Silt: hingedepäev
1
Ajad muutuvad, ka hingedeaeg
[caption id="attachment_437515" align="aligncenter" width="1920"]
Haapsalus on juba aastaid traditsioon teha hingedepäeval ringkäik kalmistul. Laupäeval on ringkäik kavas ka Nõva kalmistul. Foto: Andra Kirna[/caption]
„Kommi või pommi!” kõlas järjest hoogu juurde saaval halloween’i-õhtul möödunud aastal ühe Nõmme eramaja ukse taga.
Üksi elav vanaproua Helga on igaks juhuks terveks õhtuks tänavapoolsed tuled tubades kustu pannud. „Kui see õuevärav veel lukus käiks… aga ei käi, vägisi trügivad sisse,” kahjatseb ta. „Ei meeldi mulle see „kommi või pommi”. Mitte midagi muud nad rääkida ega teha ei oska, sellepärast ma neid ei ootagi.” Vastukaaluks toob ta mardi- ja kadrisandid, kes tulevad, kostüümid seljas ja laulud-luuletused peas. „Ära minnes soovisid mulle möödunud kord nii palju viljaõnne, et viimased tanguterad leidsin toast alles kevadise suurpuhastuse ajal üles. Need on toredad lapsed, kes midagi ka meie vanadest traditsioonidest teavad, mitte ei käi ringi kommi pommimas.”
Hingedeaja kombeid proua oma lapsepõlvest Lääne-Nigulas Turvalepa külas ei mäleta. „Jah, hingedest räägiti palju – et inimese hing läheb taevasse, tammepuu või
Haapsalus on juba aastaid traditsioon teha hingedepäeval ringkäik kalmistul. Laupäeval on ringkäik kavas ka Nõva kalmistul. Foto: Andra Kirna[/caption]
„Kommi või pommi!” kõlas järjest hoogu juurde saaval halloween’i-õhtul möödunud aastal ühe Nõmme eramaja ukse taga.
Üksi elav vanaproua Helga on igaks juhuks terveks õhtuks tänavapoolsed tuled tubades kustu pannud. „Kui see õuevärav veel lukus käiks… aga ei käi, vägisi trügivad sisse,” kahjatseb ta. „Ei meeldi mulle see „kommi või pommi”. Mitte midagi muud nad rääkida ega teha ei oska, sellepärast ma neid ei ootagi.” Vastukaaluks toob ta mardi- ja kadrisandid, kes tulevad, kostüümid seljas ja laulud-luuletused peas. „Ära minnes soovisid mulle möödunud kord nii palju viljaõnne, et viimased tanguterad leidsin toast alles kevadise suurpuhastuse ajal üles. Need on toredad lapsed, kes midagi ka meie vanadest traditsioonidest teavad, mitte ei käi ringi kommi pommimas.”
Hingedeaja kombeid proua oma lapsepõlvest Lääne-Nigulas Turvalepa külas ei mäleta. „Jah, hingedest räägiti palju – et inimese hing läheb taevasse, tammepuu või
Hingedepäeval löövad kalmistud särama
Läheneb hingedepäev – aeg, mil mõeldakse neile, kes on meie hulgast lahkunud, käiakse lähedaste kalmudel ja süüdatakse seal küünlad, nagu see on olnud tavaks ka jõulude ajal.
„Mulle meeldib küünalde meri, mis öösel kalmistul paistab,” ütles Ridala ja Martna kirikuõpetaja Küllike V
Hingedepäev – valgus keset pimedust
content/uploads/2019/11/Kenotaaf-Ridala-vanal-kalmistul.-Foto-Küllike-Valk.jpg">
Paljudel kalmistutel on üles seatud kenotaafid. Foto: erakogu[/caption]
Keset kõige pimedamat aega on hingedepäev eesti inimeste jaoks heaks pidepunktiks, mis aitab endasse vaadata ja leppida lähedaste lahkumisega, mõtiskleb Ridala kirikuõpetaja Küllike Valk.
Hingedepäev kuulub nende tähtpäevade hulka, mille puhul enamasti ei olda jaotunud kahte leeri, kes püüavad omavahel paika panna, ons algselt tegu paganliku või kirikliku tähtpäevaga.
Ju on hingedepäev selleks natuke liiga püha ja ehk veidi müstilinegi. Nii või teisiti võib öelda, et eesti inimesed on otsustanud seda päeva austada ja süüdata oma koduaknal või kalmistul lahkunud sugulaste-lähedaste haudadel küünla. Laiemalt hakkas see tava levima 1990. aastatel.
Hingedepäev on Küllike Valgu sõnul eesti inimeste jaoks oluline pidepunkt keset aasta kõige pimedamat aega, novembrit-detsembrit, kui paratamatult võib tekkida tunne, et see pimedus ei saa enam kunagi otsa. Ärkad – pime. Tuled töölt – pime.
„Inimene soovib selles lohutus pimeduses valgust leida. Valgus on inimese jaoks oluline, ilma valguseta me ei saa elada. Aga peab meeles pidama, et valgus ei pääse mõjule, kui ei ole pimedust,” rääkis Valk.
Ka hingedepäev ise võib osale inimestele hoopis veidi morbiidne tunduda, nagu kõik, mis on seotud siitilmast lahkunutega ja hingeks nimetatuga.
Paljudel kalmistutel on üles seatud kenotaafid. Foto: erakogu[/caption]
Keset kõige pimedamat aega on hingedepäev eesti inimeste jaoks heaks pidepunktiks, mis aitab endasse vaadata ja leppida lähedaste lahkumisega, mõtiskleb Ridala kirikuõpetaja Küllike Valk.
Hingedepäev kuulub nende tähtpäevade hulka, mille puhul enamasti ei olda jaotunud kahte leeri, kes püüavad omavahel paika panna, ons algselt tegu paganliku või kirikliku tähtpäevaga.
Ju on hingedepäev selleks natuke liiga püha ja ehk veidi müstilinegi. Nii või teisiti võib öelda, et eesti inimesed on otsustanud seda päeva austada ja süüdata oma koduaknal või kalmistul lahkunud sugulaste-lähedaste haudadel küünla. Laiemalt hakkas see tava levima 1990. aastatel.
Hingedepäev on Küllike Valgu sõnul eesti inimeste jaoks oluline pidepunkt keset aasta kõige pimedamat aega, novembrit-detsembrit, kui paratamatult võib tekkida tunne, et see pimedus ei saa enam kunagi otsa. Ärkad – pime. Tuled töölt – pime.
„Inimene soovib selles lohutus pimeduses valgust leida. Valgus on inimese jaoks oluline, ilma valguseta me ei saa elada. Aga peab meeles pidama, et valgus ei pääse mõjule, kui ei ole pimedust,” rääkis Valk.
Ka hingedepäev ise võib osale inimestele hoopis veidi morbiidne tunduda, nagu kõik, mis on seotud siitilmast lahkunutega ja hingeks nimetatuga. 