20. sajandi alguses tegeleti Eestis aktiivselt keeleuuendusega, mille suurimateks suunanäitajateks võib pidada Johannes Aavikut, Johannes Voldemar Veskit ja Villem Grünthal-Ridalat. Tõsi, viimane on jäänud kahe Johannese varju.
Keeleteadlane Villem Ernits on kirjutanud, et Ridalale oli iseloomulik „teatav uute sõnadega omapäratsemise tung, eriline armumine uutesse, vähetuntud sõnadesse“. See andis vahel põhjust Ridala üle nalja heita või siis teda arvustada.
