Silt: aivo paljasmaa

[caption id="attachment_331943" align="alignnone" width="2000"] Aivo Paljasmaa. Foto: Elen Freivald[/caption] Ka koduperenaised olid pahased (vähemalt üks minu tuttav), kui kohtunik määras lisaaja üsna viimastel minutitel inglaste kasuks penalti taanlaste vastu. See juhtus poolfinaalis ja tavaliselt kohtunikud on väga ettevaatlikud mängu nii hilises staadiumis kellegi kasuks nii karmi otsust tegema. Sellega võid alla kirjutada vastaspoole surmaotsusele. Selles matšis oli see paljude silmis ülekohtune. Muidugi oli tegu Taani kaitsemängija patustamisega oma karistusalas, kuid samas oli see mitmete jalgpallireeglite järgi võttes üsna vaieldav moment. Oleks too hetk olnud mängu alguses, poleks see sellist poleemikat tekitanud. Nüüdsel juhul jäi aga mulje, et kohtunik püüdis Wembley staadioni publikule meele järele olla. Igatahes jäi kogu sellest loost mõrk maitse suhu.

[caption id="attachment_331943" align="alignnone" width="2000"] Aivo Paljasmaa. Foto: Elen Freivald[/caption] See tippjalgpall hakkab tervisele. Ma ei mõtle siin sportlasi, vaid pealtvaatajaid. Näiteks möödunud reedel vaatasin kuus tundi järjest kahte veerandfinaali ja pärast seda vajusin kossaki voodisse pikali ja kirusin oma neetud spordikirge, mis on kestnud jutti 65 aastat. No lihtsalt ei jõua enam, ei vaimselt ega füüsiliselt. Mul ei ole isiklikult midagi Hispaania vutikoondise vastu, kuid olin üdini Šveitsi poolt. Kui nende imemootor Xherdan Shaqiri saatis palli hispaanlaste väravavõrku seisuks 1:1, hüppasin rõõmust peaga vaata et lakke. Shaqiril on kael jämedam kui pea ja tänu oma lühikesele kasvule mõjub ta platsil nagu reaktiivmootoriga kihutav taburet (andku lehelugejad mulle selline kunstiline võrdlus andeks). Mis tõestab seda, et vutt on sisuliselt demokraatlik mäng, ole sa siis paks või peenike. Mäletan lapsepõlvest, kui me pimedani poistekambaga nahkkera taga ajasime ja mõni trullakas poiss platsi ääres jalalt jalale tammudes häbelikult ootas, et ehk võetakse ka teda mängu. Siis mõni suurem poiss hõikas lõpuks, et paks läheb väravasse. Trullakas vudiski, silmad säramas, kahe kivi vahele (ega meil siis päris vutiväravaid polnud) ja kahjuks lasi nii mõnegi palli sisse. Aga tühja sellest, ta oli ikkagi osaline.

[caption id="attachment_331943" align="alignnone" width="2000"] Aivo Paljasmaa. Foto: Elen Freivald[/caption] Mina kirjutan neid ridu reede hommikul, lugeja loeb neid laupäeval, teades juba kahe esimese veerandfinaali tulemust. Pole hullu, eks me 11. juulil näeme, kes meist see õige eestlane on (loe: Itaalia tuleb Euroopa meistriks, nagu ma 10. juuni Lääne Elus ette nägin). Keegi tuttav tunnistas mulle, et Šveitsi ja Prantsusmaa kaheksandikfinaali ajal pärast prantslaste 3:1 eduseisu kippus ta päevatööst väsinuna teleri ees tukkuma. Võitja tundus ju selge olevat. Poolunisena märkas ta äkki, et šveitslased hirmsasti juubeldavad ja matš on ka nagu läbi. Tuttaval oli uni nagu luuaga pühitud, aga toimunut ta ei uskunud. Kruttis teleri järelvaatamisrežiimile – et küllap tehti otsesaates mingi saateviga. Et nüüd ta vaatab seda õiget filmi. Aga võta näpust, korduses oli kõik sama, mida ta unisenagi oli näinud. Tuttav rääkis, et pärast seda ei tulnud tal enam kaks tundi und, vastu hommikut olla sõba silmale saanud.

[caption id="attachment_331943" align="alignnone" width="2000"] Aivo Paljasmaa. Foto: Elen Freivald[/caption] Kaheksandikfinaalid mõjusid, nagu oleks iga mäng EMi finaalmatš. Meeskonnad võitlesid platsil üksteise vastu teadmisega, nagu oleks see nende viimne mäng ja pärast seda tulgu või veeuputus. Iga mängu eel leidus favoriit, vähemalt paberi ehk siis seni levinud üldise arvamuse kohaselt, aga avavile kõlades visati need arvamused nurka ja paberid võibolla isegi WCsse, kus need veega alla lasti. Mängu lõppedes laususid telereporterid juhtunu kokkuvõtteks, et neil ei ole sõnu, järgmiste mängude ennustamisel ütlesid vutieksperdid, et nad ei oska midagi öelda. Kõik idamaa targad olid järsku nagu Pärsia vaibaga silmapiiri taha kadunud.

[caption id="attachment_331943" align="alignnone" width="2000"] Aivo Paljasmaa. Foto: Elen Freivald[/caption] Pühapäeva õhtul lõppesid mängud A-alagrupis. Itaalia saatis Walesi vastu platsile kaheksa uut meest, kes polnud seda võimalust kahes esimeses matšis saanud. Nende kaitsetala, puhkepäeva nautinud 36aastane Giorgio Chellini ütles enne matši, et näitlejaid võib vahetada, aga stsenaarium jääb samaks. Taevasinised ründasidki endistviisi julgelt ja sisukalt. Võit saadi tulemusega 1:0. Itaalia koondis on jätkamas imelist seeriat. Kaotuskibedust pole nad tunda saanud viimases 30 kohtumises (maailma tippmark on Brasiilia käes, kes suutis kaotust vältida 35 mängu järjest). Itaalia on võitnud viimased 11 mängu, kusjuures kümme viimast kuivalt. Nende koondise värav on praeguseks lukus püsinud 1065 mänguminutit järjest.

[caption id="attachment_331943" align="alignnone" width="2000"] Aivo Paljasmaa. Foto: Elen Freivald[/caption] Robert Lewandowski silmades peegeldus meeleheide. Poola vutifännid staadionitribüünil vakatasid. Nende lemmikud olid jäänud Slovakkia vastu kaotusseisu 1:2 ja selle tulemusega mäng lõppeski. Pan Lewandowski ja kompanii sammusid löödud pilgul pallimurult minema. Mis maksab selle kõrval mullune maailma parima jalgpalluri tiitel või kuldne põli Müncheni Bayerni ridades, kui tribüünidelt kostab kõrvu kaasmaalastest fännide vile! Järjekordne näide, et eelnevad tiitlid ja aunimetused ei maksa platsi peal mitte sentigi. Iga atleet peab võitlusvalmis olema just siin ja praegu. Samuti on tõde selles, et üks supertäht ei otsusta mängu lõpptulemust (kuigi on ka vastupidiseid näiteid). Eelkõige maksab meeskondlik tegutsemine, kus kõik liinid on omavahel tasakaalus.

[caption id="attachment_285616" align="alignnone" width="2000"] Aivo Paljasmaa. Foto: Arvo Tarmula[/caption] EMi kolmandas mängus, laupäeva õhtul Kopenhaagenis toimunud matšil Taani ja Soome vahel juhtus midagi, mille peale vakatasid nii kohalolijad kui ka miljonid televaatajad. Kell 19.43 meie aja järgi varises pallimurule Taani koondise poolkaitsja ja keskvälja mootor, nende viimaste aastate nimekaim jalgpallur Christian Eriksen. Milano Interis mängiva 29aastase taanlase silmad näisid kustuvat ja murule langenu ei liigutanud enam ühtegi kehaosa. Need telekaadrid mõjusid šokina. Taani koondis kogunes lamaja ümber tiheda müürina, et tema abitut olekut varjata. See mõjus väga inimlikult. Kohale jooksis staadionil viibiv meditsiiniline abibrigaad. Telepildi järgi võis aimata, et Eriksen keerati murule selili ja alustati tema elustamist. Telekaadris paistsid siiski tema jalad, mis arvatavasti elektrišoki mõjul aeg-ajalt võpatades tõmblesid.

Eesti on Balti turniiri võitja. Neljandat korda ajaloos, aga eelmised kolm pärinevad kaugetest aegadest. 1929, 1931, 1938… ja nüüd, 83 aasta möödudes (see periood mõjus nagu ajaloost tuntud 700aastane orjaöö), on ligi sada aastat tagasi valmistatud suur ja uhke jalgpallikarikas jälle meie käes. Selleks kõigeks läks aga vaja šveitslast, kes eelmise aasta lõpust on Eesti rahvusmeeskonna peatreener. 47aastane Thomas Häberli oli ise kunagi FC Luzerni ründemängija, aga meie koondise ülese

[caption id="attachment_285616" align="alignnone" width="2000"] Aivo Paljasmaa[/caption] Täna õhtul lüüakse pall mängu 16. Euroopa meistrivõistluste avamängus, kui Rooma olümpiastaadionil kohtuvad Itaalia ja Türgi. EM 24 parema rahvuskoondise vahel kestab täpselt kuu aega. Finaalmäng leiab aset 11. juulil Londonis Wembley staadionil, kus enne seda peetakse ka poolfinaalid. Esimest korda toimub turniir kogu Euroopa ulatuses eri linnades ehk piirist piirini kokku 12 riigi 12 linnas. Esimest korda selgitati Euroopa meister välja 1960. aastal. Nõukogude Liit alistas finaalis lisaajal Jugoslaavia 2:1. Mõlemad riigid (õigemini liitriigid) on nüüdseks ajaloo kaardilt kadunud.

[caption id="attachment_287070" align="alignnone" width="2000"] Uus rallikuningas pritsib võidušampust. Ott Tänak on ralli
maailmameister. Hannu Rainamo / AFP / Scanpix[/caption] Katalaanid olid hämmingus. Juba varahommikust saati ronisid mööda mäekülgi üles sajad ja sajad mujalt tulnud inimesed, lehvitades samal ajal võõrapäraseid lippe.  Need kõik olid kolmevärvilised – sinise, musta ja valge triibuga. Mäeharjale jõudnud lehvitasid neid laia kaarega ja haugatasid siis koos: ott-ott-ott! Kohalikele meenutas see hääl aiatraktorit, mis mõnikord varahommikul käima ei tahtnud minna. Paljud võõrad tundusid olevat perekonniti kohale tulnud, sest mööda mäekülgi ronis ka lapsi, kellest suurem osa unest üles aetuna veel magusasti haigutas. Hämmeldunud katalaanide seas leidus üks teadjamees, kes oli eelmiselt õhtul võõrastega jutule saanud.  Tulnukad olla pärit Läänemere äärest väikesest Eesti riigist. Kataloonia mägedesse tulid nad autorallit vaatama. Siinmail toimus praegu tõesti autode võidusõit, mis enamiku kohalike arvates nende igapäevarütmi segi lõi ja mis tundus pigem tüütusena kui mõistliku tegevusena.