Ehkki pime kirjanik Anni Oraveer ehk Kuusealune lubas oma uue raamatu esitlusel Andreas Rahuvarmile, et enam ta ei kirjuta, võttis ta hiljem oma sõnad tagasi.
“Ausalt – ega ei jäta maha küll,” tunnistas Anni Oraveer kirjutamata olemise võimatust. “Kas või kustuta pärast ära.”
Oma esialgset lubadust põhjendas kirjanik raha saamise raskusega: “Kirjutamine on kõige lihtsam asi.”
Eile esitletud jutustustekogu “Tegu ja tagajärg II” räägib nii inimestest kui ka loomadest, sageli päris kurvas võtmes.
“Anni ise on krutskeid täis, aga tema jutud ei ole nii rõõmsameelsed,” sõnas esitlusel Eesti pimedate raamatukogu teabejuht Priit Kasepalu.
“Väliselt olen lõbus – võib-olla sisemus on nukker?” pakkus Oraveer ise.
Oktoobri lõpupäevil 70. sünnipäeva tähistanud kirjanik andis lootust, et jutte tuleb ikka veel.
“Olen kõik oma lubadused ära söönud,” sõnas Oraveer. “Viimati lubasin, et ma ei õpi telefoniga sõnumi saatmist ära – eile õhtul oleksin võinud järjekordse mütsi ära süüa!”
Oma vanaemalt kirjanikunime Kuusealune laenanud Oraveer kirjutab kolmest maailmast: nägijate, pimedate ja setu omast, igal oma kultuur. Oraveeri raamatuid saab kuulata ka pimedaile mõeldud plaatidelt. Üks plaat on koostatud on ainult pimedaist rääkivatest lugudest, mida lõpuni mõistavadki ainult pimedad. “Nemad tunnevad end seal ära,” põhjendas Oraveer.
Oraveer on saanud presidendi rahvaluulepreemia setukeelsete juttude ja Eesti pimedate kogukonna pärimuse salvestuste eest.
“Räägi mis sa räägid, Anni paneb ikka jutu sisse,” teadsid esitlusele tulnud sõbrad. “Jah, olen salaja ka salvestanud,” ei teinud kirjanik oma hobist saladust.
Lugejad on Oraveeri raamatud seni hästi vastu võtnud, kõik on läbi müüdud.
Jutustustekogu “Tegu ja tagajärg” teise osa väljaandmist toetasid kultuurkapital, Haapsalu linn ja kirjaniku lapsed.
