Anu Mari Anupõld,
Piirsalu loomaarst
On vana hea tõde, et kui tahad tõesti puhata, pead kodust ära sõitma. Kui napib aega ja julgust, et kaugele rännata, tasub pilk pöörata kodumaa avastamata pärlite poole. Üks selline koht on mu meelest Karula rahvuspark Võru- ja Valgamaa piiril. Kui jõuate viitadeni, mida ehivad kohanimed nagu Lüllemäe, Lusti ja Litsmetsa, siis olete õigel teel. Kuigi olen seal nüüd juba mitu korda käinud, ei jaksa ma sinna jõudes ära imestada, kui vinge ja omapärane võib üks väike Eesti olla eri nurkade pealt. Läänemaalt sõitma hakates paistavad silma lame maastik ja paekiviklibune pinnas, Pärnumaal liivarand ja soised alad, sealt edasi Valga poole keerates hakkab aga tee tasapisi üles-alla võnkuma.
Kui pea juba ringi käib ja auto jahmatusest selle üle köhib, et kuhu sportlikku kohta teda siis nüüd toodi, olete peaaegu pärale jõudnud. Rahvusparki sisenedes tasub jalg gaasipedaalilt võtta, sest on oht, et muidu sõidate juba esimeses kurvis teelt välja. Käänulised rajad on talviti jäised ja libedad. Sel suvel pärast torme ja tugevaid vihmasadusid oli pool teed lihtsalt kuhugi teadmata suunas ära uhutud. Valusalt paistsid silma ka alles hiljuti metsa laastanud loodusjõud. Nii mõnigi nõlv oli puudest täiesti tühjaks roogitud ja suured palgid olid nagu hambaorgid ühte segamini hunnikusse kokku visatud. Keskenduge siis sõitmise asemel parem maastiku nautimisele. Lopsakalt rohelised künkad vahelduvad looklevate orgudega, mille põhjas leidub igal kümnel juhul mõni väiksem või suurem veesilm, mis lausa kutsub südasuvisele suplusele. Veidi harjumatud on küll järve kaldad, mis on enamjaolt moodustunud õõtsikutest. Kui pinnas jala all tugevalt kõikuma lööb, on esimene reaktsioon üldjuhul kiljatus ja veidi suurem hüpe. Nagu salapärased nõiauberikud istuvad päevi näinud suitsusaunad neil kallastel ja ootavad, millal küla järgmisele pesupäevale koguneb. Kui järgmisest nõlvast aga üles rühite, siis leiate ennast lõpmatuna paistva musta-valgelaigulise lambakarja keskelt. Kuidas saakski see teistmoodi olla. Ma räägin siin ju enamasti ikka loomadest ja ega puhkuski mind neist palju kaugemale vii.
Loomi on Karulas kindlasti rohkem kui inimesi. Nii kodu- kui ka metsloomi, sest ka siinsed lambakasvatajad võitlevad selle nimel, et sügiseks pärast kõiki hundirünnakuid oleks veel mõni lammas, keda lauta ajada. Minu tuttavad otsustasid seetõttu sel suvel oma lambad Karulast vedada Tõstamaale, et neid sealseil laidudel karjatada ja päästa hundijamast. Vaid paar nädalat hiljem selgus aga, et sedapuhku ründasid huntide asemel hoopis šaakalid. Vähendatud lambakari toodi kiiresti kodukarjamaadele tagasi. Eesti metsloomade populatsioon on võimas, aga muudab lammaste ja ka muu loomapidamise võrdlemisi keeruliseks. Lisage sinna juurde heitlikud ilmad, mis muudavad söödavarumise tõeliseks kunsttükiks, ja jääb vaid imestada, kuidas mõni talunik üldse veel suudab naerul näoga ringi liikuda.
Karulasse on aga kogunenud üks väga omapärane ja lahe seltskond inimesi, mis moodustab kirju, kuid kokkuhoidva kogukonna. Enamik neist on sinna läinud sooviga linnamelust põgeneda ning naudib maaelu täiel rinnal. Kasesalude varjus ning küngaste otsas leidub nii taastatud vanu kivimaju kui ka uusi palkehitisi. Neis peidavad ennast nii kunstnikud, muusikud, poliitikud kui ka teadlased. On vähe kohti Eestis, kus ma olen nii põnevaid jutukaaslasi leidnud nagu Karulas. Kuigi tööd tehakse siin kõvasti, siis võite rahumeeli oma kella ja ajataju kuhugi kohvrinurka ära peita. Aeg tiksub Karulas teisiti kui mujal maailmas. Või õieti ta ei tiksugi, vaid kulgeb omasoodu. See on senikaua ärritav, kuni te suudate asjaoluga leppida ja kulgete kaasa, ning tunnete ennast üle pika aja kordki täiesti vaba ja rahulikuna. See annab võimaluse vahelduseks elus prioriteedid jälle õigesse ritta seada. Kui oluline on see, et miski oleks täpipealt õigeks kellaajaks tehtud ja täpselt nii, nagu teie seda ette kujutasite? Kui te ei ole just saksa korrektsusega töötav tehas, vaid lihtsalt inimene, siis tegelikult see nii oluline ei olegi. Närve säästev on ta pealekauba, kui ootused on väikesed ja elurõõm suur.
Eksootikale pakub lisa muidugi ka võro kiil, ja tore on näha, et seda siin veel lastele õpetatakse ja kõnepruugis aktiivselt kasutatakse. Sest kui te lõpuks enam arugi ei saa, mida teile räägitakse, siis võite eriti rahulikult sügavamale oma võrkkiike pugeda ja tõdeda, et “tuu om veidükese hää kah”.