Silt: Aidi Vallik

Et eelmine kord kirjutasin pikemalt ilupõõsaste lõikamisest, siis pole vast asjatu korraks tagasi pöörduda veel paari lõikamise erijuhtumi poole. Nimelt on rida ilupõõsaid, millele on omane kaunilt väljapoole kaarduv kasvukuju, mille annavad põõsale nooremad oksad, ja osal juhtudest need põõsad ka õitsevad piki neid kaarjaid võrseid, nii et õitseajal meenutab põõsas vahutavat fontääni. Levinuimad neist on nipponi enelas „Snowmound” ja tuhkur enelas „Grefsheim” ning nad pakuvad tõepoolest õitsedes muinasjutulist vaatepilti.

Seisan oma ploomipuude täiendamise küsimuse ees siiamaani, kuigi pean tunnistama, et pärast äsjast pikka telefonikõnet Polli aiandusuuringute keskusse olen juba natuke targem kui eelmist „Kätt mullas” kirjutades. Ühesõnaga – kuidas tagada tolmuandmise probleem „Polli Emmale”, kui „Renklod Haritonovõi” teda ikkagi ei viljasta. Vanast ajast tuntud „Emma Leppermann” ja „Edinburgh”, mis tolmeldavad kõiki teisi, on minu maitse jaoks liiga vesised ja lääged, seega ma ei taha nende peale ainult tolmuandmise mõttes ruumi ka raisata, et siis pärast pead murda, kuhu panna kõik need mahavarisenud viljad või seista sundhoidistamise ees puhtalt sellepärast, et ahnus ei luba vilju raisku lasta. Pealegi on need mõlemad viimatinimetatud madalapoolse talvekindlusega.

Siia Lõuna-Eestisse kolides sain astuda ka oma esimesed uudishimulikud sammud viljapuude ja marjapõõsaste maailmas. Haapsalu Koidula-aias olin paari vana õuna- ja ploomipuu viljade rahulolev tarbija, aga puuviljaaia rajamise või noorte viljapuude hooldamise kogemust mul ei olnud.

[caption id="attachment_224741" align="alignleft" width="300"] Aidi Vallik. Foto: Lemmi Kann[/caption] Kõige alguses olid vanaema porgandipeenrad. Jumal, kuidas ma neid vihkasin. Sest loomulikult kamandati rohima. Aga suve teisel poolel tulid õndsad päevad, kui samast peenrast sai tõmmata värsket mahlast porgandit, see kastmisveetünnis läbi lobistada ja varsipidi käes hoides sealsamas aias järada. Õndsad pooltunnid valminud herneste peenras... ja alati oli neid liiga vähe. Ning oh seda kirsivõsa! Kes jaksaks kokku lugeda neid kümneid kilosid mahlaseid ja lõhnavaid kirsse, mis peentelt painduvatelt okstelt otse kõhtu kadusid...