes selgub, et täpselt nii kõik ongi. Puukingades kedagi tänaval kõndimas ei näe ja tulbiväljadeks oli märtsi keskpaik liiga varajane. Küll õitsesid märtsi keskpaiga haljasaladel nartsissid ja krookused ning puud olid hiirekõrvul, nii et hoolimata vihmast ja lõõtsuvast tuulest, mis meid Haagis ja Amsterdamis oldud nädala jooksul kostitas, oli kevade märke ikka näha. Puukingades kedagi tänaval kõndimas ei näe ja tulbiväljadeks oli märtsi keskpaik liiga varajane. Küll õitsesid läinud nädalal haljasaladel nartsissid ja krookused ning puud olid hiirekõrvul, nii et hoolimata vihmast ja lõõtsuvast tuulest, mis meid Haagis ja Amsterdamis oldud nädala jooksul kostitas, oli kevade märke ikka näha.