Mihkel Nestor: helge tulevik on võimalik vaid majanduskasvuga

Ilmaparandajate soovunelmad võivad olla suures plaanis õiged, kuid keskkonnasäästlik ja inimsõbralik maailm on võimalik saavutada ikkagi vaid majanduslikul teel.

Koroonakriis on jätnud jälje igale eluvaldkonnale – ka tänapäevasele Facebooki-põhisele kodanikuaktivismile. Sotsiaalmeediakuulsuste, ent ka mitme tõsiselt võetava ühiskonnategelase eestvedamisel räägitakse sellest, kuidas koroonakriis on andnud meile võimaluse astuda välja kapitalistlikust tarbimisühiskonnast, peatada kliimasoojenemine ja luua uus sotsiaalselt õiglane maailmakorraldus. Õilsate eesmärkide kõrval saavad tuliselt pihta ka mõned majandusteaduslikud mõisted nagu sisemajanduse kogutoodang (SKT), majanduskasv ja tootlikkus, mis uue ja parema ühiskonna eesmärkidega kokku ei käi. Esmapilgul on nende teesidega ehk lihtne nõustuda – kui pole just tegemist majandusteaduslikult mõtleva inimesega.

Huvitav vaade maailmale on kriitika, mis käib SKT ja selle kasvu kohta, võrdsustades sellega kogu halva, mida tänapäevases ühiskonnas näeme. See vaatenurk on praegu eriti põnev teatava ajaloolise paralleeli tõttu. Nimelt jõudis SKT kui majanduse tähtsaim mõõtühik laiemasse käibesse just eelmise kogu maailma puudutanud suure kriisi, teise maailmasõja järel, et mõõta riikide taastumist sellest. Toonased otsustajad oleksid ilmselt üllatunud, kuuldes, milliseid pahesid näitajale omistatakse.

Mõistesse süüvides on sisemajanduse kogutoodang statistiline kontseptsioon, mis kõige lihtsamalt öeldes mõõdab seda, kui palju väärtust suudavad ühe ühiskonna liikmed riigis luua. Et see väärtus on vaid materiaalne ja loodust kahjustav, ei ole tõsi. Parema ühiku puudumisel mõõdame me väärtust küll rahaga, kuid majanduskasvu panustab nii haridus, arstiabi, joogatund kui ka kristalliteraapia. Muuseas olid Eesti majanduskasvu peamised vedajad 2019. aastal IT-teenused, mille ökoloogiline jalajälg on suhteliselt tagasihoidlik. Paradoksaalselt ongi mitmed praeguses ühiskonnas vajatavad teenused kõrgema lisandväärtusega kui rõivad, koduelektroonika või mis tahes muu füüsiline tarbimisühiskonna hüve. Seega – sisemajanduse kogutoodangul ei ole värvi, lõhna ega maailmavaadet, see on lihtsalt mõõtühik, inimeste kollektiivse käitumise kogusumma.

Majanduskasvu ja tootlikkuse vaenamise üks põhjuseid võib olla tõsiasi, et riigi SKT korreleerub hästi tema elanike ökoloogilise jalajäljega. Nii on maailmas populaarsust kogumas termin peak stuff, millega väljendatakse ennekõike jõukamate riikide elanike äratundmisele jõudmist, et neil on materiaalselt eluks kõik vajalik olemas. Küll kiputakse unustama, et uue auto asemel ise tehtud karulaugupestost unistamiseks peab ühiskond olema selle kirutud majanduskasvu abil jõudnud väga kõrge SKT tasemeni.

Omaette küsimus on, kas ühel rikkal läänemaailma elanikul saab üldse tekkida moraalne positsioon ülejäänud ilmale üleliigset tarbimist ette heita. Täiesti eluline künismi tippnäide on, kui sinu seni kord kuus reisipilte postitanud ja muidu head elu nautiv Facebooki-tuttav hakkab ühtäkki rääkima kliimasoojenemisest ja ületarbimisest ning jagab sellekohaseid petitsioone ja avaldusi. Isegi kui jõukas lääneilma kodanik heidab endalt tsivilisatsiooni hüved, on ta neid jõudnud juba kogeda ja nautida. Väga raske oleks isikliku auto või lennureisi mõttetust selgitada kellelegi, kes teenib alla Eesti mediaanpalga, rääkimata Pakistani või Bangladeshi elanikest. Selleks, et jõuda peak-stuff-ühiskonda, tuleb enne stuff’i omada.

Kui unelmate tulevikus hüppaks kõik läänemaailma jõukad ühekorraga autost ratta selga, kannaks riided kaltsuks ja sööks vaid enda kasvatatud kanamune, siis oleks praegune koroonakriisist tingitud majanduslangus selle kõrval köömes. Eluolu paraneb maailmas ainult kasvava majanduse tingimustes. See ei tähenda, et me keskkonnasäästlikuma maailmani ei jõuaks. Piiratud ressursside tingimustes jõuab maailm lahenduseni, mis põhineb endiselt majandusprintsiipidel, mitte vihasel sotsiaalmeediautopismil.