Kell oli 6.30. Telefonihelin. Kuulsin toru teises otsas nuttu: „Tõuse üles, sõda on alanud.”
„Kuidas nii? Missugune sõda?”
„Venemaa tungis meile kallale.”
Pärast seda oli kõike: ärkamine ja kuuldu teadvustamine, segadus, tülid, hädaolukorra kohvri pakkimine ja otsustamine: „Mida edasi teha?”
Nii jääb minu pere meenutama 24. veebruarit 2022. See neljapäev võinuks olla järjekordne teiste sarnaste argipäevade vahele eksinud päev. Kuid paraku on selle päeva saatus pääseda kooliõpikutesse.
Tol hetkel tegime vale otsuse – jäime Mariupoli. Ärevate uudiste kõrval, millega meil tuli leppida, oli pikk nimekiri asjadest, mida on vaja teha. Meil abikaasaga õnnestus taas nakatuda koroonaviirusega ja otsustasime järgida põdemiseks varem valmis mõeldud päevarutiini.
Ukraina on suur maa ja ukrainlane kes oma maad armastab oleks kolinud kuskile läände aga ….. ?
Lääne-Ukrainasse? Paljud kolisidki, kuid kriisis vaevleval ja segipaisatud majandusega riigis on uut töö- ja elukohta leida pea võimatu. Pealegi töötasid paljud Ukrainlased välismaal juba siis, kui sõda ei olnud nagu meiegi kalevipojad Soomes.
Lääne “ukraina” tuleks poolakatele tagastada!
Aitäh hea loo eest:)