Ameerikas raamatu välja andnud kirjanik näeb oma lugusid unes

Hanilas elava noore kirjaniku teos kogub populaarsust ülemaailmses kirjandusportaalis, augustis peaksid „Ripatsid” jõudma ka Eesti raamatupoodidesse.

27aastase Anni Pea kirjanikutee algas kõike muud kui traditsiooniliselt. Kõike muud kui traditsiooniline on ka ta ise. Annis pole midagi sellist, mis laseks aimata, et tegemist on noorukese kirjanikuga. Ei vähimatki märki kirjaneitsilikkusest. Ta on õppinud kutsekoolis kokaks, töötab traaditööstuse keevitajana, ehitab koos mehega palkmaja, kasvatab tütart ning teeb veel tuhandet ja ühte asja: õpib dokumendihaldust, aitab tuletõrjujast ja talupidajast isa raamatupidamisega, teeb firmadele pidulaudu ja… loeb aastas läbi sadu raamatuid, kirjutab öösiti ise ja kirjastab USAs.

Anni Pea raamatut „Ripatsid” on Wattpadi kirjandusportaalis lugenud üle 3000 inimese. Pole just palju?! Enamik Eesti autoreid võib sellisest arvust vaid unistada. Algaja kirjaniku keskmine tiraaž Eestis on 500.

Wattpadis populaarsust kogunud „Ripatsite” vastu tundis huvi kirjastus Createspace. Praegu müüb „Ripatseid” Amazon ja augustis peaks Ameerikas trükitud raamat jõudma ka Eestis poeletile.

„Ripatsid” on 27aastase Anni kolmas raamat. Raha eest saab välja anda mida iganes, aga Anni ei ole oma teoste väljaandmiseks ja levitamiseks sentigi kulutanud, vastupidi, ta on isegi teeninud 125 eurot. Et vähe? Wattpadis, kuhu Anni oma kirjutisi riputas, ringleb miljoneid teoseid. See on džungel, kuhu võib kaduda jälgi jätmata. Seal silma jääda on väga tähelepanuväärne saavutus.

Kolm tuhat lugejat ei ole Wattpadis tipp, parimaid tekste loeb miljoneid inimesi, aga vaieldamatult üle keskmise.

Kuidas kõik alguse sai? „Ma jäin haigeks,” ütleb Anni lihtsalt. Anni puhul paistab kõik olevat lihtne. Ta on otsese ütlemise ja vahetu olemisega. Ei mingit kaalumist-vaagimist, kuidas väljenduda. Anni ütleb täpselt nii, nagu on.

2015. aasta mais jäi Anni kolmeks nädalaks voodisse. Sõna otseses mõttes. „Kaks sammu tegin, pidin istuma,” ütleb Anni.

Pikali sai Anni kenasti olla. Haigusel oli tähendusrikas nimi – vertigo – kõige lihtsamini öelduna tasakaaluhäire. Pierre Boileau romaani ja ja Alfred Hitshcocki maailmakuulsa filmiga paralleele tõmmata pole vahest mõtet, aga kunagi ei tea ette, nii et las olla. Annile meeldib hirmsasti lugeda, müsteeriume, põnevus- ja armastuslugusid, ja nii ta pikali maas lugeski. Anni loeb aastas läbi sadu raamatuid, aga kui küsida, kui palju on tal kodus eestikeelset kirjandust, siis vastab ta: „Null!” Kirjutab ta ju samuti inglise keeles.

Mitte et Annil oleks midagi eesti keele või eestikeelse kirjanduse vastu, aga… „Inglise keel meeldib mulle meeletult. Ta on nii väljendusrikas. Ma ei oska seda seletadagi. Igaüks kirjutab selles keeles, mis talle meeldib. Maailmas tuntud lugusid loen originaalis. Oma lugusid saan ingliskeelsete lugejatega, keda on ju palju rohkem,” ütleb ta.

Aga tagasi vertigo juurde. Anni oli haige ja muudkui luges, siis aga mõtles: ta suudaks ju ka ise midagi sellist kirjutada. Oma esimese jutustuse „Bristoli silla tuled” kirjutaski Anni just haiguse ajal, kaks aastat tagasi. See läks Wattpadi tasuta lugemiseks. Sai terveks, läks tööle ja unustas. Anni mees uuris, kas Anni kirjutatuga ka midagi teeb, aga Anni ei teinud. „Ma ei olnud ju kindel, kas ta on midagi väärt,” ütleb Anni.

Kuidagi läks aga nii, et teose vastu tundis huvi Kanada Osmora kirjastus, ja nädala pärast sai teksti tasuta lugemise asemel juba osta ja Anni teenis kirjatööga oma esimesed 125 eurot. Muidugi sai oma osa ka kirjastus, sest ükski kirjastus ei tee heategevust. Anni kirjutas loole järje, selle kirjastas juba Createspace. Ostnud on seda tänini paarkümmend inimest.

„Ripatsid” (inglise keeles „Lockets”) valmisid aga nii: Wattpad oli kuulutanud välja võistluse, et inimesed 30 päeva jooksul kirjutaksid midagi. Anni luges võistluse kohta siis, kui pool aega oli läbi. „Teistel oli 30 päeva aega, mul oli poole vähem, aga ma prussisin ta valmis ja riputasin üles,” ütleb Anni, „ja siis mingist hetkest hakkasid inimesed teda meeletult lugema. Üle kolme tuhande inimese luges ja kiitis minusuguse väikese inimese tööd!”

Anni sõbranna hakkas ärgitama, et tõlkigu lugu eesti keelde, vähemalt oma pere saab ka lugeda. Anni tõlkiski ja pakkus Eesti kirjastustele, aga need ei tundnud huvi, olid pessimistlikud: jutt on lühike, nii lühikest nemad ei taha. Anni mõtles, aga ütleb ka tagantjärele, et ta ei oskaks „Ripatsitele” lisada mitte ühtegi sõna. Createspace aga tahtis „Ripatseid”. „Nii ta sündiski,” ütleb Anni. Eestikeelset raamatut lasi Anni Ameerikas trükkida esialgu 60 tükki, pool tiraaži läheb Apollosse müüki kohe, kui pakk Anni kätte jõuab. Teise poole on Anni juba ise maha müünud.

Kui Apollos peaks müük hästi minema, trükib Anni raamatuid juurde. Samal ajal on „Ripatsid” inglise keeles saadaval Amazonis. Osa müügitulust, nii väike või suur kui see ka on, läheb vähihaigete laste toetuseks. See on Anni otsus.

Küsin Annilt, mis ta arvab, miks „Ripatsid” inimestele siis meeldivad? „Ta on nii südantliigutav. Kirjutasin ja nutsin,” ütleb Anni.

Annile on öeldud, et hiljemalt neljandal leheküljel on lugejal pisarad lahti. Lugu ise on jutustatud vaimu silmade läbi. Jamie on oma naisele Annale kinkinud igaks pulma-aastapäevaks ripatsi ja võtnud naiselt lubaduse, et see avaks need siis, kui Jamiega peaks midagi juhtuma. Kuuendal pulma-aastapäeval hukkub Jamie liiklusõnnetuses. Jamie taskust leitakse kuues ripats. Jamie hing jääb maailmade vahele, olemaks kindel, et naine avab ripatsid. Paratamatult, Anni kirjeldust kuulates, meenub maailmakuulus „Videviku” saaga. Võrdlus ei põhine mitte millelgi peale uitmulje. Aga see sunnib küsima, kellele on Anni raamat mõeldud: kas teismelistele? Anni arvab, et pole vahet, kas teismeline või vanem inimene. „Pigem on ta neile, kellele meeldivad imalad armastuslood!” ütleb Anni. „On ta siis imal või?” küsin. „No on ikka jah,” ütleb Anni. Mitte häbelikult ja mitte uhkusega. Ütleb nii, nagu on.

„Kust sul need mõtted tulevad?” – „Unes näen!” – „Päriselt?!” – „Jah! Mul on üheksa lugu pooleli ja kõik on unes nähtud!” – „Kohe terve loo näed ära?” – „„Ripatsite” alguse nägin. Edasi keris lugu juba ise.”

Anni ütleb, et kui ta kirjutama hakkab, siis mõtleb pigem, kas sellest saaks hea filmi. Kas ta oleks loogiline. „Raamat peab ju ka olema loogiline,” ütleb Anni. Anni on osalenud mitu korda filmiideede konkursil, eks ikka Ameerika omal, kuhu laekub keskmiselt 3000–5000 ideed. Anni omad on alati olnud 25 esimese hulgas.

„Anni, mis kirjutamine sulle pakub?” – „Lõbu!” – „???” – „See on minu aeg. Sa elad ju meeletu kirega sinna sisse. Kui muud põgenemisvõimalust pole, siis saad põgeneda raamatusse!”

Mitte et Anni niimoodi välja näeks, et tahaks kuskile põgeneda. Annil on mees ja väike tütar. „Sündis mullu juulikuu viimasel päeval Pärnu haiglas ainukese lapsena!” ütleb Anni. „Ei ole mõtet elada nii, et koju-tööle, koju-tööle, koju-tööle. Midagi peab veel olema.”

„Kus sa 60aastaselt oled, Anni?” – „Mul on järve ääres palkmaja, kus ma saan olla. Selle maja, mis me praegu ehitame, jätan lastele!” – „Ja seal majas sa kirjutad?” – „Ma arvan küll. Ega ma sellest pisikust lahti saa. See on ju sees.”

Fakte Annist

• Anni on sündinud, kasvanud ja elab Hanila vallas. Töötab ta K.Metis keevitajana.
• „Ripatsid” on Anni kolmas raamat ja esimene eestikeelne. Teised on ingliskeelsed.
• Eestkeelseid „Riptaseid” saab Lihula ja Vatla raamatukogust.
• „Ripatsitele” kirjutab Anni järje.
• Anni isa on tuletõrjuja Lihula komandos, Anni ema ja üks õde on keevitajad nagu Annigi. Teine õde on kosmeetik.
• Anni on lõpetanud Kullamaa keskkooli ja Tallinna teeninduskooli (erialalt kokk). Keevitamise õppis juurde, sest kokana ei olnud tööd.
• Alustavale kirjanikule soovitab Anni: „Loe, loe, loe, kirjuta ja loe, kirjuta ja loe, kuni silmad peast välja kukuvad, pane nad järjehoidjaks ja loe edasi,”. Lisab siis kohe: „Need pole minu sõnad! Üks Austraalia kirjanik soovitas.”

Fotod: Urmas Lauri