Eestlane Austraalias: Läbi vihma ja tormi

Ingrid Morrison. Foto: erakogu

Ütlen kohe alguses ära, et see lugu on üks emotsionaalsemaid, mida kunagi kirjutanud olen. Neljapäeva hilisõhtul pakkisin asjad, ees oli kauaoodatud Great Ocean Road Marathon mägedes, milleks olin pikalt treeninud. See Victoria osariigis asuv maratonirada on oma pikkade ja käänuliste tõusude-languste tõttu üks raskemaid. Olen varem samal maratonil jooksnud 23 km distantsi, nüüd siis 44 km.

Õhtul asju pakkides tundsin, et kurk kipitab. Hommikul oli mul juba tõsiselt halb olla. Võtsin ette kõik vanade eestlaste nipid, kuidas külmetusest lahti saada – mee ja sidruniga tee, viinasokid jalga ja klõmakas ikka sisse kah. Peaasi, et terveks saaks!

Kas just päris terve, aga hommikul olin igal juhul jalul. Kui sõbranna Üllega pärast kolmetunnist sõitu kohapeale jõudsime, tegime läbi oma tavapärase rituaali: jooksuriided põrandale ja kolm ringi ümber nende. Ülle on siin Austraalias minu kauaaegne sõbranna. Palusin ta endaga kaasa, sest mine tea… Põlvekõõluste vigastus ühelt varasemalt jooksult on veel liiga hästi meeles.

Öö enne jooksu olin peaaegu et magamata, lihtsalt ei tulnud und. Närv oli muidugi sees – ma polnud varem nii pikka distantsi jooksnud. Samuti möllas väljas pool ööd äikesetorm. Tõusin juba varavalges üles ja üritasin iiveldusega võideldes röstsaia süüa, aga abi ei mingit. Ja siis tuli minna – “lahinguvarustuses” kaasas Ülle kallistus ja juustes killuke Eestit ehk karikakardega peavõru. Ma kannan nimelt jooksuvõistlustel alati midagi, mis on seotud Eestiga – heaks õnneks.

Buss, mis meid stardipaika viis, oli täis närveldavaid jooksjaid ja see tunnine sõit oli üks mu elu pikimaid. Närvid olid nii püsti, et käisin viis korda vetsus ja sidusin vist oma kümme korda tossude paelu. Siis olin juba stardis ja läks! Tunne oli super. Poole maa peale jõudes tundsin end endiselt hästi ja tuju oli suurepärane – kaunid vaated, päike paistsis. Tõsi – taamal mägede kohal rippusid mõned tumedad pilved.

22. kilomeetril käis kõmakas, algas võimas äike, mis tõi kaasa korraliku „kõik ühes”-tormi täis vihma, päikest ja vikerkaart. Siis tulid rahe ja metsikud tuuleiilid, mis sõitsid sellise jõuga külje pealt sisse, et ähvardasid rajalt ära pühkida. Me olime just jõudnud pikale tõusule mäkke, mis oli sellise ilmaga peaaegu et võimatu missioon. Aga me rassisime üksteisele toetavaid sõnu peale lugedes muudkui edasi.

29. kilomeetriks olin läbimärg ja läbi külmunud ja jalad hakkasid krampi kiskuma. Kui rada hakkas laskuma, otsustasin selle ära kasutada ja kiirendasin mäest alla. Siis aga käis kui noaga tõmmatult jalast läbi meeletu valu – olin lihase ära tõmmanud. Käiku läksid kaasas olnud viis valuvaigistit. Viie kilomeetri peale sõin need kõik sisse. 34. kilomeetril leidsin end nutmast – mul oli külm, märg ja kurb olla ning mõtlesin, mis kuradi pärast ma küll jooksmist armastan…

Järgmised kaheksa kilomeetrit olid rängad. Enam ei olnud teel mägesid väiksematki varju pakkumas ning tuul ja vihm tegid jooksjatega, mis vaid tahtsid. Ma ei olnud ainuke, kes oli nutnud. Paljud mu ümber tegid seda. Kes kallistas naabrit, kes toetas sõnadega – nii me seal rühkisime, mina endiselt longates.

Joosta oli jäänud veel kolm kilomeetrit, kui lonkavat mind märkas Andrew, jooksja, kellega olin tuttavaks saanud eelmisel päeval ja kes oli seekord jooksnud poolmaratoni. Ta sättis end minu kõrvale ja uuris, kas saan ikka joosta. Paarisajaks meetriks aeglustasin kõnnile ja siis jälle jooksusammule tagasi, teksades ja tennistes Andrew minu kõrval mind toetamas. Valu jalas muutus väljakannatamatuks. Jäin seisma. “Ingrid, selle kurvi taga on veel 500 meetrit ja siis oled finišis! Mine ja tee see ära! Naudinguga! Ja siis oledki pikamaajooksus uuel levelil!” ergutas mind Andrew.

Võtsin end kokku. Kogu jaks, mis veel jäänud oli, läks mängu. Valudes, longates, märg ja omadega läbi, kuid naeratus näol, jooksin lõpuni, kõrvus maratoni kommentaatori hääl: „Sealt tuleb jooksja number 147 Ingrid Morrison! Ta lonkab – tõstame nüüd kõik käed üles ja hüüame ta „koju”!” Rahvas rõkkas. Tundsin, nagu oleks võitnud olümpiamedali.

Langesin mind finišis ootavale Üllele kaela ja hakkasin nutma. Andrew, põlvitades vihmasel murul, võttis mul tossud ja sokid jalast, saatis mind ookeani jahtuma ja ütles siis: „See oli kohutav jooks! Enam hullemaid tingimusi polekski saanud olla, aga sa said hakkama! Ole enda üle uhke, mis sellest, et aeg oli nõrgem kui sul tavaliselt.”

Andrew, kellega olin just tuttavaks saanud, ja Ülle, kes jättis koju oma pere, et olla mulle toeks… Mida me küll teeks inimesteta, kes meid armastavad ja toetavad! See on elu ja sõpruse ime.