Mai viimasel päeval rõngastati Läänemaal Saunja lahe põhjakaldal pesitsevate merikotkaste Linda ja Sulevi viienädalane poeg. Ligi pooletunnist rõngastamis-, mõõtmis- ja kaalumisprotsessi said näha kõik, kes jälgisid sel ajal kotkaste pesaelu reaalajas looduskalender.ee-s.
Linnu rõngastanud Eesti kotkaklubi liige Urmas Sellis ütles, et pidi niikuinii minema pesa juurde, et vahetada veebikaamerapilti edastava süsteemi akud. Ühtlasi oligi paras aeg kotkapoeg rõngastada, mõõta ja kaaluda.
Kotkapoeg osutus isalinnuks ning ristiti Illimariks. Sellis selgitas, et kotkapoja sugu tehakse kindlaks jalgade järgi – emalindudel on jala läbimõõt suurem kui isalinnul. Isased merikotkad jäävadki emalindudest väiksemaks.
Illimari tiiva kämbla pikkuseks mõõtis Sellis 30,5 cm, mis on tema sõnul väiksem kui mõnel teisel sama vanal rõngastatul. Viienädalane lind kaalus 3,7 kilo.
Kuidas kotkapoeg end rõngastada, mõõta ja kaaluda lasi, saab vaadata siit.
Sellis rääkis, et enne veebikaamera aega ei teadnud ornitoloogid, et pärast inimese pesa juures käimist hoiavad kotkavanemad mõnda aega distantsi ning võivad poja juurde tagasi pöörduda alles järgmisel päeval.
“Tõenäoliselt olid nad minu seal olles kusagil lähedal,” sõnas Sellis. “Kui ära läksin, tulid nad minuga kilomeetri kaasa,” lisas ta. Inimese ründamise kommet merikotkastel ei ole.
Merikotkapesi on kotkaklubile Eestis teada üle 200. Aeg, mil noorlinde saab rõngastada, on suhteliselt lühike – kaks-kolm nädalat – ning päris kõikide poegade juurde ei jõuta.
Kaamera on Eesti merikotkastest ainult Linda ja Sulevi pesa juures ning nende käekäigule saavad huvilised reaalajas kaasa elada viiendat hooaega. Mullu oli pesas kolm poega, kellest üks hukkus enne lennuvõimestumist. Tõenäoliselt on kotkapaar pesitsenud sel territooriumil vähemalt 2005. aastast.
Kuidas paigaldati kaamerapilti edastavad seadmed pesa juurde tänavu talvel, saab vaadata siit.
Praegu ei ole seadmete teadmata häire tõttu võimalik Linda, Sulevi ja Illimari pesaelu jälgida.
Merikotkastel läheb Eestis hästi
Urmas Sellise sõnul ei ole praegu põhjust merikotkaste pärast muretsemiseks, nende arvukus Eestis kasvab. Toitu lindudel jätkub, ka Illimar on heas toitumuses.
Veel kolm-nelikümmend aastat tagasi oli merikotkas Põhja-Euroopast kadumas, eelkõige keskkonnamürkide tõttu. Pärast eriti ohtlike pestitsiidide ja raskemetalle sisaldavate mürkainete kasutamise keelamist Läänemere-äärsetes maades kümnekordistus merikotka pesitsevate paaride arv Eestis.
Merikotkad toituvad peamiselt kalast ja veelindudest. Palju linnupoegi söövad nad näiteks kormoranikolooniatest.
Kotkaid ähvardavad ka praegu mõned ohud, näiteks jahimoona sees olev plii. Nimelt võivad merikotkad jahimeeste jäetud korjuseid leides süüa sisse pliikuuli kilde või haavleid. Juba väikese killu organismi sattumisest võib lind surra pliimürgitusse.
“Mõnikümmend kotkast aastas kindlasti hukkub seetõttu,” sõnas Sellis, “mõned leiame.”
20. mail Aulepa tuulepargi servas leitud merikotkas on Eestis teadaolevalt ainus, kes saanud pihta tuuliku labaga. Tiivaotsata emane merikotkas jääb lennuvõimetuks.
