Silt: Aidi Vallik

[caption id="attachment_309826" align="alignnone" width="1024"] Aidi Vallik. Foto: Arvo Tarmula[/caption] Kõik aastad on tulnud selleks, et 365 päeva pärast ka minna – enamasti mõtled, et tänu jumalale, vahel jällegi on kahju aasta sabast lahti lasta, sest see on nii hea olnud. Nüüd veerebki ajaloo kolikambrisse 2021. aasta – teine koroona-aasta, vaktsineerimisaasta, kohalike omavalitsuste ja presidendi valimise aasta, Kaja Kallase valitsusaasta, koroonavastaste mürglite aasta, kõrvetavalt kuuma suve aasta ja tavatult varase talvetulemise aasta… ja nii edasi, kuidas kellelegi. Palju sellest, mis oli, on osutunud õpetlikuks ja harivaks. Ehk ongi praeguse aja suurimad õppetunnid seotud rahvahulkade mõjutamise ja manipuleerimisega, teiste inimeste usaldamise ja mitteusaldamise küsimusega, tõese ja ebatõese info eristamise ning infoallikate valiku oskustega.

[caption id="attachment_350018" align="alignnone" width="2000"] Läänemaa ühisgümnaasiumi haikukirjutajad koos oma õpetajate ning kirjanike Adam Culleni ja Aidi Vallikuga. Foto Ilme Sepp[/caption] Viimasel ajal on ilmunud üha enam Haapsalu-ainelisi raamatuid. Näib, et Haapsalu inspireerib loomeinimesi. Selleks, et innustada gümnasiste kirjutama ja väärtustama kodukanti, tegi Ilme Sepp Lääne maakonna keskraamatukogust ettepaneku korraldada Läänemaa ühisgümnaasiumi õpilastele omaloomingukonkurss „Minu Haapsalu“. Säärast võimalust ei saanud käest lasta.

[caption id="attachment_333269" align="alignnone" width="758"] Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption]  On õnnelikke aiapidajaid, kes ei tee oma viljapuuaias eriti midagi peale puude istutamise ja kevadise lõikuse, kuid sellest hoolimata kannavad nende kirsi-, ploomi-, õuna- ja pirnipuud igal aastal külluslikult terveid vilju. See, kel aga nii palju õnne pole olnud või enam ei ole, võiks novembris pühendada päevakese või paar viljapuude sügishoolduseks. Sügisese hoolduse eesmärk on vähendada taimekahjustusi tervelt neljas valdkonnas. Esiteks, paljudele kahjuritele ja haigustekitajatele (bakteritele ja seeneeostele) meeldib talvituda oma (ka potentsiaalse) peremeestaime turvalises läheduses, et kevadel alustada oma uut elutsüklit võimalikult mugavalt ja kiiresti. Viljapuude alla mädanema jäetud mahakukkunud viljad on suurepärane algus järgmise aasta mädanikele, seepärast tuleks need kindlasti sealt ära koristada – aga mitte kompostikasti. See haiguste pesa tuleks hoopis krundiservas maha matta või vedada kuhugi kõrvalisse võssa, kus metsloomad neist veel omale suupoolist leiavad. Et siin Lõuna-Eestis on suured taluõued tihtilugu tarastamata, siis mõnes aias on puualuste puhastamise võtnud enda peale kitsed, kährikud või rebased, ja aiapidajal jääb üle vaid mahajäänud puulehed kokku riisuda ja komposteerida. Puude alla pole lehti mõtet jätta, sest nende vahel leiavad omale mõnusa talvitumispaiga kahjurid.

[caption id="attachment_333269" align="alignnone" width="758"] Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption] See suvi on olnud väga kuiv. Jaaniöö vihm on jäänud mitme nädala taha ning pärast seda pole meie kant saanud sademeid rohkem kui mõni üksik hõre tilk mõnest üksikust pilveservast. Muru kolletab, taimed on vaevas, aiapidajad mures. Eriti ohus on sama aasta kevadel-suvel istutatud taimed, mis pole jõudnud oma juuri veel kuigi sügavale ajada või pole veel täielikult juurdunudki. Samuti on köögiviljade jaoks vesi kriitilise tähtsusega. Neist üsna palju taluvamad on juba varasematel aastatel istutatud püsililled, neist veel vastupidavamad vanemad põõsad-okaspuuvormid, ja kõige vähem ohustatud on muidugi juba suured puud, kelle juured ulatuvad sügavamale-kaugemale mulda, et sealt allesjäänud niiskust üles leida. Et suviti tuleb lühemaid või pikem

Tulbi tunneb ära igaüks, ka täiesti aianduskauge inimene – muidugi juhul, kui sordiaretus pole vahepeal hirmsasti möllanud ja mõne erilise sordi õisi näiteks liilia- või pojengilaadseks moondanud. Tulpe on aga terve suur perekond, kuhu kuulub sadakond eri liiki tulpe, ja erinevaid, rohkem või vähem edevamaid, tuntud ja tundmatumaid sorte on olemas lausa kümne tuhande ringis. See kõige klassikalisem tulbi moodi tulp, mida lapsedki oma piltide peale joonistavad, on aga arvatavasti meie aedades kõige levinum, ja kõige kauem tuntud nn darvinhübriid, vana „taluaiatulp”. Kes ei teaks noid erepunaseid ja täiesti lollikindlaid „Apeldoorne” või kollaseid „Golden Apeldoorne”, mis ilma igasuguse hoolduseta elavad ja kasvavad sama koha peal aastakümneid, nii et pole häda midagi. Et see vana tulpide sordirühm on ülilihtne kasvatada, on arvatavasti ka põhjus, miks Eestis kõigepealt just need levima hakkasid: algul mõisaaedades, aga alates

Üks asi ei ole Eestimaa aedades iialgi muutunud: esimesed kevadised õied on alati lumikellukesed. Need vaprad lillekesed suudavad õitsema hakata kohe, kui nina lumehangest välja ulatub, mõnikord isegi juba veebruari lõpus (nagu sel aastal). Märtsis lumikatte kadumise järel muutub õitsemine juba massiliseks ja kui lumikellukeste liike või sorte on aias erinevaid, võib nende õitsemine kesta maikuusse välja. Meie mail tuntakse kõige enam harilikku lumikellukest ja selle täidisõielist vormi (Galanthus nivalis ja tema vorm „Flore Plena”), kuid erinevatel andmetel on olemas tervelt 18 või 19 lumikellukeste liiki ja umbkaudu 500 sorti. Liikide ja sortide vahelised erinevused seisnevad välimiste ja sisemiste õiekattelehtede suuruse ja kuju erinevustes, samuti selles, kas sisemiste õiekattelehtede laigud on rohkem või vähem rohelised, hoopis kollased või polegi neid üldse. Samuti erinevad liigid kasvu poolest, kuigi kõrgeimgi neist ei küündi üle 20 sentimeetri. Ka lehed võivad olla liikidel erinevates rohelistes

Kes ei tunneks elupuud? See on Eestis juba vana tuttav, levinud üle-eelmisest sajandist alates vanades surnuaedades, mõisa- ja linnaparkides ning taluõuedel. Elupuu populaarsus on kestnud peaaegu katkematult tänini, ja arvatavasti on mõni selline olemas iga eramaja hoovil, kui mitte lausa hekina, siis üksikpuuna vähemalt. See meie mail levinud elupuu on õigupoolest elupuude perekonna viiest liigist üks – harilik elupuu, Thuja occidentalis. Peale selle on aga tänapäeval aiandussõbrale kättesaadavad veel hiigelelupuu (Thuja plicata),  Korea elupuu (Thuja koraiensis), Jaapani elupuu (Thuja standishii) ja ida-elupuu (Thuja orientalis). Kõige külmakindlam ja vastupidavam neist viiest vennaksest ongi harilik elupuu, mis puhta liigina võib kasvada saja aastaga rohkem kui kahekümne meetri kõrguseks – ühesõnaga suureks puuks! Olen selliseid näinud, ja kui neil on olnud piisavalt valgust ning toitaineterikas maa, siis on nad ka