Silt: aivo paljasmaa

[caption id="attachment_429612" align="alignnone" width="1920"] Aivo Paljasmaa. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Pariisi mängude neljakordne ujumise olümpiavõitja Léon Marchand puhus laternas vilkuva leegikese kustu. Tema kõrval seisavad ROKi president Thomas Bach ja veel kuus väljavalitud olümpiaatleeti ajasid ka huuled moe pärast prunti, aga see kõik mõjus pigem sümboolsena. 33. nüüdisaegsed suveolümpiamängud olid seega ajalukku puhutud. Olümpiatule kustumine mõjus lõputseremoonia üldmulje taustal ootamatult minimalistlikuna. Tegu olnuks nagu näiteks kusagil Eesti talutare tagakambris kohmitseva peremehega, kes enne magamaminekut puhub tuhmilt hõõguva õlilambi pimedaks.

[caption id="attachment_429612" align="aligncenter" width="1920"] Aivo Paljasmaa. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Kolmapäeva õhtul pärast poolfinaaljooksu pöördunuks Rasmus Mägi nagu kõigi oma poolehoidjate suunas ja andis nagu varjatud vihje, et reedeses finaaljooksus jätab ta hüvasti olümpiaareenidega. Tema sõnade helistikus võis tabada kerget pidulikkust ja veidike ka kurbust, nagu sellistel hetkedel tavaks. Jooksurüütli avameelsus tipnes sõnades, et päritolult on ta ju tavaline Tartu Annelinna paneelmaja viienda korruse poiss, kes unistas võidu joosta maailma kõige vägevamatega vaatamata neile looduse poolt antud suurematele eeldustele, sealhulgas ka nahavärvile. Nüüd tundub Mägile endalegi uskumatu, kuhu ta lõpuks välja jõudis. Jooksukarjääri algul peibutasid välejalgade kütid teda stipendiaadina Ameerika ülikoolidesse, kus imevabrikute kombel staare toodetakse.

[caption id="attachment_429612" align="alignnone" width="1920"] Aivo Paljasmaa. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Vanasti öeldi, et kui olümpiamängudel algab kergejõustik, siis on mängud tõeliselt alanud. Eestlased võivad täpsustada, et kui algab kümnevõistlus, siis on tõeline olümpia käes. Suurte lootustega seadis meie poolehoidjate armee eile ennast telerite ette nagu üks mees, et hakata jälle hõiskama või siis pettunult ohkama. Olenevalt sellest, kuidas meie omadel läheb. Iga nende näidatud tulemus lasti välgukiirusel andmebaasist läbi, et palju see ka punktitabeli järgi väärt on.

[caption id="attachment_208205" align="alignnone" width="1297"] Aivo Paljasmaa. Ott Vallik[/caption]   Olümpialinnast tulevate uudiste laviin annab Pariisist üsna lärmaka ja kaootilise pildi. Tundub, et suur osa kohalikest hoiduvad kas koduseinte vahele või põgenevad maale tuttavate juurde. Tavapärased turistid reisivad aga pigem naabermaadesse. Spordikaugemad ilmarändurid kohe kindlasti. Pariisi mitmed vaatamisväärsused on ju piiratud juurdepääsuga, linna ühistransport (metroo sealhulgas) on eelkõige rakendatud mängudele sõitnud sportlaste ja nende veelgi arvukama saatjaskonna teenimiseks. Pariislased nurisevad isegi, et neil on ajalooline kitsaste tänavatega linn, aga see tahetakse nüüd kümnete tuhandete olümpialaste ja uudistajatega täis toppida. Mida ütleksid nad aga siis, kui peaksid näiteks Haapsalusse Ameerika autode päevadele sattuma. Kõik siin maailmas on suhteline, nii et ärgu nad seal üleliia ka hädaldagu. Hädaoht võib Pariisis varitseda muidugi iga nurga peal ja kohati tekib mulje, nagu oleks tegu rindeäärse linnaga. Tänavatel patseerivad suurte kampadena ringi korravalvurid nagu komandanditunnile kohane. Peljates eelkõige terroriakte, sest tänapäeva maailmas ilmuvad suurtel massiüritustel nagu maa alt välja kurjad jõud. Tegu pole aga sugugi laternaposte ja pargipinke lõhkuvate vandaalidega, vaid usuhulludena ringi hiilivate vanakuradi saadikutega. Nende jaoks on teiste inimeste tapmine või sandistamine pommi abil sama lihtne nagu piitsaga kärbseparve laialipeksmine. Kui satuks nüüd ise nipsust äkki keset Pariisis tunglevaid inimesi, kus sooja on üle 30 kraadi ja prantsuse keelt ka ei oska peale pardon ja musjöö ning silmanurgast püüad jälgida, et ehk mõni kahtlane seljakotiga pommipanija ringi ei hiili, siis võid tõesti küsida, et milleks seda olümpiat üldse vaja on korraldada. Kas see mäng väärib ikka küünlaid. Miks ta aga ei vääri, kui istud oma kodus teleri ees ja pilt olümpiaareenilt tundub nii ilus ja turvaline. Eks kaugelt vaadates tundub aga iga asi ilusam sellest, mida lähedalt kaedes näha saad. Seine’i jões on ujumine 1923. aastast peale vee saastumise tõttu keelatud. Nüüd tahetakse seal läbi viia allveeujumine ja triatloni ujumisdistants. Saaste kaotamiseks eraldati vähemalt paar miljardit eurot ja Prantsuse president Emmanuel Macron tahtis mänge (ja ka ennast) promodes seal näidisujumise teha. Keskkonnaaktivistid võtsid kohe tuld ja lubasid sel päeval üle kaldaveere jõkke kakada. Prantslased on teadagi läbi ajaloo revolutsioonimaiad ja pole kuulda olnud, et Emmanuel-poiss oleks suplema läinud. Hiljuti sai sellega hakkama aga Pariisi linnapea Anne Hidalgo, nagu tõestamaks, et suplus Seine’is põdema ei pane.

[caption id="attachment_386731" align="alignnone" width="1920"] Aivo Paljasmaa. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Prantsusmaa ja Belgia kaheksandikfinaalmatš lausa ärritas publikut. Vastased hakkasid esimesest minutist peale üksteist hiilima ja nii lõpuni välja. Telerist ülekannet vaadates oleks pilt nagu seisma jäänud. Näiteks nagu mõnes Eesti mängufilmis, kus mööda kõletuulist kivist mererannikut taritakse nööripidi koera korjust ja paarikümne minuti jooksul ei toimu muud mitte midagi. Publiku kurnamise supernäide, mis väidetavalt pidavat olema sügav filmikunst. Prantsuse jalkakoondis armastab samuti vastast kurnata, millega tahetakse nende mängurütmi pärssida. Võiduks vajaliku värava löövad nad lõpuks ära niikuinii. Arusaamatu, miks Belgia koondis sellise hiiliva mängurütmi vastu võttis. Belglased mõjusid ohvritalledena, kes oma naha alandlikult turule viisid. Vastasmängijatele tavaliselt metsapullina mõjuva tumedanahalise Romelu Lukaku silmis peegeldus samuti jõuetu ja lootusetu helk.

[caption id="attachment_386731" align="alignnone" width="1920"] Aivo Paljasmaa. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] „Daamid ja härrad… poisid ja tüdrukud. Ma olen Euroopa meister!” Selliste sõnadega pöördus teisipäeva hilisõhtul äsja vana maailma tšempioniks tulnud kümnevõistleja Johannes Erm läbi ETV ekraani meie kõigi poole. Rooma olümpiastaadion oli langenud lähenevate öötundide tumedasse rüppe, aga Ermi hinges valitses täielik päikesevalgus. Ta oli vabanenud äsjasest, kaks ööpäeva kestnud rängast pingutusest, aina kasvavast sisemisest pingest. Viimase ala, 1500 meetri jooksudistantsi lõpujoone ületamisel tõstis ta mõlemad käed kõrgele üles, nimetissõrmed taeva poole välja sirutatud. Ta oli võitja. Hetk hiljem oli tal Eesti lipp õlgadel ja päevakangelase nägu kattis äkki nutugrimass. Suur sportlane nuttis nagu laps, kellega on mingi õnnetus juhtunud. Ka ETV ekraanil muutus ta nagu kunagiseks lihtsaks Tallinna koolipoisiks, kes kusagil hoovis ennastunustavalt jalgpalli taga ajas ja iga löödud värava puhul siiralt rõõmustas.

[caption id="attachment_331946" align="alignnone" width="2000"] Aivo Paljasmaa. Foto: Elen Freivald[/caption] Pühapäeva hommikul starditi Rooma EMil poolmaratoni distantsile (21,1 kilomeetrit). Start anti ajaloolise Rooma riigi ühe olulisema mälestise Colosseumi lähistel. Hiiglaslik amfiteater on üle 2000 aasta vana ja selle kujutis on koha leidnud ka äsjase EMi auhinnamedalitel. Jooksutrass kulges mööda Igavest Linna läbiva Tiberi jõe kallastel ja möödus ka Vatikani Püha Peetruse väljakust, viies lõpuks välja metsarohelisega kaetud küngaste vahel asuvale Rooma olümpiastaadionile. Stadio Olimpico valmis juba 1938. aastal, aga esimesed võistlused peeti seal 15 aastat hiljem. Pärast renoveerimist mahutab areen üle 72 000 pealtvaataja.

[caption id="attachment_386731" align="alignnone" width="1920"] Aivo Paljasmaa. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Homme avatakse Roomas järjekordsed Euroopa meistrivõistlused kergejõustikus. Esimest korda tulid vana maailma parimad kergejõustiklased kokku 1934. aastal ja seejärel iga nelja aasta tagant, et selgitada endi seast parimad. Aastast 2012 peetakse EMi iga kahe aasta tagant. Eesti koondis osaleb jõuproovil 19 sportlasega. Suurimad lootused pjedestaalile jõuda on koondise raudvaral, 32aastasel Rasmus Mäel. Kümne aasta eest Zürichis võitis Mägi EMil 400 meetri tõkkejooksus hõbemedali ja sellest ajast on ta tiitlivõistluste finaaljooksude sage külaline. Mäe isiklik rekord on 47,82, tänavune kiireim aeg on 48,56.

[caption id="attachment_242898" align="alignnone" width="900"] Aivo Paljasmaa. Foto: Urmas Lauri[/caption]   Vehkleja Sten Priinits tunneb praegu väga ehedalt elus esinevat ebaõiglust. Paraku on inimesed seda kogenud läbi aegade ja kogevad kindlasti edaspidigi. Eesti epeemeister treenis õhinal Pariisi olümpiamängudele viiva turniiri nimel. Märgid olid lootustandvad, sportlik vorm tõusuteel. Antidopingu asjamehed tegid oma tööd, aga ei saanud Priinitsat aasta jooksul kolmel korral kätte. Etteantud normide kohaselt peab sportlast nüüd karistama. Priinits tegi aga oma tööd ja kontrollreidide ajal viibis ta kahel korral kolmest välismaal rahvusvahelistel turniiridel. Kas ta oleks pidanud oma põhitööst loobuma ja sitsima kohas, mis dopinguküttidega juba kunagi ammu kokku lepitud? Kumb kumma jaoks on siis välja mõeldud – kas tõesti sportlased antidopingu asjameeste jaoks?! Peaks olema nagu vastupidi. Kusjuures turniiridel on samuti dopingukontroll. Priinitsa sõnul on teda tihti testitud ja alati puhtaks tunnistatud. Vehklemises pidavat dopingujuhtumeid esinema haruharva. Vastupidi mitmele vastupidavusalale, kus näiteks nii mõnigi suusataja, jooksja või jalgrattur tuiskab rivaalidest eest nagu moodsa keemiatehase reklaamnägu mürgist auru välja paisates. Dopinguküttide kaitseks tuleb muidugi öelda, et Priinits ei pidanud kinni eelnevatest kokkulepetest ega viibinud pardažurnaalis märgitud kohas. Seega on ta hooletu raamatupidaja, kes peab nüüd koduarestis istuma. Hooletus ees, õnnetus taga.