Silt: kaire reiljan

[gallery ids="432472,432470,432471,432458,432457,432460,432462,432464,432461,432459,432463,432467,432466,432468,432469"] Reisi lõpp hakkas lähenema. Meie esmane plaan oli jätta Orkney saare pealinna Kirkwalli avastamine viimaseks päevaks, kui pidime õhtul nagunii laevale minema, aga kuna meil ei õnnestunud auto rendiaega päeva võrra pikendada, sõitsime Kirkwalli päev varem. Tagantjärele tuleb tõdeda, et see oli õige otsus, sest nii ei pidanud raskeid seljakotte kogu aeg kaasas tassima. Nimelt selgus järgmisel päeval, et Kirkwallis polegi ühtegi pagasi hoiuruumi, kuhu oma seljakotid jätta oleks saanud.

Orkney peasaare loodetipus asuv Birsay on tegelikult üsna tilluke küla. Olles krahvilossi varemed ja kiriku üle vaadanud, läksime otsima teetuba, mida turismibrošüürides reklaamiti. Teetoa leidsime küll üles, aga õnnetuseks oli see sel päeval kinni. Nii astusime sisse külapoodi, kust õnneks midagi siiski hamba alla saime. Birsay kõige ägedam vaatamisväärsus polnud aga hoopiski krahvilossi varemed või Püha Magnuse kirik, vaid hoopis neist mõnesaja meetri kaugusel asuv rannik oma viltuste tumedate kivipaljanditega. Kuigi olime Shetlandil käinud palju põhjapoolsemates punktides, tekkis just Birsays tunne, nagu oleksime sattunud maailma äärele. Viskasime end päikesesoojale kaldakaljule pikali, nautisime ilusat ilma, Atlandi ookeani lainemüha ja vaadet otse ees avanevale Brough of Birsay saarekesele. Saare maismaapoolses osas eristas silm varemeid ja müüre, mis näitas, et seal on elatud.

[gallery ids="431606,431607,431608,431609,431610,431611,431612,431613,431614,431615,431616,431617,431618"]   Kiviajaga ühele poole saanud, võtsime suuna põhja poole Birsaysse, mis on tuntud eelkõige selle poolest, et seal seisavad kõrvuti Pühale Magnusele pühitsetud kirik ja Orkney krahvilossi varemed. Orkney ja Shetland on alates viikingiajast vähemalt võimu ja valitsemise mõttes kuulunud kokku nagu sukk ja saabas ehk olnud ühe valitseja võimu all. Enamasti kippusid need valitsejad resideeruma Orkneyl, võibolla just sellepärast, et Orkney asub Šotimaale lähemal.

[gallery ids="431193,431192,431191,431190"]   Skara Brae asulakoht ja kiviringid pole ainsad Lääne-Orkney kiviaegsed muistised. Lisaks neile on terve hulk üksikuid püstiseid kivisid ja kalmeid, millest Brodgari lähedal asuvat Maeshowe’i peetakse kõige paremini säilinud kiviaegseks kamberhauaks Orkneyl. Seda me küll oma reisil ei külastanud, sest selleks tulnuks külastuskeskuses aeg broneerida. Pealegi olime juba üksjagu võimsaid kiviaegseid mälestisi näinud ja ma ei tahtnud Sirtsu arheoloogiaga päris ära ka väsitada. Juba Brodgari ja Stennessi kiviringid olid olnud ägedad, kuid nende vahel, Harray ja Stennessi järve vahelisel kitsal neemel asub Ness of Brodgari nimeline paik, mida arheoloogid juba paarkümmend aastat on uurinud. Olid nad meiegi külastuse ajal tööd tegemas, laskmata end häirida külastajate hordidest, kes nende tööd ja paarikümne aasta jooksul maapõuest päevavalgele tulnud konstruktsioone uudistasid. Huvilistele korraldatakse kindlatel päevadel ja kellaaegadel piirkonnas ka ekskursioone. Ma olen Eestis aastaid osalenud arheoloogilistel kaevamistel, aga see, mis Ness of Brodgaris maapõuest leitud, on tõeliselt muljet avaldav – võimsad 5000 aastat vanad kivimüürid, millele meil küll midagi vastu panna pole. Nagu see sageli arheoloogiamälestistega juhtub, avastati ka Ness of Brodgar juhuslikult. 2002. aastal tahtis kohalik talumees neemele põldu rajada, kuid kündmisega tuli välja midagi, mis meenutas pronksiaegse kalme konstruktsiooni. Lähemal uurimisel selgus, et maapind varjas tohutut hoonete kompleksi, mis pärineb aastast 3300 eKr ehk et seda on hakatud rajama varem kui kumbagi lähedal asuvat kiviringi. Tavalise asulakoha jaoks olid need hooned liiga suured ning seinamaalingud, raidkivid ja asukoht kahe kiviringi vahel viitas sellele, et tegemist pidi olema kiviaegse orkneylase jaoks olulise paigaga.

[gallery ids="430289,430290,430283,430284,430286,430287,430288,430281"]   Just tantsivateks hiiglasteks kutsutakse rahvasuus üht Orkney kuulsaimat muistist: Ring of Brodgarit ehk Brodgari kiviringi Stennessi ja Harray järve vahel. Legendi järgi olevat ühel ööl sinna kogunenud hiiglased, kes hakanud viiulimuusika järgi tantsima. Tantsuhoos jäi neil aga tähele panemata päikesetõus ja kui esimesed päikesekiired üle horisondi tõusid, muutusid nad kivideks. Nendeks samadeks, mida turistid nüüd vaatamas käivad.

[gallery ids="429040,429041,429042"]   Õhtul kella kuue paiku jõudsime Orkney peasaare edelanurgas asuvasse Stromnessi, kus olime broneerinud öömaja Orca külalistemajas. Paari tuhande elanikuga Stromness on Orkney suuruselt teine linn ja juba esmamulje järgi oli tegemist võluva sadamalinnaga. Linn ise on välja venitatud piki maasse tungiva Hamnavoe lahesopi läänekallast. Kaldapealsega paralleelselt vonkleb ligi kolme kilomeetri pikkune peatänav, mis mitu korda nime vahetab. Kui Haapsalus ollakse harjunud, et Posti tänavast saab ühtäkki Karja tänav, siis Stromnessis vahetab tänav, ilmselt selleks, et inimestes rohkem segadust tekitada, nime lausa viis korda. Pika peatänava algusesse jääb sadam, mis – nii nagu Shetlandil nähtud sadamad – jättis toreda värvilise mulje. Stromnessi sadamas seisid sõbralikult koos reisi-, kala- ja lõbusõidulaevad. Sealt väljuvad reisilaevad peavad ühendust Scrabsteriga Šotimaal ning ka Orkney lõunapoolsete Hoy ja Graemsay saarega. Merendus ja kalapüük on Stromnessi linna läbi aegade elus hoidnud. 18.-19. sajandil tegutsesid seal Kanadaga kaubavahetust pidanud Hudson Bay kompanii agendid ja asusid kaubalaod, 19. sajandil peatusid seal šoti vaalapüügilaevad ja 19. sajandi lõpus tabas ka Stromnessi heeringapüügi buum. Stromnessi alguseks loetakse aga 1620. aastat, kui Orkney piiskop andis lahekaldal välja esimesed maavaldused. Üks esimesi asukaid oli sepp Alexander Chalmers, kes seal aastas 24 kana eest maad rentis ja tema nime järgi nimetati paika esialgu Chalmersquoy. Linnake hakkas kasvama 17. sajandi lõpus ja 18. sajandil, kui kõikvõimalike sõdade tõttu, kuhu Suurbritannia segatud oli, muutus läbi Inglise kanali seilamine ohtlikuks ning selle asemel hakati järjest enam kasutama ümber Šotimaa põhjatipu ja Orkney vahelt kulgevat mereteed. Ega seegi ohutu polnud, sest kaubalaevu ohustasid piraadid, kellest üks, John Gow, oli pärit sealtsamast Stromnessist. Gow loost ammutas inspiratsiooni kirjanik Sir Walter Scott oma teose „Piraat” kirjutamisel.

[gallery ids="428514,428515,428513,428512,428516,428508,428511,428510"]   Teel Stromnessi põikasime sisse Orphiri, kus pidid asuma ümara kiriku jäänused. Orkney kirikute kohta tuleb öelda, et enamasti olid need veidi vanemad ja huvitavamad kui Shetlandil nähtud pühakojad. Orphiri kirik on oma kuju poolest sealkandis aga väga haruldane, sest see on ainus mingilgi määral säilinud ümar kirik Šotimaal. Arvatakse, et selle rajamisel on eeskujuks olnud Jeruusalemmas asunud Püha Haua kirik. Meie kergeks pettumuseks polnud Orphiri kirikust säilinud küll enamat kui veidi idaseina koos sellest välja ulatuva kaare ehk apsiidiga, kuid kiriku algne ümar kuju on maapinnal markeeritud.

[caption id="attachment_424233" align="alignnone" width="1920"] Burravoe Old Haa pärandikeskuses õnnestus meil pealt kuulda, kuidas kohalik vanem mees kõneles shetlandi keelt. Foto Kaire Reiljan[/caption] Nagu igal piirkonnal on ka Shetlandil oma murre. Kohalikud on küll seda meelt, et tegemist on keele, mitte murdega, aga eks samasuguseid vaidlusi peeta ka mujal, kasvõi meil Eestis võru ja setu keele üle. Seda, mis keelt rääkisid mitu tuhat aastat tagasi Shetlandi saari asustanud piktid, pole teada. Küll aga on oma jälje kohalikku keelde jätnud hilisemate asukate keeled. Shetlandil kõneldavat keelt on mitmesaja-aastase ühise ajaloo tõttu tugevasti mõjutanud vananorra keel ja alates keskajast, mil Shetland läks šotlaste valitsemise alla, Šotimaal räägitud murded.

[gallery ids="423912,423911,423899,423900,423902,423904,423906,423907,423908,423898,423909,423910"] Pühapäeva olime plaaninud veeta Shetlandi saarestiku kõige põhjapoolsematel saartel, Yellil ja Unstil. See omakorda tähendas, et saartele pääsemiseks tuli arvestada praamide graafikuga: esmalt sõita peasaare Tofti sadamast Yellile ja sealt edasi Unstile. Praame ühistranspordi puhkepäev õnneks ei puudutanud.

[gallery ids="423590,423589,423588,423587,423586,423585,423583"] Lahkunud Tangwick Haa muuseumist, tegime järgmise peatuse Stennessis, kus asus kunagi üks Shetlandi tegusamaid kalasadamad. Stenness sobis asukoha poolest sadamaks väga hästi, sest vastas asuv saar varjas seda edelatuulte eest. 18.–19. sajandil läks suvisel kalapüügihooajal Stennessist merele kuni 40 seitsmeliikmelist paatkonda. Võib vaid ette kujutada, milline sagimine rannikul oli. Kala püüdsid shetlandlased umbes üheksa meetri pikkuste lahtiste paatidega, mis liikusid nii purjede kui ka aerude abil. Paatkondade kalastusretked ulatusid rannikust isegi kuni 65 kilomeetri kaugusele. Sadama hiilgeaegadel oli terve rannik täis väikesi turbakatusega majakesi – bod’e, mida kasutati nii kalastustarvete hoidmiseks kui ka elamiseks – tähendas ju kalapüügihooaeg, et kalurid olid seal nädalaid paigal ning sealsamas saak ka kuivatati või soolati sisse. Üks bod’idest oli teistest uhkem – selle esimest korrust kasutati nii hoiuruumi kui ka poena, teisel olid aga maaomaniku määratud ülevaataja eluruumid. Nüüd valitseb Stennessis vaikelu ning omaaegsest elavast sadamast annavad tunnistust vaid mõned rannikuäärsed hoonevaremed ja mäe otsa püstitatud suur rist. Rist on olnud meremärk. Sadamast mitte kuigi kaugel asub ka tuletorn, kuid selle juures on rannik ohtlik ja rist märkis tuletornile lähimat turvalist sadamakohta. Lauge ja liivane sadamakoht on vastuolus ülejäänud rannikuga, mille on kujundanud 360 miljonit aastat tagasi vulkaanipurske tagajärjel välja voolanud laava, mida siis omakorda on lihvinud ja kujundanud meri. Nende vulkaaniliste kivimite kaitseks on loodud Stennessi geopark. Kohe sadamakoha lähedal köitsid tähelepanu suuremad ja väiksemad veest välja turritavad kaljunukid ja -moodustised, millest üks omapärasemaid kannab nime Dore Holm. Holm on meilegi tuttav skandinaavia sõna, mis tähendab laidu või saarekest, Dore aga on tulnud ingliskeelsest sõnast door (uks). Tõepoolest meenutab avaus merest kerkivas kaljus veidi ust. Sadamakoha kõrval pole rannik kuigi kõrge, kuid sellele lisavad dramaatilisust puna-mustades toonides tardkivimid, mille pragudest sirutusid jonnakalt väikesed roosaõielised taimed ja mille külgedele olid veetõusu ajal kinnitunud merikarbid.