Vanast ajast oleme harjunud, et peenrad on justkui üksteisest eraldi seisvad üksused, mis mõeldud umbes samalaadsete taimede paigutamiseks – lillepeenrad on lillepeenrad, eri liiki köögiviljad paiknevad eraldi peenardes, eriti kääbuskasvuliste okaspuude kollektsiooni jaoks rajatakse omaette peenar ja nii edasi. Lillepeenrad võivad omakorda olla kas sama- või eriliigilistest lilledest koosnevad, lõbusalt kirjud või taotluslikult monokroomsed või hoopis looduslähedase välimusega Oudolfi tüüpi istutusalad, kus teatud vahemaade ja rütmiga korratakse samade looduslähedase välimusega püsikute ja kõrreliste kombinatsioone. Aga aianduskultuur õnneks tegelikult piire ei sea ja kuidas või mismoodi aednik oma peenrad lavastab, on puhtalt maitseasi ja isikliku eneseväljenduse küsimus.
