Silt: kaire reiljan

[caption id="attachment_412123" align="alignnone" width="1920"] Kaire Reiljan. Foto: erakogu[/caption] Shetlandi saari nimetatakse Suurbritannia põhjapoolseks eelpostiks. Asudes 150 km kaugusel Šotimaa rannikust, on see tõesti Suurbritannia põhjapoolseim maakond. Tegelikult ei asugi Shetland nii põhjas, kui võibolla tundub – saarestik on enam-vähem samal joonel Norra Bergeni ja Soome Turu linnaga. Ehk siis laiuskraadi järgi Eestist vaid pisut põhja pool. Shetlandi saarestikus on sadakond suuremat ja väiksemat saart, laidu, klippi või lihtsalt merest välja turritavat kaljut. Neist asustatud saari on 15 või 16. Suurem osa saartest ja saarekestest on koondunud peasaare Mainlandi ümbrusse. Tunduvalt kaugemale jäävad vaid Foula ja Fair Isle, mis asuvad peasaarest vastavalt 29 ja 39 km kaugusel. Neil kaugematel saartel ei saa merd mööda ühe päevaga ära käia, sest laevaühendus on isegi suvel sedavõrd hõre. Lennukiga oleks see osal nädalapäevadel võimalik, aga edasi-tagasi lend ise maksab juba sada eurot. Osa lähemaid saari on peasaarega sildadega ühendatud, teistega peab mitu korda päevas ühendust laev. Pindalalt pole Shetland kuigi suur, 1468 m², mis on umbes veerandi võrra väiksem kui praegune Lääne maakond. Pikkust on saarestikul aga üle poole rohkem kui Läänemaal – põhjapoolseima saare Unsti põhjatipust Hermanessist Mainlandi lõunatipus asuvast Sumburgh Headsini on umbes 113 km. Saarestik ongi põhja-lõuna suunal soolikana välja venitatud ja shetlandlased ise väidavad, et mitte ühestki saare punktist pole mereni linnulennult rohkem maad kui viis kilomeetrit. Ega me seda ise üle mõõtnud, aga Shetlandil ringi sõites vilksatas ühel või teisel pool teed ikka vesi – oli see siis Atlandi ookean, Põhjameri või mõni väin või lahesopp, mis sügavamale maismaasse tungis. Shetlandi rannik ongi ülimalt liigendatud ja saarestiku väiksusest hoolimata on rannajoone pikkus üle 2730 km.

[gallery ids="413833,413832,413830,413829,413831,413828,413827,413826,413824"] Aberdeeni sadamasse jõudsime paar tundi enne laeva väljumist. Väikese terminalihoone kitsuke ootesaal oli reisijaid täis ja täpselt kaks tundi enne väljumist hakati laevale lubama. „Shetlandi“ seriaalis nähtud viikingipildiga laev, mis meid Aberdeenist Lerwickisse pidi toimetama, kandis nime Hrossey. Sadamast välja sõites heitsime viimase pilgu nunnule Footdee kalurikülale ja vees hullavad delfiinid andsid toreda lahkumisetenduse. Olime küll lugenud, et Abedreen on Šotimaal parim koht nende nägemiseks, aga esimesel õhtul Footdees käies neid silma ei hakanud. Kahjuks ei õnnestunud veest kerkivaid delfiine pildile püüda, aga vaatemäng oli tore.

[gallery ids="413480,413483,413479,413478,413476,413475,413470,413466,413472,413469,413467,413465,413464,413439,413474,413461,413460,413477,413463,413462,413459,413458,413457,413456,413454,413450,413455,413451,413448,413446,413445,413444,413443,413441,413440"] Praegune Aberdeen on kunagi olnud kaks eraldi linna, üks neist Dee jõe suudmes, kus praegu on sadam, ja teine Doni jõe suudmes. Seda viimast nimetatakse Old Aberdeeniks ja sinna suundusimegi. Vana Aberdeen sai Šoti kuninga William Lõvi hartaga linnaõigused 1179. aastal ehk sada aastat varem kui Haapsalu.

[gallery ids="413007,413008,413009,413011,413012,413013,413014,413015,413016,413017,413018,413019,413020,413021,413026,413022,413027,413025,413024,413023"] Pärast kosutavat hommikusööki külalistemajas teise reisipäeva hommikul tassisime esmalt seljakotid sadamasse, kust õhtul pidi väljuma laev Shetlandile. Päeva ennast kasutasime Aberdeenis ringivaatamiseks. Seljakottide hoiuruumi andmine sarnanes lennujaamas pagasi äraandmisega – enne pagasiriiulile jõudmist valgustati need läbi. Hankinud seejärel linna peamisel kaubandustänaval Union Streetil asuvast turismiinfopunktist mitmesuguseid kaarte ja brošüüre, suundusime linna avastama. Kuigi käisime jalgsi, võttis vasakpoolse liiklusega harjumine aega. Tänavaid ületades vaatad ikka harjumuspäraselt vasakule ja siis paremale, mitte vastupidi. Nii juhtus päris mitmel korral, et esmapilgul tühja tänavat ületades tuli nurga tagant täiesti valelt poolt auto ja pidime mõne kiirema sammu tegema, et eest ära saada. Juba esmamulje Aberdeenist oli kui hallist linnast ja hiljem ringi käies see mulje ei muutunud. Halluse põhjust pole vaja kaugelt otsida. Hooned on ehitatud käepärasest ehitusmaterjalist ehk kohalikust graniidist. Sellepärast kutsutaksegi Aberdeeni graniitlinnaks või ka hõbedaseks linnaks, sest päikese käes hakkab graniit helkima. Kirde-Šotimaal leiduvat graniiti, mille värvus võib varieeruda helehallist sinise ja roosani, on ehitusmaterjalina kasutatud juba väga ammustest aegadest. 17. sajandil, kui graniiditöötlemine hakkas võtma tööstuslikke mõõtmeid, eksporditi seda isegi Londonisse. 19. sajandi lõpuks oli Aberdeen maailma suurim graniidikaubanduse keskus, kuid 20. sajandil algas graniiditööstuse allakäik ja 1970. aastateks oli jäänud vaid mõni üksik tootja.

[gallery ids="337056,337058,337060,337062,337064,337067,337069,337071,337073,337075,337077,337079,337081,337083,337085,337087,337089,337091,337093,337095,337097,337099,337101,337103,337106"] Arvo Tarmula fotod Teisipäeva õhtul kogunes Haapsalu raudteejaama Kaire Reiljani raamatu „Jalutajana Haapsalus” esitlusele ligi 120 huvilist. Publiku rohkus oli ootamatu autorile, kuid veel enam raamatu välja andnud kirjastuse esindajatele. „Natuke ehmatas ära küll,” ütles Reiljan, kellele publikuhuvi tõsiselt head meelt valmistas. Kirjastus lähtus ettevõtmist korraldades tavapärasest praktikast ning arvestas, et keskeltläbi käib raamatuesitlusel ligi 30 inimest. Selle numbriga arvestades võeti müügiks kaasa ka raamatuid. Arvestades kokkutulnute hulka, tekkis kaasa võetud eksemplaridele terav konkurents. „Loomulikult oli kurb, et kõigile ei jätkunud,” tõdes autor, lootes, et huvilised siiski tema teose kätte saavad.

[caption id="attachment_333691" align="alignnone" width="1152"] Kaire Reiljan. Foto Arvo Tarmula[/caption] Lääne Elu peatoimetaja Kaire Reiljani sulest ilmus raamat, mille järgi saab Haapsalule ringi peale teha. „Jalutajana vanas Haapsalus” sobib autori sõnul nii külalistele kui ka haapsallastele endile, kes võivad linna küll läbi ja lõhki teada-tunda, aga ei oska vaadata kulisside taha. Teos on kõigile, kes tahavad aimu saada, mis linnas on kunagi olnud ja kes kõik seal on elanud. „Raamat koosneb eri lugudest ning on ühekorraga ajaloo- ja giidiraamat,” ütles Reiljan. Kõik vestetud lood on tõestisündinud ning avavad Haapsalu eri paiku ja seal elanud inimesi. Üles ehitatud on „Jalutajana vanas Haapsalus” – nagu pealkirigi ütleb – jalutuskäiguna, mille pikkus võib olla ehk neli-viis kilomeetrit. „Järjest ei ole ma seda ringi ise läbi käinud, aga lõikude kaupa küll, ja palju kordi,” ütles Reiljan.

Tänasest asus Lääne Elu peatoimetaja kohale väljaande kauaaegne ajakirjanik Kaire Reiljan. Reiljan ütles, et äkilisi muuda

[caption id="attachment_278683" align="alignnone" width="1365"] Lääne Elu pesamunast Kaire Reiljaniston sirgunud toimetuse alustala. Eduard Laur[/caption] Lääne Elu toimetuses on lehe loomisest saadik töötanud kaks inimest. Üks on fotograaf Arvo Tarmula ning teine reporter ja toimetaja Kaire Reiljan. „Ma ei ole kunagi tahtnud olla ajakirjanik, vaid ikka ajaloolane,” tunnistab 1990. aastal Lääne Ellu tööle asunud Kaire Reiljan. On ajakirjanikke, kes lahutavad end teistest inimestest nähtamatu müüriga ja räägivad seejuures vajadusest olla sõltumatu. Kaire Reiljan, vastupidi, on haapsallastega nii läbi põimunud, et neist ei oska teda keegi lahti harutada. Tema näib tundvat kõiki ja teised teda.