Silt: Aidi Vallik

[caption id="attachment_353753" align="alignnone" width="474"] Katarine Rosalie. Illustratsioon: Karel Rahu[/caption] Armas rahvas! Lõppeval nädalal nägime kõik, kuidas reeturlus ja argpükslus võivad anda surmahoobi õilsa idee teostumisele ja meie armsa Eesti tulevikule. Me nägime, kuidas juba puhkes õitsele uus lootus vabaneda meie rahvavaenlastest koosnevast loojanguvalitsusest ning Eesti hävitamist sepitsevast Kajast – ning kuidas see kõik ometi jälle nurja läks. See tõestab taas ilmekalt, et pimeduse jõud ei maga ja kui osavalt nad mõjutavad inimeste teadvust, antud juhul Jüri oma. Näib, et Jüri teadvus on moonutustele ja diversioonile veel eriliselt tundlik, sest eks meil kõigil on veel meeles, kuidas teda mõjutati oma vanu koalitsioonipartnereid reetma, neile nuga selga lööma ja valitsust lõhkuma, ja kuidas tookord see kahjuks tal ka õnnestus. Nii me saimegi omale selle häbitu loojanguvalitsuse, aga ausad Eesti mehed pidid jääma opositsiooni kaabuserva imema.

[caption id="attachment_353753" align="alignnone" width="474"] Katarine Rosalie. Illustratsioon: Karel Rahu[/caption] Armas rahvas! Küllap olete kõik juba osa saanud kõige uuemast terrori- ja laimukampaaniast, mille meie „päikesetõusuvalitsus”, mis tegelikult on hoopis loojanguvalitsus, on valla päästnud eelmise valitsuse koosseisu vastu. Nii paisati sel nädalal kogu peavoolumeedia täis õelaid paskville ja valeuudiseid selle kohta, kuidas Keskerakond, Isamaa ja EKRE olevat salaja üritanud uuesti võimule tulla. Aga mõelge nüüd ise oma peaga: miks oleks neil vaja võimule tulla salaja? Nende poolt on ju terve rahvas. Nad saavad võimule tulla ka täiesti avalikult ja siis ei tormleks meeleavaldajad Toompeale mitte protesteerima, vaid neile toetust avaldama, ja sunniks koos nendega „päikesetõusuvalitsuse” Toompealt üldse lahkuma, sabad jalge vahel ja häbinägu peas.

[caption id="attachment_353753" align="alignnone" width="474"] Katarine Rosalie. Illustratsioon: Karel Rahu[/caption] Armas rahvas! Kas olete juba oma silmad avanud ja otsa vaadanud tõelisusele? Või aelete ikka veel silmitute koerapoegadena oma segamini pesas, teadmata, millisesse maailma olete sündinud? Noh, võtke ja vaadake nüüd, sest tõendid on olemas kõigele sellele, mida nägijad ammugi teile rääkisid. Tuvi Maaru toob Universumilt sõnumi, et nüüd tehakse kõik saladused ilmsiks, kõik kuriteod tulevad päevavalgele ja kõik roimarid paljastavad oma näo. Nii on! Kui paljud teist on naeruvääristanud mind ja teisi Valgustöötajaid, kes on püüdnud teid ammu hoiatada Kar-Thuly-Puth-Ru suure vandenõu eest, mida on salajas kootud sajandeid ja mille eesmärk on kaotada riigipiirid ning ühendada kõik maailma rahvad Eliidi orjusse. Küll mind kiusati taga ja takistati, kui seda püha sõnumit levitada püüdsin. Küll mõnitati ja nõuti pilgates: kus on tõendid? Teie, pimedad, küsite tõendeid, aga ise ei tunne tõendeid ära ka siis, kui need teie ees lahti rullitakse nagu punane vaip! Kas tõesti te pole küsinud endalt, kuhu on Eesti avalikkuse eest kadunud Kaja Kallas koos oma ustavate sabarakkudega? Miks ta ei võta enam sõna telekas ega räägi raadios, ei kirjuta Facebookis? Miks ta paarutab hoopis välismaal ringi, muudkui reisib, muudkui sõidab sinna ja tänna, kohtub muudkui „väga tähtsate“ selle ja tollega? Isegi Moonika tõs

[caption id="attachment_353753" align="alignnone" width="474"] Katarine Rosalie. Illustratsioon: Karel Rahu[/caption] Armas rahvas, mu süda on jälle kord purunenud tuhandeks killuks teie pärast, sest te olete asunud kurjuse teele! Te olete pimedad ja armetud nagu äsjasündinud kassipojad, ning kurdid ja õelad nagu maod. Ning ma hüüan teile pisarate purskudes: ärgake ometi, inimesed! Kuidas te ei mõista, et vaenlane ei maga, vaid varitseb hämarates nurgatagustes, et vargsi ning äkiliselt rünnata ja salvata? Aga ta ohvrid on juba märgistatud. Meist kõigist korraga ta jagu ei saa, isegi kui temal on kasutada verekoerad ja meil ainult lumepallid. Sellepärast tahab vaenlane tühistada üksteise järel meie juhid ja eestvedajad, meie kaitsjad ja mõttekaaslased. Otse nad enam rünnata ei julge, sest nad on juba tunda saanud infotehnoloogia jõudu. Me läheme meeleavaldustele, kummaski käes mobiiltelefon, me filmime kõik üles ja teeme nende vägivalla Facebookis ja Instagramis avalikuks. Ja seda need nurjatud kardavad! Seepärast võtavadki nad

[caption id="attachment_353753" align="alignnone" width="474"] Katarine Rosalie. Illustratsioon: Karel Rahu[/caption]  Armas rahvas, me elame kibedatel päevadel. Meie valitsus on suunanud irevil hambad omaenda rahva vastu, valmis kõiki teisitimõtlejaid lõhki rebima. Selleks ei põlga ta ära peale hammaste ka küüsi, saates rahumeelsetele meeleavaldajatele kallale hambuni relvastatud teenistuskoerad ja isegi veel rohkem relvastatud politsei eriüksuse! Meid kõiki, kes me läinud nädalal Toompeale suundusime, takistati relvade ja karjuva füüsilise vägivallaga, meid eraldati sunniviisiliselt meie sõiduvahenditest – kuid me ei andnud alla. Me ei anna kunagi alla, vaid jätkame võitlust meie kõikide vabaduse ja vaba Eesti nimel – ja ka teie nimel, kes te olete liiga pimedad selleks, et üldse arugi saada oma vabaduste äravõtmisest.

[caption id="attachment_309826" align="alignnone" width="1024"] Aidi Vallik. Foto: Arvo Tarmula[/caption] Kõik aastad on tulnud selleks, et 365 päeva pärast ka minna – enamasti mõtled, et tänu jumalale, vahel jällegi on kahju aasta sabast lahti lasta, sest see on nii hea olnud. Nüüd veerebki ajaloo kolikambrisse 2021. aasta – teine koroona-aasta, vaktsineerimisaasta, kohalike omavalitsuste ja presidendi valimise aasta, Kaja Kallase valitsusaasta, koroonavastaste mürglite aasta, kõrvetavalt kuuma suve aasta ja tavatult varase talvetulemise aasta… ja nii edasi, kuidas kellelegi. Palju sellest, mis oli, on osutunud õpetlikuks ja harivaks. Ehk ongi praeguse aja suurimad õppetunnid seotud rahvahulkade mõjutamise ja manipuleerimisega, teiste inimeste usaldamise ja mitteusaldamise küsimusega, tõese ja ebatõese info eristamise ning infoallikate valiku oskustega.

[caption id="attachment_350018" align="alignnone" width="2000"] Läänemaa ühisgümnaasiumi haikukirjutajad koos oma õpetajate ning kirjanike Adam Culleni ja Aidi Vallikuga. Foto Ilme Sepp[/caption] Viimasel ajal on ilmunud üha enam Haapsalu-ainelisi raamatuid. Näib, et Haapsalu inspireerib loomeinimesi. Selleks, et innustada gümnasiste kirjutama ja väärtustama kodukanti, tegi Ilme Sepp Lääne maakonna keskraamatukogust ettepaneku korraldada Läänemaa ühisgümnaasiumi õpilastele omaloomingukonkurss „Minu Haapsalu“. Säärast võimalust ei saanud käest lasta.

[caption id="attachment_333269" align="alignnone" width="758"] Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption]  On õnnelikke aiapidajaid, kes ei tee oma viljapuuaias eriti midagi peale puude istutamise ja kevadise lõikuse, kuid sellest hoolimata kannavad nende kirsi-, ploomi-, õuna- ja pirnipuud igal aastal külluslikult terveid vilju. See, kel aga nii palju õnne pole olnud või enam ei ole, võiks novembris pühendada päevakese või paar viljapuude sügishoolduseks. Sügisese hoolduse eesmärk on vähendada taimekahjustusi tervelt neljas valdkonnas. Esiteks, paljudele kahjuritele ja haigustekitajatele (bakteritele ja seeneeostele) meeldib talvituda oma (ka potentsiaalse) peremeestaime turvalises läheduses, et kevadel alustada oma uut elutsüklit võimalikult mugavalt ja kiiresti. Viljapuude alla mädanema jäetud mahakukkunud viljad on suurepärane algus järgmise aasta mädanikele, seepärast tuleks need kindlasti sealt ära koristada – aga mitte kompostikasti. See haiguste pesa tuleks hoopis krundiservas maha matta või vedada kuhugi kõrvalisse võssa, kus metsloomad neist veel omale suupoolist leiavad. Et siin Lõuna-Eestis on suured taluõued tihtilugu tarastamata, siis mõnes aias on puualuste puhastamise võtnud enda peale kitsed, kährikud või rebased, ja aiapidajal jääb üle vaid mahajäänud puulehed kokku riisuda ja komposteerida. Puude alla pole lehti mõtet jätta, sest nende vahel leiavad omale mõnusa talvitumispaiga kahjurid.

[caption id="attachment_333269" align="alignnone" width="758"] Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption] See suvi on olnud väga kuiv. Jaaniöö vihm on jäänud mitme nädala taha ning pärast seda pole meie kant saanud sademeid rohkem kui mõni üksik hõre tilk mõnest üksikust pilveservast. Muru kolletab, taimed on vaevas, aiapidajad mures. Eriti ohus on sama aasta kevadel-suvel istutatud taimed, mis pole jõudnud oma juuri veel kuigi sügavale ajada või pole veel täielikult juurdunudki. Samuti on köögiviljade jaoks vesi kriitilise tähtsusega. Neist üsna palju taluvamad on juba varasematel aastatel istutatud püsililled, neist veel vastupidavamad vanemad põõsad-okaspuuvormid, ja kõige vähem ohustatud on muidugi juba suured puud, kelle juured ulatuvad sügavamale-kaugemale mulda, et sealt allesjäänud niiskust üles leida. Et suviti tuleb lühemaid või pikem