Silt: erkki bahovski

[caption id="attachment_218287" align="alignnone" width="900"] Erkki Bahovski.[/caption] Juba enne Konstantin Pätsi pea kuju avamist Tallinnas Estonia taga puhkes pea ümber meemitorm. Kes meenutas olmeekide peasid, kes leidis mujalt midagi. Mulle endale meenutas pea foto Itaalia diktaatori Benito Mussolini pilti fašistide peakorteris Roomas. Aga oma silm on kuningas. Nii võtsingi pühapäeval ette retke uurimaks Pätsi pead lähemalt. Kaugematest maadest tuleb mõnikord kirjutada ilma, et oleks võimalik neis käia, aga korralik ajakirjanik läheb ikka võimalusel kohale.

[caption id="attachment_218287" align="alignnone" width="900"] Erkki Bahovski.[/caption] Sõja olemus on juba kord selline, et selle kulgu ja lõpptulemust on raske, kui mitte võimatu ennustada. Mingisugune sündmus võib kardinaalselt muuta sõja käiku. Nii paistab olevat juhtunud ka Kertši silla plahvatusega, millele vastuseks korraldas Venemaa terroristlikud raketilöögid Ukraina linnadele, kaasa arvatud Kiievile, mille kesklinn oli seni Vene pommitamisest puutumata jäänud. Nüüd enam mitte, üks rakett kukkus Eesti saatkonnast vaid poole kilomeetri kaugusele. Senine näiline turvalisus, mida kiievlased ja välissaatkonnad olid nautinud, oli hetkega kadunud.

[caption id="attachment_218287" align="alignnone" width="900"] Erkki Bahovski.[/caption] Plaan võtta maha Kuressaares peatänava juures kasvavad puud on tekitanud juba parasjagu ärevust. Kui lugeda Saarte Hääle tehtud gallupit (teisipäevase seisuga), siis soovib 39 protsenti, et puud asendataks uutega ja teised 39 protsenti peab õigeks nende alles jätmist. Minu poole on isiklikult selle murega pöördunud ka mõni kuressaarlane. Tundub, et puude mahavõtmise kava väga ei lenda. Aga stopp! Gallupid – nagu elu on näidanud – võivad osutuda petlikeks. Demokraatias otsustavad asja valimised, kus vähemalt teoorias peaksid rahva silmis oma esinduskoha kaotama need, kes on sooritanud tegusid, mis enamikule ei meeldi. Demokraatlik mandaat rahvalt tuleks justkui välja teenida.

[caption id="attachment_218287" align="alignnone" width="900"] Erkki Bahovski.[/caption] Ukraina viimaste päevade edukas vastupealetung peamiselt idas, nii et kokku on vabastatud umbes 5000 km² (teisipäevase seisuga), on pannud sõjandusanalüütikuid rääkima pöördepunktist. Võibolla on veel vara teha kaugeleulatuvaid järeldusi, kuid samas oleks rumal eitada Ukraina armee edu.

[caption id="attachment_218287" align="alignnone" width="900"] Erkki Bahovski.[/caption] Ajalooliselt on sõda vallandanud protsessid, mis on olnud varjatud või mille olemasolust polnud enne sõja puhkemist kellelgi suurt mingit aimu. Sõda paneb proovile riikide siseriikliku ühtsuse, seda mitte ainult sõdivate riikide puhul. Sestap muudab sõda ka riikide seniseid poliitikaid. Näiteid pole vaja kaugelt otsida, seda nii geograafilises kui ka ajalises mõttes. 1871. aastal aset leidnud Saksamaa ühendamisel on otsene mõju Eesti ajaloole. Kuidas?

[caption id="attachment_208962" align="alignnone" width="923"] Erkki Bahovski, Diplomaatia peatoimetaja.[/caption] Riik, mis on pidanud alates Ukraina suure sõja puhkemisest 24. veebruaril võibolla enim muutma oma poliitikat ja arusaamu, on Saksamaa. Berliin on loobunud oma tõekspidamisest mitte anda Ukraina relvi (nüüd ka ründerelvi) ja räägib vajadusest Venemaad sanktsioonidega karistada. Aga palju on veel Saksamaal lahtiseks jäänud – kantsler Olaf Scholz ei soovi rakendada viisakeeldu kõikidele Vene kodanikele ja Saksa sotsiaaldemokraadid ei suutnud oma ridadest välja heita ekskantsler Gerhard Schröderit, kes on avalikult tunnistanud end massimõrvade eest vastutava Vladimir Putini sõbraks. Saksamaal on mõistetud, et senine poliitika Venemaa suhtes, kus majandusliku integratsiooniga loodeti Venemaa lõimida rahvusvahelisse kogukonda (nii nagu Lääne-Saksamaa ise pärast Teist maailmasõda), on läbi kukkunud. „Wandel durch Handel” (muutus läbi kaubanduse – e.k.) ei teinud Venemaad sõltuvaks läänest, vaid juhtus vastupidine – lä

[caption id="attachment_218287" align="alignnone" width="900"] Erkki Bahovski.[/caption] Ukraina sõda on käivitanud uue hooga debati punamonumentide üle. Mida siis nendega teha? Kas viia muuseumisse või mõtestada ümber? Buldooseriga laiali lükata? Suhtuda sellesse kui kunsti? Küsimusi juba jätkub ja minulgi pole ühest vastust. Pigem kaldun ma punamonumentide teisaldamise suunas, aga ka sel teel leidub karisid ja mõttekohti.

[caption id="attachment_218287" align="alignnone" width="900"] Erkki Bahovski.[/caption] Mitte miski ei ennustanud hävingut, kui asutasin end pühapäeval 10. juulil Muhust Tallinna sõitma. Et aga päev varem oli Haapsalus avatud uudistes pealkirju tekitanud Posti tänav, otsustasin sõita Haapsalu kaudu. Ja seal ka süüa. Sõna otseses mõttes minutipealt tabas linna rahehoog, kui jõudsin Posti tänavale. Mõne hetkega hakkas uputama – mitte võibolla Posti tänaval –, aga mujal oli hiljem täielik ookean. Sõitsin siis linnuse parklasse, aga seal oli buss parkinud põiki üle kahe invakoha. Kolmas oli ka eemal, kuhu autoga seisma jäin, sest sellise ilmaga ei tahtnud linnas liigelda. Taiplik lugeja sai juba aru, et olen liikumispuudega. Sestap võib pakkuda Posti tänavast rääkides kaht perspektiivi – autojuhi ja liikumispuudega inimese oma. Kumbki pole just ülemäära positiivne.

[caption id="attachment_218287" align="alignnone" width="900"] Erkki Bahovski.[/caption] Kas keegi mäletab veel vaidlust, mille algatas USA eelmine president Donald Trump? Nimelt küsimust sellest, kui palju peaksid NATO liikmesriigid kulutama kaitsele. Tõsi, seda teemat puudutasid ka varasemad USA presidendid, kuid Trump tegi seda kõige robustsemalt. Nüüd, pärast suuremahulise sõja puhkemist Ukrainas 24. veebruaril, on see küsimus arvatavasti kümnenditeks laualt maas. NATO Euroopa liikmesriigid suurendavad oma kaitsekulutusi, Soome ja Rootsi astuvad allianssi ning seni Euroopa kaitsekoostööst eemale jäänud Taani otsustas referendumil nüüd kaitsekoostöö kasuks. Vahepeal – kui kasutada Prantsusmaa presidendi Emmanuel Macroni sõnu – ajusurmas olnud NATO ärkas juuni lõpus peetud Madridi tippkohtumisel ellu. Allianss võttis vastu uue strateegilise kontseptsiooni.

[caption id="attachment_218287" align="alignnone" width="900"] Erkki Bahovski.[/caption] Liblikaefekt seostub üldiselt matemaatiku ja meteoroloogi Edward Norton Lorenziga. Ta märkas, et tornaado täpne teekond võib sõltuda väikestest asjadest nagu näiteks kajakate tiivalöökidest. Et muuta metafoor poeetilisemaks, hakkas Lorenz kasutama 1972. aastal liblikaefekti mõistet. Pärast seda on hakanud liblikaefekt (või ka liblika tiivalöögi efekt) tähendama mingisugust esmapilgul tähtsusetut sündmust, mis on vallandanud hiljem suurema sündmusteahela. Niisiis, kus võiks peituda Eesti praeguse valitsuskriisi liblikaefekt? Trafaretne vastus sellele küsimusele on, et selleks oli riigikogu menetluses oleva lastetoetuste eelnõu muutmise seadus, sest Keskerakond muutus Kaja Kallase välise tähelennu peale liiga kadedaks. Pealegi lendasid üles Reformierakonna reitingud, samas kui Keskerakonna populaarsus tegi vähikäiku.