Eelmisel nädalavahetusel oli meil kodus ühtemoodi kurb ja naljakas juhtum.
Väikese talgupäeva raames olid mitmed külalised koos lastega välja ilmunud ning nendel oli loomadega majapidamises muidugi üksjagu vaatamist ja imestamist. Ega linnas nii naljalt enam lammast, hobust või lausa varssa lähedalt näe. Kuigi olen üritanud oma loomapidamist rangetes piirides hoida, lasin endale selle aasta suve alguses ka kanad tuua. Ja mitte lihtsalt mingisugused suvalised kanad, vaid viis erivärvilist Braama kana ja ühe kuke. Need on sellised tohutud suured ja karvaste jalgadega elukad. Mitte et nad munejatena asjalikud oleksid (nad raiskavad minu meelest tunduvalt rohkem söödaraha kui kogu see muna seda väärt on), aga nad on muidu vahvad tegelased. Ei jaksa nad kuigi kiiresti eest ära liduda ja lennata nad nagunii ei oska. Pigem on tegemist selliste muhedalt puhvis ja flegmavõitu elukatega. Nii saab neid aeg-ajalt õrna kaagutamise saatel kurgu alt sügamas käia või kukke sülle haarata selleks, et siis tema seltsis kiige peal jalga kõigutada ja päikeseloojangut imetleda. Täiesti loogilised igapäeva kana funktsioonid.
Sestap soovitasin ka lastel kindlasti kanu vaatama minna, ise aga pöördusin tagasi köögi poole. Natukene aega hiljem ilmus talli nurga taha läinud poiss jooksuga uuesti välja.
“Issi, issi, üks kana on surnud!” teatas poiss ärevil ja hingeldades. Tema suur uudis aga ei saanud üldse oodatud vastukaja ning lapse isa kehitas vaid möödaminnes õlgu.
“Ei tea, kas ikka on, mine, vaata uuesti” teatas ta poisile ning saatis ta minema lotuses, et sel korral saab pikemalt rahu. Teinekord ju tõesti võivad loomad kuumaga ennast kuhugi auku kaevata ja sinna päris sügavalt tukkuma jääda. Nii võib mööda joostes arvata küll, et midagi on pahasti.
Natukene aega saime pärast seda rahulikult tööd teha kuniks üliaktiivne poisslaps jälle välja ilmus. Seekord juba rahulikumal sammul, otsaesine keskendunult krimpsus, jäi ta uuesti risti isa tee peale seisma.
“Ma arvan, et see kana on ikkagi surnud. Ma keerasin ta ümber, ja tal on suur auk kõhus ja herilane lendas sealt ka välja” teatas ta väga tõsisel häälel.
Olles selle teatega kõikide täiskasvanute tähelepanu pälvinud, marssis ta tähtsal sammul meie ees kanaaediku poole tagasi. Muidugi oli lapsel õigus ning minu suureks üllatuseks ja meelehärmiks oli tõepoolest mõni röövloom pool minu suurest ja uhkest kanast nahka pistnud. Kuigi kanu ümbritses korralik aed ning mitme õunapuu väga tihe võrestik varjab vabakäigu ala peaaegu täielikult ära. Otsustasime, et tegu oli ilmselt kanakulli nokatööga. See oli esimene kord, kui ma mõnest loomast kellegi rünnaku tõttu ilma jäin. Kurvastuse asemel valdas mind pigem pahameel. Toeta veel seda, et loodus sulle koduõue tuleks. Tulebki, ja lahkub siis suure saagiga.
Kõige rohkem meeldis mulle aga kogu selle loo juures lapse ja tema isa reaktsioon. Laps läks elevile, aga mitte paanikasse ning isa ei tormanud ummisjalu lapse silmi sulgema, et ta surma ei näeks, vaid lasi poisil rahulikult asja analüüsida. Ja kui kõik oli täpselt ära vaadatud, siis sai ka laps aru, et ei ole see surnud lind hullu midagi. Täitsa igav isegi. Poleks seda kõhust välja lendavat herilast olnud, poleks see seik ilmselt mitte mingisugust reaktsiooni esile kutsunud. Mitte et mul lastekasvatusest vähimatki aimu oleks.
Absoluutselt mitte mingit. Oleme kursaõega tihtipeale naernud, et kui meie kunagi lapsi saame, siis need vaesekesed peavad küll sellega leppima, et esimese asjana õpivad nad selgeks käsklused “istu” ja “lama” ning et tuppa loiku teha ei tohi. Kuid samas näen ma kliinikusse kaasa võetud lastel tihtipeale nii paanilisi ja absurdseid reaktsioone, et tahes-tahtmata paneb see mõtlema, et millega ja kuidas me laseme oma lastel kokku puutuda. Kas peaksime neile iga teeäärset kassilaipa lähemalt näitama? Muidugi mitte. Aga kas peaksime nende olemasolu pingsalt varjama?
No vot. Mõttekoht.
Millal ja kuidas käib siis lastele tõdede tutvustamine nii, et nendest saaksid julged ja realistlikud täiskasvanud, kes annavad endale aru elust ja surmast ning sellest, kuidas ja kust toit lauale tuleb? Võibolla peaksin neid lapsevanemaid järgmisel võimalusel täpsemalt intervjueerima küsimuses kuidas mitte toota juurde iga süstla ja arsti mõtte peale kõva häälega kiljuma hakkavaid allameetrimehi. Ausalt, kui kogu vanemate mahv läheb lapse lohutamisele ning vaene loomaarst peab lemmiklooma kantseldamisega üksi hakkama saama, siis muudab see töö tegemise kliinikus üpris keeruliseks.
Selles valguses head ja julget ellujäämist päikese küüsis ning mõelge ikka sellele, kuidas oma (lemmik) loomi kaitsta nii kurja kui ka kuuma eest.
