Metsküla raamatukogu on üks Lihula valla neljast kogust ja kõige pisem. Menukite asemel loeb rahvas seal väärtkirjandust.
Metsküla raamatukokku jõuame ühel detsembri esmaspäeval kell üksteist. See on märkimist väärt – kogu on kolm päeva olnud kütmata, sest reedel, laupäeval ja pühapäeval on ta suletud, ja ühe päevaga talveajal ta soojaks ei lähe. Metsküla raamatukogu juhataja Tiina Ulm on meid hoiatanud: on külm, isegi nii külm, et talvel keegi naljalt esmaspäeviti raamatukokku ei tule, st juhul, kui tal on täisaru peas.
Tiina on kolm ahju praksuma saanud – Metsküla raamatukogus on kolm ahju nagu Asuküla omaski – ja lipuvardasse kuuse heisanud. Kui Tiina käis mõne aasta eest Inglismaal lastekirjanik Roald Dahli kodulinnas, oli seal iga maja heisanud kuuse. Tiinale see meeldis ja sellest ajast heiskab ta Metskülas ka. Kuusel on tuled küljes. On ilus. Ja annab valgust.
Metsküla raamatukogu on juba oma kolmkümmend aastat asunud kortermaja teise korruse kahes korteris. Üldse on majas kaheksa korterit. Kunagi on samas majas olnud kolhoosi kontor ja postkontor. Nüüd on vaid raamatukogu. Laearmatuur on postkontori ajast. „Kas siin majas kedagi elab ka?” uurin. Tiina raputab pead ja ütleb, et alguses elas. Üleval oli üks naine ja all üks mees, aga naine läks hooldekodusse ja mees kolis minema. Nii viis-kuus aastat ei ela siin enam keegi.
Raamatukogu ise on sadakond aastat vana. Loodi Saastna hariduse seltsi juurde. Laenutustoa uks avaneb lugemistuppa. Mitu diivanit. Terve hulk diivanipatju. „Neid on hea külmaga ahju ette maha võtta,” ütleb Tiina.
Kaks korda nädalas käivad lapsed. Korra kuus käib raamatuklubi. Metsküla raamatukogus on sadakond lugejat, kümmekond käib klubis ja aasta ringi. Suvel ka. Välja arvatud see aeg, mil Tiina puhkab. Puhkuse sätib ta looduse eluringi järgi – kevadesse ja sügisesse. Siis saab ta ise ja saavad lugejad rahumeeli külvata ja keldrisse-purki panna. Vahest sellepärast, ütleb Tiina, ei olegi Metskülas Mikita „Metsik lingvistika” jt eriti loetud. „Meie siin elamegi nii,” ütleb Tiina. „Mis tast siis lugeda, kui midagi uut teada ei saa!” Muul ajal aga käib raamatuklubi koos ja on parasjagu selles staadiumis, et igaüks räägib, mis ta on head lugenud. On olnud ka muid staadiume, näiteks kirjandus maade kaupa. Kirjandusklubis käivad Karuse jaamaülem ja ületee-Tiia ja Krista ja… Ükskord käis Hellat ka, sest oli härdas meeleolus ja tahtis luuletusi lugeda. Siis loetigi. Muidu mehed klubis ei käi. Kogus küll.
Kõiki oma lugejaid teab Tiina nime-, nägu- ja tegupidi. Kes mida loeb ja millal käib. Tamme Uno käib korra nädalas ühe ja kahe vahel. Suuremad koolilapsed käivad esmaspäeviti ja pisemad neljapäeviti. Hundi Gunnar võtab alati hunniku raamatuid ja hunniku peale natuke Tammsaaret. Kui Gunnari käest küsida, mis on tema lemmiktegelane Tammsaare loomingust, siis ütleb Gunnar, et tema ei tea. Tema ainult loeb. Kui mitu ringi Gunnar Tammsaarele on peale teinud, ei ole teada, kange lugeja, nagu ta on. Kord olnud lumi kadakalatvadeni, Gunnar tassinud jalgratast kaks kilomeetrit seljas, aga kogusse oli tarvis saada. Pööningult olnud ka juba kõik raamatud läbi loetud. Aeg-ajalt teeb Gunnar ka Vildele uue tiiru peale.
Raamatuid on Metsküla raamatukogus 9000 ümber. Kui Tiina raamatukogu juhatajaks tuli, kandis ta suure portsu maha – keegi ei hakka ju enam lugema „Noort kaardiväge” või „Timurit ja tema meeskonda” – no ja kui hakkab, siis saab mõnest suuremast kogust tellida. Aga Marxi „Kapital” on Tiinal riiulis, kõik kolm köidet. Sellega oli kunagi pahandus. Uue raamatukoguhoidja raamatute harvendamine hakkas muidugi silma ja siis hakanud üks naisterahvas pahandama. Muudkui et kõik visatakse minema, aga kui tema tahab Marxi lugeda, mis siis saab! Tiina jättis siis Marxi alles ja nii ta seal seisabki. Keegi pole laenuks võtnud.
Seiran leti peal raamatukuhja. Tagasi toodud raamatud. Houellebecqi kõige uuem. „Maailma vastu, elu vastu”. „Juba käis väljas?!” imestan. „Käis väljas jah,” ütleb Tiina. „Just mõtlesin, et piilun ise ka sisse!” Peale uue Houellebecqi hakkavad silma ka Marusja Klimova, Joonas Karlsson ja Jean-Paul Didierlaurent. Ja nii edasi.
„Sul siin puhta väärtkirjandus?!” imestan.
„Mul on head lugejad!” ütleb Tiina ja seda, et laenatakse ikka pehmekest ka. Kord jäänud üks Metsküla naine haigeks ja laenanud terve kotitäie pehmekesi. No et nii kehv oli olla.
Pehmekesed ehk ajaviitekirjandus on hea asi, ütleb Tiina, aga sellegi juures võiks rõhk olla kirjanduse, mitte ajaviite peal, nii et jah, pehmekeste lugejaid Tiinal eriti pole, vahest sellepärast, et suur osa raamatulaenajaid on kunagised dessantnikud – 1980. aastaist, mil Metskülla kolis korraga terve hulk noori haritud peresid. Tiina ise on kah dessantnik – tuli Tallinnast, Hiiu ja Kivimäe vahelt.
Esimesed dessantnikud olid Rumvoltid ja Kärvetid. Siis tulid Krista, Polmad ja Hermikud. Kui Hiiu poest ei saanud enam eesti keeles leiba küsida, sest müüja ütles „Ne ponimaju!” ja pani käed rinna peale risti, sai ka Tiina mõõt täis. Lotmanid tulid Tartust ja natuke hiljem. Kui dessantnike lastel tuli aeg kooli minna, tegid Polmad Metskülla kooli. Nüüd käivad seal juba dessantnike lapselapsed. Nii ongi, et uus Mihkel Raud on Metsküla kogus küll võtta, aga ega teda eriti keegi loe. Või noh, loetakse, aga rohkem nii, et kui nad siin juba on, siis võib sisse ju vaadata.
Aga mida siis Metskülas kõige rohkem loetakse? „Eks seda, mis mina topin!” ütleb Tiina naljaga pooleks. Ahaa! Sellepärast siis ongi laenutusleti peal „Arve” ja „Ettelugeja 6.27-ses rongis” – neid on Tiina ka mulle toppinud, Tiina sõnul on need ilma igasuguse kahtluseta aasta parimad raamatud ja ma olen temaga nõus.
„Eks lugejate maitset saa ka raamatukoguhoidja kujundada! Tohvri vahele on võimalik poetada midagi muud. Kas või nagu kogemata!” ütleb Tiina. Barbara Cartlandi naistekate kohta ütleb Tiina, et Metskülas pole neid eriti loetud ja ta ei usu, et üldse kuskil oleks, kui toonane kultuuriminister Lang poleks neid halvaks pannud. Selle halvakspanemise peale tulnud Ants, kes muidu naistekaid üldse ei loe, ja nõudnud Barbara Cartlandi. Tiina andnudki, ega tal kahju olnud, Ants lugenud Cartlandi läbi. Kas talle meeldis, ei tea, aga juurde Ants ei küsinud.
Tiinal omal on parasjagu pooleli Kurt Sweeney „Koonused”, raamat, milles on huvitavaid mõtteid, aga liiga palju sõnu. „Üks norrakas. Ma ikka närin teda, aga seda ma ei soovita,” ütleb Tiina. Ka mujal menukatel eneseabiraamatutel polevat Metskülas lööki ja arusaadav – eneseabiks soovitab Tiina lasteraamatuid, näiteks Astrid Lindgreni. Loed, ja kohe on parem!
Tiina on raamatukogutööd teinud 2000. aastate algusest peale. Ta on kutsetunnistusega raamatukoguhoidja, tunnistuse sai ta rahvusraamatukogu kutsekoolituselt. Raamatud on teda aga ümbritsenud sünnist saati. Tiina isa oli kõva lugeja, kodus käis Loomingu Raamatukogu, ja laps luges. „Ega ma midagi aru saanud, aga kuidagi ta võis ikka mind mõjutada ka,” ütleb Tiina.
Tiina tädi töötas trükikojas ja võttis lapse aeg-ajalt tööle kaasa, kuigi ei tohtinud. Trükikoja lõhna Tiina mäletab. Hiljem läks ta ise trükikotta tööle. „Inimene, kes on kogu aeg olnud raamatute keskel, lõpetab paratamatult raamatukoguhoidjana,” ütleb Tiina.
Kell on pool üks saanud. Kedagi pole käinud. Tiina kuulatab ja ütleb, et keegi tuleb. Et võib-olla Merle. Merlel on aeg täis. Aga tuleb hoopis Tiia. Toob tagasi raamatu „Mees nimega Owe” ja ütleb, et see on nagu käitumisõpik. Tiia tõi raamatu ruttu tagasi, võib-olla tahab veel keegi käitumisõpikut lugeda. Tiia ütleb, et mees luges ka.
„Nad teevad ju sohki,” ütleb Tiina, kui Tiia on ära läinud. „Üks laenab ja terve pere loeb läbi!” Sellepärast ongi statistika vale. Kirja läheb üks laenutus, aga lugejaid võib olla kes teab kui palju. „Aga mille järgi sa ise valid?” uurin. „Lõhna järgi,” ütleb Tiina. On ju mingi aim, mida tasuks lugeda!”
Kell on üks saanud. Kaks tundi on läinud kui linnutiivul. Läheme minema.