Silt: erkki bahovski

[caption id="attachment_218287" align="alignnone" width="900"] Erkki Bahovski.[/caption] Ajal, mil ukrainlased võitlevad oma elu ja iseseisvuse eest, tegeletakse Eestis märksa kergekaalulisemate küsimustega. Nimelt tõusis hiljuti fookusse peaminister Kaja Kallase kleit, mis jäi ette kunstiteadlasele Karin Paulusele. Viimase arvates oli Kallase kleit liiga militaarne. Pauluse süüdistus ei jäänud sinnapaika, vaid peaminister vastas, imestades, mida täpselt Paulus tema kleidile ette heidab. Iseenesest pole taasiseseisvunud Eesti ajaloos naiste riietuse hindamine ja isehakanud moekeisrid midagi uut. Esimesed leedid Ingrid Rüütel ja Evelin Ilves olid pidevalt oma riietusstiiliga moekeisrite hambus. Tuleb pattu tunnistada, et korra olen pidanud naiste kleiti kommenteerima minagi, kui praeguseks juba eetrist kadunud Tallinna televisioon palus mul kommenteerida president Kersti Kaljulaidi kleiti. Õnneks suutsin öelda, et nüüd kommenteerivad kaks meest (saatejuht oli ka mees) ühe naise kleiti. Tõsi, Kaljulaidi kleit ei olnud tavaline, sest sel ilutses ÜRO logo. Aga ikkagi.

[caption id="attachment_218287" align="alignnone" width="900"] Erkki Bahovski.[/caption] Statistikaamet raporteeris 16. novembril, et murdekeelte elujõud Eestis kasvab. „Kõige rohkem on murdekeele oskajate osakaal kasvanud suurematel saartel: Hiiumaal 11 protsendipunkti (PP), Muhu vallas 9 PP ning Saaremaal 8 PP võrra,“ teatab statistikaamet. Seega paistab murdekeelte populaarsus suurenevat just Lääne-Eesti saartel. Varasemast teame, et murdekeelt räägiti palju Lõuna-Eestis, saared ei jäänud muidugi suurt maha, aga erinevus – tahtmata nüüd kedagi solvata – seisneb ikkagi asjaolus, et saarte murdekeelest saavad üldiselt aru ka mandriinimesed, aga võru keelega võib väljaspoolsetel tekkida raskusi.

[caption id="attachment_218287" align="alignnone" width="900"] Erkki Bahovski.[/caption] Kliimaaktivistide aktsioon loopida tomatisupiga Londonis Vincent van Goghi maailmakuulsat maali „Päevalilled“ ei jäänud ainsaks selliseks tegevuseks. Riburada on tulnud juurde kunstiteoste ründamist. Kui küsisin Tartu Postimehes (19.10), miks roheaktivistid ei tee oma proteste näiteks Moskvas Punasel väljakul, leidus ühismeedias vastukaja, et see on juhtunud. Tõepoolest on. Eksisin. Ent ikkagi on mugavam loopida tomati- või mingit muud suppi kuskil soojas kunstigaleriis. Kui kunstigaleriis märatsemine tekitab nördivaid tundeid, siis roheaktivistide aktsioon Hollandis Schipholi lennuväljal oli vähemasti naljakas, kui nad blokeerisid eralennukite lahkumise ja kui politsei neid taga ajas.

[caption id="attachment_218287" align="alignnone" width="900"] Erkki Bahovski.[/caption] Juba enne Konstantin Pätsi pea kuju avamist Tallinnas Estonia taga puhkes pea ümber meemitorm. Kes meenutas olmeekide peasid, kes leidis mujalt midagi. Mulle endale meenutas pea foto Itaalia diktaatori Benito Mussolini pilti fašistide peakorteris Roomas. Aga oma silm on kuningas. Nii võtsingi pühapäeval ette retke uurimaks Pätsi pead lähemalt. Kaugematest maadest tuleb mõnikord kirjutada ilma, et oleks võimalik neis käia, aga korralik ajakirjanik läheb ikka võimalusel kohale.

[caption id="attachment_218287" align="alignnone" width="900"] Erkki Bahovski.[/caption] Sõja olemus on juba kord selline, et selle kulgu ja lõpptulemust on raske, kui mitte võimatu ennustada. Mingisugune sündmus võib kardinaalselt muuta sõja käiku. Nii paistab olevat juhtunud ka Kertši silla plahvatusega, millele vastuseks korraldas Venemaa terroristlikud raketilöögid Ukraina linnadele, kaasa arvatud Kiievile, mille kesklinn oli seni Vene pommitamisest puutumata jäänud. Nüüd enam mitte, üks rakett kukkus Eesti saatkonnast vaid poole kilomeetri kaugusele. Senine näiline turvalisus, mida kiievlased ja välissaatkonnad olid nautinud, oli hetkega kadunud.

[caption id="attachment_218287" align="alignnone" width="900"] Erkki Bahovski.[/caption] Plaan võtta maha Kuressaares peatänava juures kasvavad puud on tekitanud juba parasjagu ärevust. Kui lugeda Saarte Hääle tehtud gallupit (teisipäevase seisuga), siis soovib 39 protsenti, et puud asendataks uutega ja teised 39 protsenti peab õigeks nende alles jätmist. Minu poole on isiklikult selle murega pöördunud ka mõni kuressaarlane. Tundub, et puude mahavõtmise kava väga ei lenda. Aga stopp! Gallupid – nagu elu on näidanud – võivad osutuda petlikeks. Demokraatias otsustavad asja valimised, kus vähemalt teoorias peaksid rahva silmis oma esinduskoha kaotama need, kes on sooritanud tegusid, mis enamikule ei meeldi. Demokraatlik mandaat rahvalt tuleks justkui välja teenida.

[caption id="attachment_218287" align="alignnone" width="900"] Erkki Bahovski.[/caption] Ukraina viimaste päevade edukas vastupealetung peamiselt idas, nii et kokku on vabastatud umbes 5000 km² (teisipäevase seisuga), on pannud sõjandusanalüütikuid rääkima pöördepunktist. Võibolla on veel vara teha kaugeleulatuvaid järeldusi, kuid samas oleks rumal eitada Ukraina armee edu.

[caption id="attachment_218287" align="alignnone" width="900"] Erkki Bahovski.[/caption] Ajalooliselt on sõda vallandanud protsessid, mis on olnud varjatud või mille olemasolust polnud enne sõja puhkemist kellelgi suurt mingit aimu. Sõda paneb proovile riikide siseriikliku ühtsuse, seda mitte ainult sõdivate riikide puhul. Sestap muudab sõda ka riikide seniseid poliitikaid. Näiteid pole vaja kaugelt otsida, seda nii geograafilises kui ka ajalises mõttes. 1871. aastal aset leidnud Saksamaa ühendamisel on otsene mõju Eesti ajaloole. Kuidas?

[caption id="attachment_208962" align="alignnone" width="923"] Erkki Bahovski, Diplomaatia peatoimetaja.[/caption] Riik, mis on pidanud alates Ukraina suure sõja puhkemisest 24. veebruaril võibolla enim muutma oma poliitikat ja arusaamu, on Saksamaa. Berliin on loobunud oma tõekspidamisest mitte anda Ukraina relvi (nüüd ka ründerelvi) ja räägib vajadusest Venemaad sanktsioonidega karistada. Aga palju on veel Saksamaal lahtiseks jäänud – kantsler Olaf Scholz ei soovi rakendada viisakeeldu kõikidele Vene kodanikele ja Saksa sotsiaaldemokraadid ei suutnud oma ridadest välja heita ekskantsler Gerhard Schröderit, kes on avalikult tunnistanud end massimõrvade eest vastutava Vladimir Putini sõbraks. Saksamaal on mõistetud, et senine poliitika Venemaa suhtes, kus majandusliku integratsiooniga loodeti Venemaa lõimida rahvusvahelisse kogukonda (nii nagu Lääne-Saksamaa ise pärast Teist maailmasõda), on läbi kukkunud. „Wandel durch Handel” (muutus läbi kaubanduse – e.k.) ei teinud Venemaad sõltuvaks läänest, vaid juhtus vastupidine – lä

[caption id="attachment_218287" align="alignnone" width="900"] Erkki Bahovski.[/caption] Ukraina sõda on käivitanud uue hooga debati punamonumentide üle. Mida siis nendega teha? Kas viia muuseumisse või mõtestada ümber? Buldooseriga laiali lükata? Suhtuda sellesse kui kunsti? Küsimusi juba jätkub ja minulgi pole ühest vastust. Pigem kaldun ma punamonumentide teisaldamise suunas, aga ka sel teel leidub karisid ja mõttekohti.