Silt: Evald Okase muuseum

[gallery ids="384938,384940,384942,384944,384946,384948,384950"] Fotod Malle-Liisa Raigla Kolmapäeval avas muinsuskaitseamet Haapsalus Karja tänaval Evald Okase muuseumi aial fotonäituse „Elav vana linn”, kus on väljas samanimelise fotokonkursi viis põhikategooria võidufotot ja viis žürii lemmikfotot. Näitusele on jõudnud ka fotod Haapsalust ja Lihulast. Muinsuskaitseameti projektijuhi Triinu Viirese sõnul kutsuti võistlusega inimesi üles märkama elu vanas linnas. Parimad fotod valiti viies kategoorias: parim tegelusfoto, parim linnamelutabamus, parim vanalinnamaastiku jäädvustus, parim arhitektuurifoto ja peaauhind. Žürii lemmikute hulgas on ka Ireen Trummeri foto Haapsalu Saue ja Wiedemanni tänava ristmikust. „Fotole on tabatud Haapsalu vanalinna suvine hetk, mis annab ajastutruult edasi ajaloolise kuurortlinna hubast ja inimmõõtmelist miljööd,” ütles Viires. Ta lisas, et jäädvustuse teeb eriliseks ootamatu perspektiivvaade ristuvale tänavanurgale, mida ääristavad eriilmelised ajaloolised hooned.

[caption id="attachment_372023" align="alignnone" width="2000"] Klaasiahju ees nõiuvad Tšehhi klaasikunstnik ja -puhuja Petr Kuchta ja Leedu klaasikunstnik Remigijus Kriukas. Andres Hion[/caption] Haapsalus Evald Okase muuseumi hoovis lõõmab ahi ja lõõskav sulaklaas vormub habrasteks õiteks ja trompetiteks, et tähistada klaasikunstnik Kai Koppeli 70. sünnipäeva. Neljapäeval lebavad õhkõrnad läbipaistvad trompetid muuseumi aias veel pingi peal. Seina ääres augustipäikese käes peesitab vitraažijääkidest kokku pandud sisalik ja pillub valgust. Koppel, nägu natuke tahmane, paiskub uksest välja ja võtab suuna aiasopis lõõmava klaasiahju poole. Sel suvel suletud ja unne vajunud muuseum on korraga ärkvel mis ärkvel – nädal aega voolab seal sulaklaas, mida vormivad kunstnikud Tšehhist, Leedust, Lätist ja Eestist. 9. augustiks vormub klaas näituseks. Neljapäeval on kõik veel ees. Lõõmava ahju ette kogunenud seltskond jälgib hõõguvat tulekarva tompu – just sellist värvi on üle tuhande kraadisest ahjust tulnud klaas. See voolab ja muudab kuju. Tombust õhkuvat lõõska on tunda mitme meetri kaugusele. Seltskond jälgib toimuvat pingsa tähelepanuga.

[caption id="attachment_370697" align="alignnone" width="2000"] Maalikunstnik ja skulptor Loora Kaubi voolib puust kummitusliku kiikuja labakäsi. Foto: Andres Hion[/caption] Noored skulptorid ehitavad Haapsalus Evald Okase muuseumi aias surnud putukatele kipsist kabeleid ja koovad kanepinöörist Haapsalu salli. Mõlkis satelliidipann. Päevi näinud lamamistool. Vanad aknad, risakil seina najal. Lohakile jäänud, remondis muuseumi hoov? Nii võiks arvata jah, aga ei. 19. juulil käib Okase muuseumi aias kibe töö. Maalikunstnik ja skulptor Loora Kaubi kummardub krikuplaanide kohale, et ehitada nende järgi kipsist sarkofaage surnud putukatele. „Tegin jäljendi ka oma rinnast, aga veel ei tea, mis ma sellega teen,” ütleb ta. [gallery ids="370802,370804,370806,370808,370810,370812,370814,370816,370818,370820,370822,370824,370826"] Fotod: Andres Hion

[caption id="attachment_336476" align="alignnone" width="2000"] Evald Okase muuseumi pööningugaleriis eksponeerivad oma loomingut noored moekunstnikud. Andres Hion[/caption] Evald Okase muuseumi kaks uut näitust mõjuvad nagu öö ja päev, ürgmets ja metropol, New York ja Peraküla. Ühesõnaga – vastanditena. Kurioosumina on need maailmad teineteisest vaid mõneteistkümne trepiastme kaugusel. Teisi nii kontrastsetena mõjuvaid näitusi ei tulegi meelde – üks selline klassikaline, kuigi krutskitega, looduspildid (kui ühe väärika väljapaneku kohta nii tohib ütleda), teine pöörane karneval nimetu suurlinna labürintjas ihus, kus kedagi ei saa usaldada, kõik peeglid on kõverpeeglid ja tänavad-ööklubid kujumuutjaid-libasid täis. Aga nüüd asja juurde. Kes meist ei teaks papa Kreutzwaldi „Eesti rahva ennemuistsete juttude” Günther Reindorffi, kelle ülipeeni rikkalikke illustratsioone võis lõpmata kaua uurida. Reindorffi pilved ja valgusvihud ilmusid pärast seda suvetaevasse, ilmuvad siiamaani, sest on silmapõhja graveeritud. Ja muidugi Põhja konn! Näitus „Joonistatud Põhjamaa. Reindorffist ja Ulasest kaasajani” Haapsalus Okase muuseumi esimese korruse galeriis pakub harukordset võimalust Reindorffi originaalis ja veidi teise külje pealt näha. Vana talumaja ja sügispõllulilled oma lihtsuses ja isegi lakoonilisuses on sootuks midagi muud, kui ennemuistsete juttude müütiline Reindorff, aga Reindorff igatahes – õrn, filigraanne ja peen. Reindorffi kõrval saab imetleda 1960ndate läbimurdepõlvkonda kuulunud ja sotsrealismile otsustavalt selja pööranud Peeter Ulase püüdu hõlmata looduse stiihiat ja küsida koos kunstnikuga, kui palju kordi võib maalida ühte mändi. Lõpmata palju, nagu ühte mägegi või mistahes ühte. Kunagi ei hakka igav, kui seda õigesti teha. Reindorffi peenusele vastanduvaid sürreaalseid väändunud tüvesid võibki uurima jääda.

[caption id="attachment_330065" align="alignnone" width="2000"] Maija Helasvuo üleelusuurune skulptuur (vasakul) esitab küsimuse, kuhu kõik kadusid. Ilkka Sariola võtab oma pliiatsijoonistuses luubi alla Iraagi sõja. Foto: Andres Hion[/caption] Kas tahate teada, milline näeb välja kampsun seest- või inimhing pahemalt poolt? Kui tahate, siis minge näitusele, aga olge hoiatatud: midagi ilusat seal ei ole. Viie Soome kunstniku ühisväljapanek Haapsalus Evald Okase muuseumis uurib aja(loo) ängi ja raputab tõsiselt läbi. Ajastu ahistav paine haarab pahaaimamatu vaataja endasse kohe, kui too galeriise astub. Hiiglaslike pliiatsijoonistustena ilmuvad üksteise järel koletise kuju võtnud Utøya saar, täis pisikesi ristkülikuid hukkunute nimedega, Iraagi sõda ja väändunud ristilöödu koroonaviiruse palliga.

[gallery ids="329712,329714,329716,329718,329720,329722,329724,329726,329728,329730,329732,329734,329736,329738,329740,329742,329744,329746,329748,329750,329752,329754,329756,329758,329760,329762,329764,329766,329768,329770,329772,329774,329776,329778,329780,329782,329784,329786,329788,329790,329792,329794,329796,329798,329800,329802,329804"] Arvo Tarmula fotod Haapsalu kultuurisuvi algas laupäeval nelja näituse avamisega – linnagaleriis algas graafilise disaini festival, uksed tegid lahti Evald Okase muuseum ja Liivia Leškini galerii ning kuursaalis avas näituse kunstnik Pusa. Kunstihuvilised kulgesid ühest paigast teise – sama seltskond oli iga näituse avamisel. Esimesena tegi laupäeva keskpäeval suurema kärata uksed lahti Evald Okase muuseum nelja näitusega. Kuuks ajaks jäävad seal vaadata noorte soome kunstnike näitus „Murdumine”, Ülle Kõutsi ehtenäitus „Kooskõla”, Anne Parmasto kevadnäitus ning Evald Okase püsinäitus, mida on veidi uuendatud. Laupäeval olid Haapsalus kohal Kõuts ja Parmasto. Kõutsi sõnul on ta näitusele toonud sel ja eelmisel aastal valminud prossid, mis on kokku sulatatud erinevatest metallidest – hõbeda, uushõbeda ja vasega. Parmasto abstraktsed õlimaalid on väljas muuseumi pööningukorrusel. „Eks pildid räägivad ise,” jäi Parmasto oma näitust tutvustades napisõnaliseks. Noored soome kunstnikud piirangute tõttu oma näituse avamisele tulla ei saanud, kuid Okase lapselaps Mara Ljutjuk lubas, et autorid on kohal lõpetamisel.

[caption id="attachment_328032" align="alignnone" width="2000"] Kunstnik Evald Okase lapselapse Üla Koppeli sõnul avab Okase muuseum remondituna uksed 2023. aasta suve alguses. Foto: Andra Kirna[/caption] Evald Okase muuseum sai muinsuskaitseameti kaudu nn Norra meetmest 355 171 eurot toetust, mille abil muutub muuseum aasta ringi kasutatavaks kunstikeskuseks. „Jõudsime õnneliku seitsme hulka, kes toetuse said,” ütles Evald Okase lapselaps Üla Koppel, kes on muuseumi rahataotluse ettevalmistuse ja kirjatööga peamiselt tegelenud. Ta lisas, et toetust ei saadud küll nii suures hulgas, kui taotleti. Okase muuseum taotles nn Norra meetmest 500 000 eurot.