Loomaarsti märkmed: loomaarstina Texases

Ann Mari Anupõld. Arhiiv

„Go big or go home!” Ameeriklased ütlevad nii ja täpselt nii nad ka elavad. Eesti vaste oleks sellele ehk „mõtle suurelt või mine koju”. Kui sa ei tihka massist eristuda või ei viitsi endast kõike anda, võid kohe sammud koduteele seada.
Kuigi mu kursaõde Laura oli ameeriklaste suhtumisest ähmaselt teadlik, kui ta viimasel ülikooliaastal Texasesse praktikale läks, jäi tal kõike seda suurushullustust päriselus nähes tükiks ajaks suu ammuli. Alates autodest ja majadest kuni loomakarjadeni välja oli kõik suur, hiiglaslik või üle silmapiiri ulatuv. Loomi ei loendata mitte kümnetes, vaid sadades, ja maid mitte sadades, vaid tuhandetes ja kümnetes tuhandetes hektarites. Koguni loomad ise tundusid seal kuidagi üle mõistuse suured. „Nii mõnegi lihaveise turi oli peaaegu ühevoodi laiune ja sellele oleks mugavalt võinud pikutama heita. Juhul kui eluisu muidugi otsas on. Tegelt tundus neile elukatele ilma turvapiirete või püssita lähenemine küllalt riskantne tegevus,” teatab Laura ja võdistab õlgu. „Aga kuskilt pidid ju need hiiglaslikud steigid tulema,” naerab ta.

Kogu sellest ülemõõtmelisusest lähtuvalt on muidugi ka suurloomaarsti töö vägagi erinev Euroopa tingimustest. Tagaplaanile vajub üksiklooma ravi ja aina rohkem tegeleb loomaarst kogu karja ennetustöö või tauditõrjega. Suur osa karjast on enamiku aega aastast kaugemail karjamaadel ning neid kätte saada ja käsitseda on küllatki keeruline. „Mäletan, kui ühes karjas oli kahtlus, et veistel on tekkinud nakkuslik sõrapõletik. Ega nad karjamaal kedagi päris lähedale lasknud, et me oleks võinud omaniku kahtlust kinnitada. Lihtsalt näha oli, et aina rohkem loomi lonkab. Omanikel ei jäänud midagi muud üle, kui kogu kari kokku ajada ja maja lähedal asuvaisse aedikuisse karjatada. Kuna loomad asusid aga kaugetel suvistel karjamaadel, võttis ainuüksi nende kogumine mitu päeva aega,” räägib Laura.
Kas aga tänapäeval kehtib veel sama vana kauboiromantika nagu filmides? Pikad tööpäevad hobuse seljas ja ööbimine lõkke ääres? Selle peale raputab Laura pead ja naerab. „Seda tehakse veel vaid nendes farmides, kus tegeldakse põllumajanduse kõrvalt suures osas ka turismiga. Seal nad üritavad vanu tööviise säilitada. Turistidele meeldib see muidugi hullupööra. Meie klientide seas oli ka selliseid farme,” seletab Laura. Ühes kohas anti talle proovida, kuidas on lassoga vasikaid püüda. Pärast kümnendat katset sai Laura lõpuks tõepoolest lingu loomal üle pea. Aga enne, kui ta iitsatada jõudis, põrutas vasikas suurte hüpetega juba teises suunas ja Laura maandus näoli porri. Laura käed olid nii kramplikult ümber nööri otsa kinni, et ta lohises veel mitu meetrit järele, enne kui taipas lõpuks nöörist lahti lasta. „Pärast seda pidin auto kastis tagasi koju sõitma, sest nägin välja nagu tõsisem mudakoll! Kliinik asus õnneks farmi lähedal. Ülemus sai veel tükk aega seda lugu teistele klientidele edasi rääkides südamest naerda.”
Enamikus taludes näeb töötegemine juba hoopis teistmoodi välja, teab Laura. „Tõsisemad rantšopidajad on oma töös masinatele keskendunud. Karja aetakse ATV ja krossimootorrattaga, ööseks minnakse võimaluse korral ikka koju puhkama.”

Keskmisele eurooplasele on kindlasti ka küllaltki harjumatu sealne relvakandmine komme. Juba väikesed lapsed õpivad õhupüssiga paugutama. Hiljem kannavad nad suuremaid jahirelvi ja muud tulevarustust. Püssilaskmine kuulub seal tavalise vaba aja tegevuse hulka. Kuidas see loomaarsti ametiga seotud on? Lihtne. Ühtegi eutanaasiat seal osariigis naljalt ei tehta, sest enne on juba mõni pereliige püssi varnast haaranud. „Ma olin seal kolm kuud ja kordagi ei näinud ma looma magamapanekut,” meenutab Laura. „Oli see siis hobune, lihaveis või mõni töökoer. Kui loomaarst diagnoosis mõne raske tõve, mida ei olnud võimalik või otstarbekas ravida, teavitas ta sellest omanikku ja rohkem meid sellele patsiendile tarvis ei olnud. See mõte häiris mind esialgu kuidagi. Aga hiljem harjusin ära. Kui see on õigesti tehtud, on püssikuul ilmselt sama valutu kui narkoosainega uinutamine.”

Ühe nädalavahetuse veetis Laura ka eht ameerikalikul rodeol. „See oli hiiglaslik üritus ja loomaarst, kelle juures praktikal olin, tegi seal loomade järelevalvet. Pidime kontrollima nii veiseid kui ka hobuseid. Vaatasime, ega neil vigastusi ole ning kas nad on hästi hoitud ja söödetud. Sellistel üritustel hoiavad loomakaitsjad väga pingsalt silma peal. Korraldajad hoolitsesid loomade eest aga tõesti hästi, sest üks edukas rodeopull on püham kui Indias lehmad. Ja see juba tähendab midagi!” jutustab Laura meie öist vestlust lõpetades.