Silt: Hillar Padu

[caption id="attachment_197621" align="aligncenter" width="1000"] Hillar Padu. Foto: Urmas Lauri[/caption] Mina väga austan ja pean lugu Eesti naispoliitikutest, aga arusaamatuks jääb, miks nad ministriks, või üldse, täitevvõimu juurde saades, emaduse unustavad. Öeldakse, aeg on selline. Tõsi, aeg voolab ja kaldad muudavad vooluga kuju; õigemini – meelt. Rahva meeleolu on kehv tõesti: vanemahüvitise kärped lõhuvad lapsesaamise rõõme, maksutõusud pärsivad väliskapitali juurdevoolu ja rahva tulevik – haridusrahastu ja huviharidus – on ühtäkki kärpekirve ohus. Laulsime, et maa tuleb täita lastega ja ikka ise oma lastega! Sünnibuumi aga pole ega tule, kui kärpekirves on riituseriistaks isegi pööripäevamissadel.

[caption id="attachment_362926" align="aligncenter" width="1000"] Pensionil pedagoog Hillar Padu. Foto: Urmas Lauri[/caption] Kui kõigil on vabadus kiruda ja kuulutada oma „tõtt“ – vabadus kõigeks –, siis miks mitte ka vabadus lausollusteks. Teaduste Akadeemia, nagu väidab selle president Tarmo Soomere, ongi lauslolluste vältimiseks. Mihkel Kärmas paljastab „Pealtnägijas“ kasulikke idioote, kes Eesti riiki muukeelses meedias lauslollustega halvustavad. Sõnavara, millega lauslollust kirutakse, on üllatavalt sarnane: kõik on „kommud ja puha kommuuna värk“, otsekui nõukanostalgia? Eesti pole muinasmaa. „Eesti suurim probleem on see, et eestlus on kadumas. Ajame karjääri taga, tikume kõik välismaale,“ kurdab Ameerikast naasnud Kristjan Järvi. Kas 30 aastat iseseisvust on vabaduse esialgsed ahvatlused läbi põletanud? Kas tõesti napib eestluse jaoks rõõme – ah, kõik kommuuna värk? Paljastame kasulikke idioote; aga järsku ise olemegi idioodid oma „kommuuna“-sõimuga?! Tegelikult on „kommuuna värk“ kiruja kõrvade vahel kinni.

ontent/uploads/2022/05/Hillar-Padu.jpg"> Pensionil pedagoog Hillar Padu. Foto: erakogu[/caption] Kui kõigil on vabadus kiruda ja kuulutada oma „tõtt“ – vabadus kõigeks – siis miks mitte ka vabadus lausollusteks. Teaduste Akadeemia, nagu väidab selle president Tarmo Soomere, ongi lauslolluste vältimiseks. Mihkel Kärmas oma Pealtnägijas paljastab „kasulikke idioote“, kes Eesti riiki muukeelses meedias lauslollustega halvustavad. Sõnavara, milles lauslollilt kirutakse, on üllatavalt sarnane: kõik on „kommud ja puha kommuna värk“, otsekui nõukanostalgia? Eesti pole muinasmaa: „Eesti suurim probleem on see, et eestlus on kadumas. Ajame karjääri taga, tikume kõik välismaale,“ kurdab Ameerikast naasnud Kristjan Järvi. Kas kolmkümmend aastat iseseisvust on vabaduse esialgsed ahvatlused läbi põletanud? Kas tõesti napib eestluse jaoks rõõme: … ahh, kõik kommuna värk.

[caption id="attachment_362927" align="aligncenter" width="1000"] Pensionil pedagoog Hillar Padu. Foto: Urmas Lauri[/caption] Mida haritum on inimene, seda rohkem ta teenib. Õppimine teeb targaks! See vana anekdoot enam muigama ei pane: kool on nüüd õnne-, mitte õpikoht. Kui mina seitsekümmend aastat tagasi kooli läksin, ütles isa otsesõnu: pea meeles, õpetajal on alati õigus. Klassis üle neljakümne õpilase, tunnis käis tõsine töö. Räägiti ka teistpidi: töö on auasi, palk on pisiasi, muu on iseasi. Kui nüüd juba sügiseti räägitakse õpetajate streikidest, mitte koolitöö rõõmudest, tundub midagi valesti olevat. Tõsi, eesti koolides on õppeedukus veel maailma esirinnas, aga kauaks? Puudub õpetajate järelkasv, sest palk on madal. Palgatasemega on rahul üldse vaid 32% eestimaalasi. Noored siirduvad välisriikidesse mitte ainult õppima, vaid ka nõudepesijaks, lapsehoidjaks või muudele abitöödele. Mõelda, PISA-testide maailmatipud lahkuvad rahvusriigist palga pärast: mida targem oled, seda varem lahkud.

[caption id="attachment_362926" align="alignnone" width="1000"] Pensionil pedagoog Hillar Padu[/caption] Eurokomisjon süüdistas Eesti pressi süütuse presumptsiooni rikkumises – et press peksab süüdistatava enne kohut vaeseomaks. Kedagi ei tohi süüdlaseks nimetada enne, kui kohus pole nii otsustanud. Rein Lang käsitles teemat tuliselt Kuku raadio saates „Meediatund“ 24. oktoobril. Avalik arvamus vajab tõtt, mis peab näima tõene, see tähendab – olema usutav. Ajaleht vajab lugejat, et teenida reklaamitulu. Süütuse presumptsiooni ülipiinlikult taganõudmine võib peletada lugejat ja patustada demokraatiat ennast.

[caption id="attachment_362926" align="alignnone" width="1000"] Pensionil pedagoog Hillar Padu[/caption] „Vii kasvõi kastekann kübarapoodi, sa kindel võid olla, see homme läheb moodi,” õpetas riimitreial Uno Laht pool sajandit tagasi. Tollal algaja kirjanik, aga juba kõrgelt haritud psühhiaater Vaino Vahing kirjeldab neil samadel aastatel Läänes alanud psühhiaatrite antipsühhiaatrilist liikumist. Mood on mood, lööb pähe tuttav tunne, kui loed, et „vaimuhaigus on suhe” ja ega hullumeelsus polegi käsitatav haigusena; seda ei sisalda mitte inimene, vaid suhete süsteem, eeskätt perekond, ususektid, poliiterakonnad ja ühiskond; see on ootused ja kohustused vastamisi isiksuse mõtlemisvõimega; see on konflikt, millest pääsemist võimaldab üksnes kohanemisvõime, enesest loobumine või enese haigeks ehk patsiendiks tunnistamine. Marju Lepajõe kommenteeris aastaid hiljem (Vikerkaar, 6/2015), et kätte ongi  jõudnud hullumeelsuse ajastu: mida suurem on isiklik vabadus, seda kiiremini kasvab „patsientuur” ja psühhiaatrite hulk, sest terve elu sünnist surmani on käsitletav haigusena, mis nõuab psühhiaatrite juhiseid. Aga ei jätku ei psühhiaatriahaiglaid ega arste.