See küsimus on tüütuseni ära leierdatud ja enamasti halvustavas võtmes. Tahan siinkohal anda küsimusele vastuse: mina ei osanud niisugusest Eestist isegi mitte unistada! Niisugusest, kus mul praegu on õnn elada.
Need, kes on elanud nõukogude aja „viljastavates tingimustes”, nagu siis räägiti, võivad minu väitega nõustuda. Vahe endise ja tänase vahel on tohutu. Kes tahab märgata, see märkab. Virisejaid on alati olnud ja sellel on ikka ja jälle sama põhjus. Saksa filosoof Arthur Schopenhauer on öelnud: „Me mõtleme harva sellest, mis meil on, ent muretseme kogu aeg selle pärast, mida meil pole.” Tahan, et märkaksime rohkem seda, mis meil on.
Mäletan, et kui „punakotkad” meie kohal lendasid, tuli suu kinni panna. Rääkida ei saanud, sest keegi ei kuulnud sind. Suveks toodi Pärnu hävitajad Kiltsi lennuväljale. Põrgulärm. Aknaklaasid klirisesid. Pärnut peeti rohkem kuurortlinnaks kui Haapsalut. Seal pidi vaikne olema. Jumal tänatud, nüüd on ka meil rahu ja vaikus. Võõras vormis väed on samuti Eesti piiridest väljas. Seda ei uskunud küll lootagi, aga neid ei ole enam siin.
Noored teenivad Eesti oma kaitseväes. Räägivad emakeeles ega pea taluma mõnitusi: fašistid olete! See kõik on möödas nagu halb unenägu. Täna on head liitlased meie kõrval ja idanaabritel tuleb seda austada.
Kogu maailma uksed on avatud, võib sõita, kuhu ihaldad. Nõukogude Liidu piiridest väljasaamine oli suur privileeg. Ja kui saidki, siis enamasti nn sotsialistlikesse maadesse. Ka selleks tuli läbida tugev sõel. Siis, kui Gorbatšovi sula hakkas, sai mõni juba Georg Otsaga Soome. Kes sai, oli õnnelik ja tuli tagasi sületäie nasvärgiga. Raha vahetati ainult 50 rubla, aga kurss Soomega oli 1:7-le! Selle eest said Soomest juba midagi asjalikku kaasa tuua.
Haapsalu linnapilt on praegu nauditav. Suur osa majadest on läbi teinud uuenduskuuri. Kaupa on poodides külluses. Pole vahet Soome ega Eesti vahel.
Südametunnistuse vabadus oli Nõukogude Liidu ajal ainult paberil. Vaimulikku sõna püüti kuulata Soome raadiost. Täna on see sõna meie käes ja meie oma keeles. Kristlik sõnum tuleb nii raadiost kui ka telerist. Jumalakojad on avatud ja tegutsevad vabalt. Meie valitsus ei häbene kirikuuksest sisse astuda ja laulda kaasa. Kontrastina meenub matus, kus kommunist ei julgenud oma kristlasest ema matuse puhul kirikusse sisse minna ja ootas ukse taga. Ikkagi karjääri küsimus.
Olgem tänulikud selle eest, mis meil on. Muretsegem vähem selle pärast, mida meil pole. Tänulik inimene ei nurise. Ta on rõõmus ja elab nurisejast kindlalt mitu aastat kauem. Soovin kõigile kaasmaalastele rõõmurohkeid aastaid meie armsas Eestis, maailma ühel kauneimal maal. Nautige vabadust.
Aare Tamm Ridalast
nõukaajal joodi viina ja deliiriumini jõudsid vähesed… tänapäeval on tõesti tore elu – manustatakse krt. teab mida ja siis ei saada sootuks ümbritsevast aru! :S
Aare Tamm Ridalast-ärka üles.ja ära söö rohkem seeni.
Miks siis on meil sadu võõrates vormides sõdureid statsionaarselt paigal? Miks räägitakse Kiltsi lennuvälja taastamisest NATO lennukite jaoks? Mis raudlinnud meil taevas lendavad? Kas täna saad ilma kiviraheta kritiseerida NATO, ÜRO ja EL otsuseid ja olemust?
emeriitprofessorilt Mati Hint, kelle sõnul väljaspoolt vaadates tundub, nagu Eestis oleks kõik korras. “Tegelikult see nii ei ole. Eesti on korruptiivsuse meistriklassis.”
MATI HINT on kúll tark ja intelligentne mees,aga mida teab selline TEOORIAMEES KORRUPTSIOONIST.Tósine naerukoht.
Óige jutt.Tunda róòmu lihtsatest asjadest.
Olgem tänulikud selle eest, mis meil on. Muretsegem vähem selle pärast, mis Eesti riigist saab.
Tänulik inimene ei nurise.
Läheb, kuidas läheb.