Gerri Grünberg: Rannakinnistute omanikud kaotavad kokkupuute merega

Madiken

madiken@le.ee

Asjaõigusseadus ütleb, et kaldaäärse kinnisasja piir mere ääres on muutuv, nihkudes koos veepiiriga. Ebatäpne rannajoone kujutis kaartidel aga on “tekitanud” maad juurde, mida vallad tahavad riigile.

Õnnis tunne omada mereäärset maatükki võib Läänemaal muutuda mõne aja pärast mälestuseks, sest ametnike tõlgendus asjaõigusseadusest läbi põimituna teadmatusega maakorralduslike mõistete sisust on viinud tegudeni, mis pealkirjas toodud mõtet kinnitavad.

Kõige kaugemale on jõutud Ridala vallas, kus katastris on registreeritud kümneid riigi omandisse jäetud maatükke. Noarootsis on katastrikaardile joonistatud 240 maa riigi omandisse jätmise piiriettepanekut, Vormsis üle 100. Teisi omavalitsusi ma pole nii põhjalikult uurinud, aga see on pigem reegel kui erand. Usun, et nimetatud kolmes vallas on sellist rannajoont üle 50 km.

Milles on asi? Asjaõigusseadus ütleb, et kaldaäärse kinnisasja piir mere ääres on muutuv. Kui maa kerkib, kasvab kinnistu pindala, kui meri maad ära kannab, väheneb. Asjaõigusseaduse need põhimõtted on kinnitust leidnud ka kohtus.

Kõnealusel juhul ei ole aga peamine pahanduse põhjustaja üldsegi mitte mere ja maa omavaheline liikumine, vaid rannajoone kujutis katastrikaardil. Olenevalt kasutatud tehnoloogiast võib viga kaardil ulatuda paarikümnest meetrist paarisaja meetrini looduses. Teisisõnu tähendab see, et eri aegadel katastrikaardile kantud rannajoone kujutised ei lange kokku ja vahed võivad ulatuda mitmesaja meetrini looduses, kui rannajoont kaardilt võetud koordinaatide järgi neid sinna tagasi märkima hakata. Kumbki neist aga ei pruugi üldse maa ja mere piirile langeda.

Korraga ei tohiks kaardil üldse kahte rannajoone kujutist olla. Vahet ju pole, kas kaardil on rannajoone või raudtee kujutis, rannajoone kujutise saamine on lihtsalt olemuslikult palju raskem ja ebatäpsem. See ongi vahe. Rannajoone kujutist polegi nii täpselt kui raudtee kujutist kaardile võimalik kanda, sest ta muutub kogu aeg. Seepärast ongi asjaõigusseaduses väga mõistlik põhimõte, et jätame piiri märkimise mere ääres emakese looduse hooleks.

Keegi ei kahtle, et valesti kaardile kantud raudtee kujutis tuleb ära kustutada ja kui ka kaardile on jäänud nii õige kui vale kujutis, ei ole loodusesse ometi tekkinud teist raudteed.

Vaat seda pole need ametnikud mõistnud, kes on “maad” riigi omandisse jätnud või riigi maareservi piiriettepanekuid joonistanud. Eelkõige on selle eest vastutav maa-amet. Küllap nad täna juba mõistavad, aga tagasikäigu andmine tähendab, et nii mõnelegi, kes tahtis ikka mereäärse kinnistu omanikuks jääda ja erastas suure raha eest juurde iseendale kuuluvat maad, tuleb see raha tagasi maksta.

12. novembril 2009 kirjutas Maaleht samal teemal. Varsti möödub sellest kolm aastat ja see võib tähendada, et kui maaomanik, kelle õigusi on rikutud, ärkab pärast seda tärminit ja tahab hakata oma õigust taga nõudma, võib vastuseks saada, et kahju küll, aga aeg, mille jooksul ta pidi aru saama oma õiguste rikkumisest ja esitama kaebuse, on möödas. Üleriigilises lehes ju kirjutati. JOKK.

Mida siis teha? Kõigepealt tuleks vaadata maa-ameti avalikust teenusest, kuidas on lood teie kinnistuga. Nendel, kellel on juba vormistatud riigimaa katastriüksus kinnistu ja mere vahele, tasuks pöörduda õiguskantsleri poole seisukoha saamiseks katastriüksuste moodustamise õiguspärasuses; nendel, kel joonistatud piiriettepanek, pöörduda keskkonnaministri poole ettepanekuga riigi maareservi piiriettepanekute kustutamiseks, ning nendel, kes pidanud oma maad juurde ostma, pöörduda samuti keskkonnaministri poole ettepanekuga maksta ebaseaduslikult riigile võetud raha tagasi.

Võib-olla tasuks mõnel ka kohtusse pöörduda, sest maamõõdutöödki läksid kindlasti midagi maksma. Ehk ei tasuks seda karta, minu siinse jutu toeks on riigikohtu lahend haldusasjas 3-3-1-11-08 ja Tallinna ringkonnakohtu lahend haldusasjas 3-08-295.

Asjaõigusseadus

§ 133. Mere rannajoon

(1) Kinnisomand ulatub mere rannajooneni. Rannajoon on mere tavaline veepiir.

(2) Meres asuva merepõhjaga püsivalt ühendatud ehitise või rajatise võib kanda kinnistusraamatusse iseseisva kinnisasjana seaduses sätestatud korras.

(3) Kui meres asuv merepõhjaga püsivalt ühendatud seaduslikul alusel püstitatud ehitis või rajatis või nende osa ei ole eraldi kinnisasjana kinnistusraamatusse kantud ning on püsivalt ühendatud kaldaga, kuulub ehitis või rajatis kaldakinnisasja koosseisu.

Justiitsministeeriumi kiri nr 10.1-17/4845, 6. mai 2009

Justiitsministeerium on seisukohal, et see säte koosmõjus AÕS § 132 lõikega 4 tähendab, et kaldakinnisasja omandi muutus ei ole staatiline, vaid on dünaamiline ehk sõltub mere rannajoone muutumisest. Muutumine võib seejuures toimuda mõlemas suunas, s.t kaldakinnisasja ulatus võib nii suureneda kui ka väheneda.

Tegemist on omandiulatuse muutumisega, mis toimub vahetult seaduse alusel ja mis seetõttu ei sõltu kannetest katastris ja kinnistusraamatus.

Riigikohus 9. aprillil 2008 haldusasjas 3-3-1-11-08:

Enne maaõigusvastast võõrandamist kehtinud Balti eraseaduse (BES) kui alates 1. detsembrist 1993 kehtiva asjaõigusseaduse (AÕS) vastavat olukorda reguleerivad sätted näevad ette omandi piiride muutumise vastavalt mere rannajoone püsivale muutumisele.

Gerri Grünberg,
maakorraldusinsener

Kommenteeri
Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt ja nende sisu ei ole muudetud. Seega ei pruugi kommentaariumis tehtud avaldused ühtida toimetuse seisukohtadega. Lääne Elul on õigus ebasobilikud kommentaarid kustutada.
Teavita mind
2 Kommentaari
Inline Feedbacks
View all comments
mnjah
12 aastat tagasi

kui ilma juriidiliste teadmisteta isik ei saa aru mõistest tavaline veepiir, siis jääb mõistmatuks, et kuidas sai küll maakorraldajana töötada.
õigus ei saa kunagi reguleerida reaalset elu 100%, sest elukeskkond muutub ja areneb. analoogselt looduses veetase tõuseb ja langeb ning fikseerida veepiir igakordselt on suht mõtetu. seega juriidiliselt ongi korrektne asja utreerida ja võtta aluseks nn keskmine veetase ehk tavaline veepiir ning see piir ka katastrisse kanda.
kokkuvõtlikult saab loll kirikuski peksa ja kohalikud omavalitsused võiksid vaadata kriitiliselt üle oma ametnike reaalsed teadmised ja oskused:)

eelmine
12 aastat tagasi

ridala maakorraldaja, kes seadusi nii nagu heaks arvas tõlgendada sai kinga, aga poleks rahvas kisa tõstnud oleks tänaseni rahulikult vallavanema heakskiidul edasi tegutsenud